Peetri kirikus 12.12.2023

Seekordne kohtumine sobis hästi kokku võtma tervet meie aastat – ilus koht, huvitav ettekanne, karismaatiline esineja, tore ja armas seltskond, – läheneva aastavahetuse meeleolus kriipsuke pidulikkust lisaks.

Foto: Urmas Madiste

Miks ja kuidas Peetri kogudus üldse tekkis, kellega pinda jagati (nügelemised Jaani kiriku uksel), kiriku hoone ehitamise lugu (annetustest, kahe aastaga, kaua ilma tornita nudi ilme), 3000 kohale mahtus avamisel 7000 inimest. Koguduses üldse kokku 27 000. Suurannetajad läbi aegade (Grossmann, erusoldat, kelle nimi ei jäänud meelde, Veeber). Teraskarkassil tornid. Läbi igasuguste aegade. Kõigest hoolimata algsest väga palju säilinud sh Köleri altarimaal, suured lühtrid, laed, suur orel, pingid. Rõduväärid.

Juba uksel mulje mingist hoopis teisest ajastust – nagu sellel kuldrohelistes-pruunides toonides pildil, mis kunagi vanaema toas seinal oli ja millel käharpäine mõtlik lapsuke hoidis süles lambatalle. 

 

Foto: Kalev Toom

Foto: Kalev Toom

Kiriku ja koguduse lugu lühiülevaates

https://tartupeetri.eelk.ee

Järgnes kodune koosistumine Tartu Ülikooli Delta maja kohvikus suurepärase vaatega tihedas lumesajus Emajõele. 

Tervitused ka kõigile neile, kes seekord tulla ei saanud! 

Head vana-aasta lõppu!

Osales 9 seltsilist ja 2 külalist.

Kaardikoolitus 29.11.2023 Nooras

 Osales 8 seltsilist.

Kogunesime taaskord Nooras, et käia koos Rahvusarhiivi arhivaar Albert Ludwig Roinega mõttelisel ekskursioonil mööda paberil kujutatud alasid. Kavas oli vaadata suure ekraani pealt 3-5 kaarti ning mõistatada kaartidel olevaid märke ja sümboleid. Taustaks kaardiloome tagamaadest täpsemalt. **Tekst A. L. Roine meilivastuse põhjal.

Valmistume ka juba järgmiseks kohtumiseks, siis juba uute kaartide ja uute küsimustega. 

Allpool aga lühike konspekt neile, kes seekord kohale tulla ei saanud.

Urmas Madiste foto

Kuidas jõuab arhiivis hoitav paberkaart kodusele arvutiekraanile? – Konservaatorid digiteerivad, kogumisosakond kirjeldab, kasutusosakond teeb leitavaks.

Kaugem eesmärk: kaartide infosüsteemi uuendamine.

Sel korral olid näitena uurimise all Vana-Nõo riigimõisa kaardid. Mis me nende põhjal teada saime? 

- Uuritav kaart võib olla mustand, puhtand või koopia.

- Kaart on mitmekihiline infokogum, mida on aja jooksul täiendatud.

Kinnitatud koopiale hiljem tehtud paranduste/täienduste juures on kirjas nende tegemise aeg (nt piirikivi number ja selle paigutamise aasta).

- Alati tehti ka koopiaid, a) mõisnikule b) Riia kubermanguvalitsusele.

- Mis oli kaardi tegemise eesmärk, miks see kaart loodi? Mõisakaartide puhul oli selleks koormiste täpsem määramine, reeglina olid need kaardid seotud kas kaardikirjeldus- või vakuraamatuga.

- Talude numbrid: hingeloendi ja kaardi andmete vahel süsteemset seost ei ole.

- Tähistuseks on kas värv või tähemärk (nt Aa – I kvaliteedi põllumaa) või mõlemad.

Kaart 1: Vana-Nõo mõisa plaan; EAA.2072.3.45a; 1836, 1843; lehed 3 ja 4

Mustandkaart (selle põhjal tehtud puhtand pole säilinud/pole leitud). See on see kaart, mis maamõõtjaga igal pool kohapeal kaasas käis, seega üsna kulunud. Kuid positiivse külje pealt on tihtipeale just taolistel mustandkaartidel kõigi pärimuskultuuri uurijate rõõmuks palju kohanimesid!

Mitmekihilisus tähendab siin:

Alusel – kõlvikud (põllu-, heina- jm maad)

sellel – (renditalude nööri-) maade piirid

ja siis muudatused, tükeldamine jm.

Kaart 2: Nõo-Vana mõisa mõisa ja talumaade plaanid. ...; EAA.3724.4.1264; 1863; leht 15

Riigi kinnitatud ühtsed leppemärgid alates XIX sajandi keskpaigast. Krunditud talumaade piirid. Puhtandkaart. Väikesed numbrid – maa väärtus taalrites ja krossides.

Mõisnikku huvitas maa headus klassides. 1873. aastal ilmus Liivimaa takseerimistabel (kuidas maa väärtust arvutada).

Kaart 3: Vana-Nõo mõisa maade plaan. Fragment; EAA.3724.5.2958; 1873; leht 1

Üks tolle perioodi iseloomulikult erekollaste üht tüüpi kroonumõisate kaartide hulgast.

Eesti ala kaardil vene maamõõtja nimi tähendab koopiat. Maamõõtmine oli siin baltisakslaste monopol.

Kaart 4: Pangodi, Vana-Nõo ja Unipiha mõisate järgi ...; EAA.3724.5.2956; leht 2

Maareformijärgne korralduspiirkonna plaan, milliseid tehti aastail 1926-1940, Eesti Vabariigi lõpuaastateni.

KIRJANDUS: Maamõetmise juhatus. Jakob Tülk. Digaris vabalt kättesaadav.

https://www.ester.ee/record=b1651652*est

Kust vanu kaarte üldse otsida?

Neid võib leida Riias, kohtuasutuste materjalides (kaardid tuli Riias kinnitada!).

ÜK raamatukogus (seal küll peamiselt turismikaardid jms).

RR – trükitud pärand.

RA – peamiselt omandiõigust tõestav materjal.

Maa-ameti Geoportaalis on 2004. aasta andmed, kuid see on samas ka parim koht, kus muutunud haldusjaotust jälgida!

Pilk tulevikku:

GEOREFEREERIMINE: arvuti paneb ajaloolise kaardi tänapäeva maastikule. OldMaps online jt. 

META

Segmenteerimise programm.

Kirjandusmuuseumis 8.11.2023

 

Kas me vähe tollest ilusast roosast majast Vanemuise tänaval mööda oleme käinud, aimamata, mis varandused seal peidus on. Teoorias ehk küll – et kõik see Eesti vanem kirjandus ja vanad ajalehed. Ja et kuskilt sealt korraldatakse elulugude kirjutamist.

Nüüd siis viimaks tellisime ekskursiooni koos ümarlauaga, st praktilise loenguga vastuseks meie küsimusele „Mida Kirjandusmuuseumis suguvõsauurijale huvitavat tallel on ja kuidas seda leida”.

Mis me siis teada saime?

* Kõik on kolmekordselt kirjas, oluline on kuskilt lihtsalt peale hakata.

* Suur osa on leitav ilusate nimedega internetiandmebaasides Kivike, Koobas, Ellen.

* Sisselogituna on võimalusi rohkem.

* Tuleb kasutada erinevaid otsinguvariante – eesnimi+perekonnanimi, perekonnanimi (koos eesnimega, komaga või ilma). NB! Kõike pole veel jõutud internetti riputada.

* Kui otsitavat ei leia või kui sattuda kasutuspiirangule – ALATI muuseumist üle küsida.

* Kohalkasutusega arvutis on võimalusi veel rohkem.

Mõni vihje:

Pärimus ei ole sama, mis muinasjutt. Võib juhtuda, et leiad oma vanaisa räägitud loo sellest, kuidas tema lapsepõlves elu oli. Võib juhtuda, et see on lindistatud lugu, nii võid teda isegi kuulda.

Elulugudes sisaldub tihti ka koha- ja suguvõsalugusid.

Muuseumis on hoiul suur hulk SUGUPUID, kaustu ja albumeid. Sh neid, millest järeltulijad pole hoolinud või mis on juhuslikult leitud kellegi teise kogutud/koostatud materjal.

Muuseumil on ka kaardi- ja fotokogu. 

Eelnevalt oli nii mitmelgi väike tõrge ekskursiooni suhtes, et mis me seal riiulite vahel ikka käime, aga kui majalabürindis liikudes järjekordsesse kataloogisaali jõudsime, siis oli just nende „riiulite” juurest kõige raskem seltsilisi jälle kokku koguda. Tahtsime ju kohe vaadata, kas meid huvitava nime või kihelkonna kohta midagi leida on. Oli ka alustaja õnne – sahtlisse vaadates sattuski vajalik kohe esimesena käe alla.

Töötajad on väga sõbralikud ja abivalmid, ei kujutanud ette, et nii paljud meie pärast oma igapäevase töö katki jätavad ja rõõmsalt selgitusi jagavad. Erilise vedamisena sattus enne meid käima ajakirjandustudengite rühm, kelle tarvis väljaotsitud Eesti vanemaid ja kõige vanemaid ajalehti saime meiegi oma ihusilmaga originaalis näha.

Rääkimata arhitekt Guleke poolt kunagise Karula-Kaagvere mõisniku von Grote perekonnale ehitatud majast, mille ühes saalis on isegi algne tapeet veel pea tervenisti alles ja teise laes särab Murano klaasist kroonlühter (lugemissaalis, muide).

Asja käik on lihtne ja praktiliselt sama, mis näiteks meie Noora uurimissaalis – tuleb vaid oma nimi raamatusse kirja panna ja võibki hakata kataloogikaarte sõrmitsema või tellitud kirjavara lugema.   

https://www.kirmus.ee › virtuaaltuur › subpage

Juhtusime just sel muuseumirahvale kurval päeval, kui fuajees põles küünal Rutt Hindrikuse mälestuseks.

https://kultuur.postimees.ee › in-memoriam-kirjandustea...

Osales 10 seltsilist. Fotod: Urmas Madiste (1,2,4) ja Vilja Pärn (3)

Hooaja avakoosolek 28. septembril 2023

 

Osales 13 seltsilist ja 1 külaline.

Meenutasime Vello Hallingut

Kuna Vello oli tihedalt seotud Eesti Rahva Muuseumiga, siis tegime seekord korjandusringi ERM-i Sõprade Seltsi algatatud Fr. R. Kreutzwaldi hauaplatsi korrastamise toetuseks.

https://www.erm.ee › content › sõprade-selts

Vilja ülesandeks jäi välja selgitada, kuhu kõik see Vello filmitud kultuurilooline materjal hoiule on antud ja/või antakse.

Sünnipäevalapsed

Veelkord palju õnne Ukule! Eriti, et juubeliks kavandatud suguvõsaraamat saigi õigeks ajaks valmis! Kohalolijad võisid seda ka sirvida, kuid kuna teos sisaldab väga isiklikke andmeid, siis paraku seltsi raamatukokku pole lootust seda väljaannet saada. Isegi kui tehakse veel teine, veelgi parem trükk. Aga tubli ikkagi!

Virve hoolitseb jätkuvalt, et meil kõik õigel ajal õigesti tehtud saaks. 

Õnnitleda saime ka Edat – tema väikese juubeli puhul, ning Uunot – Veskivaramu auliikmeks valimise puhul. Viimaks selgus ootamatult, et meie koosolek toimus täpselt pealinnast kohalesõitnud seltsi uue esimehe Aare Pällini sünnipäeva päeval, aga õnneks oli sünnipäevalapsel endal jagamiseks kommikarp kaasas. Palju õnne Aarelegi!

Hooaja plaanid

• Eda ja Urmase suvistest leidudest Alvrete suguvõsa ajaloost saame lähemalt kuulda mõnel järgnevatest kokkusaamistest. Tänu omaenda kunagisele veskile on ka nemad huvitatud meie veskisõprade seltskonna tegemistest ning arengutest weskiwiki täiendamise vallas.

• Koostöö Veskivaramuga on jätkuvalt õhus, praeguse seisuga ootame ühise väljasõidukoosoleku teadet. Siis peaks saama juba natuke selgemaks, mis ja kuidas edaspidi toimuma hakkab. Eesmärgiks on teha veskipidajate ja möldrite andmed, elu- ja suguvõsalood internetis (weskiwikis) kättesaadavaks.

• Mõelge ka selle peale, kus võiks korraldada detsembrikuise kokkusaamise, kuhu sõita maikuus ekskursioonile ning mis koolituse osas maad kuulata.

  Küsitlusleht järgmisel koosolekul.

• Jätkame ikka ka oma kohtumisi Raadi kalmistul, nüüd sügisel siis, kui lehed langenud, ja kevadel lumemineku järel. Suvel tunde järgi. Teade tuleb osakonna listis lühikese etteteatamisega, kuid alati lootusrikkalt osalejaid oodates.                                                                                                                     

  

  Seekord oligi vaheldumisi nii rõõmsaid kui murelikke mõtteid.

  
  

Pikemad plaanid 

• Uusvanade murekohtadega tegelemine (privaatseks kuulutatud andmed Genis, lüngad ja vead Haudi andmebaasis).

Seltsi esimehe ettepanekud

• Põnevamate teemadega ettekandekoosolekud videosse võtta ja YouTube'i üles riputada.

• Lahendamist vajavate küsimuste tarvis tekitada toimkonnad (valdkonna asjatundjad+juhatuse liige+huvirühma esindajad), neilt ka tagasiside ja aruandmine.

  Nt Kuidas seltsi ja osakondade kodulehti paremaks teha?

• Seltsi liikmete uurimuste avaldamise toetamine. PDF-raamatud.

Ikka selleks, et

• selts oleks rohkem tuntud ja mõjukam

• selts oleks tegusam

• liikmetel oleks seltsist rohkem tuge ja kasu.

Fotod: Urmas Madiste.

Veskikonverentsil Hellenurmes 22. septembril 2023

Suuremat ettekavatsemata juhtus nii, et Tartu osakonna rahva ja Uuno Ojala esindatud Eesti Genealoogia Selts oli Veskivaramu 20. sünnipäeva tähistaval III Veskikonverentsil kirjas Veskivaramu koostööpartnerite seas.

Esmalt oli meie poolt Juss Konksi ettekanne Kambja kandi veskitest.

Seejärel oli mul palutud selgitada suguvõsauurimise ja veskiteema kokkupuutepunkte - jätkuna Arvo Järveti kevadel esitatud mõttele, et weskiwikis võiksid olla ka veskipidajate ja möldrite suguvõsa- ja elulood. Mida ja kuidas täpsemalt, on kavas arutada EGeS-i ja Veskivaramu ühisel väljasõidukoosolekul. Täpsem teave loodetavasti oktoobris-novembris suguseltsi listis. Kõik huvilised seltsiliikmed on osalema ja kaasa mõtlema oodatud.

Helduri perekonna Võnnu veski seost me ju teame, aga küllap vist suvevaheaja tõttu meil mingit konverentsi-info jagamist ei toimunud. Igatahes oli suur rõõm tema soliidset kogu teiste veskiinimeste seas näha.

Ning viimaks – Veskivaramu on valinud Uuno Ojala oma auliikmeks! Seni arvasin, et tema põhiteema on kooliajalugu, kuid ta teab ja jõuab palju rohkem, kui tema tagasihoidlik olek aimata lubab. Küll meil oli hea meel!

Konverents peeti Hellenurme vesiveskis, mis teadupoolest on juba paarkümmend aastat ainus ja viimane vee jõul töötav veski Eestis. Ka veskilüüsid tõmmati päeva lõpuks lahti, veskikivid pandi pöörlema ning huvilised võisid kõike seda päris veskitööd läbi kolme korruse uudistada.

 Veskiemand Mae jagas selgitusi, sikutas vahepeal nagu muuseas siit ja pööras teisalt ning soe (!) jahu koguneski juba kottidesse. Kõik võisid käe valgeks teha.

Veskivaramu sünnipäevaks oli trükivärskelt valmis saanud Veskikalender 2024, heldelt jagati Kütioru meepurke ja tähtsamatele tegijatele seoti ette möldripõll. Pidulaud oli rikkalik, pererahvas südamlik, pillimehed väsimatud ning alles täispimedas asuti sel suve viimasel õhtul tasapisi koduteele.

Foto Hellenurme Veskimuuseum MTÜ Facebooki lehelt 

Konverentsi kava ja Veskivaramust üldse vaata:

https://veskivaramu.ee

https://www.facebook.com/veskivaramu

Suvepäevad Vana-Võidus 12.-13.08.2023

Tartu osakonnast osalesid Kalev, Heldur ja Vilja, teisel päeval tulid veel ka Eda ja Urmas.

Esmalt plusspoolelt. Ja seda on palju.

Toimumiskoht. Viljandimaa Kutsehariduskeskuse ühiselamu Vana-Võidu mõisapargi serval. Uus ja avar maja, suur saal, köök ja öömaja kõik ühe katuse all, saalist võimalus sujuvalt välisterrassile minna, õhtune mõisaekskursioon paraja jalutuskäigu kaugusel.

Peaesineja. Kes võinuks olla parem valik kui Eesti Genealoogia Seltsi auliige aastast 2021, Eesti-poolne Geni-guru Henn Sarv. Asjatundliku publikuga arvestades polnud muidugi mingit tutvustavat juttu tarvis, põhirõhk oli Geni kasutamisel ettetulevate konfliktide ja vigade selgitamisel. Väga vajalik ja asjalik lähenemine nii ise Genis toimetamisel kui teiste tegijate mõistmiseks.

Ooper. Kiiduväärt on Tafenaude hoogne energia ja fantaasia, julgus olla omanäoline ning nende võime esmapilgul ehk üsna hullud ideed enesekindlalt ka teoks teha. Tiina on ju juba mitut puhku maininud genealoogiateemalist ooperit ning olge lahked – laval oli terve segakoor ja solistid, etendus oli hästi jälgitav ja huvitav, libreto Tiina enda kirjutatud, vähemalt siinkirjutaja muusikakaugele kõrvale tundus ka üksjagu meloodiaid originaallooming olevat, üks aaria kummitas veel mitu päeva peas ning Mats alati on tubli mees-viisil loodud lõpulaul kõlas võimsalt nagu genealoogide hümn. 

Ka kavaleht oli nagu päris teatris.

Töötoad. Oodatud jätkuna eelmistel suvepäevadel alustatule. (Taas)kohtusid kalmistuhuvilised, kes Kalle Pullmanni juhtimisel said seekord rohkem aimu Haudi toimimisest ja tegemisest; teises toas olid omaette perekonnaarhiivi korrastamisest huvitunud.

Õhtune lühikonverents. Väga hea mõte. Pärast õhtusööki ei valgunud rahvas laiali, vaid jätkasime kõik koos sealsamas saalis meie oma seltsi liikmete lühiettekandeid kuulates, 15-20 minutit teema kohta oli päevast juba pisut väsinud peadele täitsa paras pikkus. Ja teemad ise olid kas praktilised ning kogemustepõhised: suguvõsa fotoalbumite koostamine (Raja Aardevälja), kokkutuleku korraldamine (Aare Pällin) või üldhuvitav: eestlaste perekonnanimede süstematiseerimine (Jaan Tagaväli).

Juba üsna keskköö kanti jäi veel meie edasise tegevuse arutelu väiksemas ringis. Hästi sümpaatne oli, et kaasa mõtlema olid oodatud kõik, kel seltsi saatus südamel, mitte üksnes juhatus vm piiritletud aktiiv. Ega sellepärast muidugi ei arva, et teistele seltsiasjad korda ei lähe, kuid igaühel ongi ju eri aegadel erinevad plaanid ja probleemid esikohal.

Toitlustamine. Kodune ja külluslik toit, inspireeritud Tafenaude lapsepõlveköögist. Kellele nostalgia, kellele uudne elamus. Tähelepanu pöörati korduvkasutamisele ja säästmisele. Nagu koduski – mis üle jääb, läheb järgmisel korral käiku. Vahva idee oli piknikuks purkidesse jagatud salatiportsud, mugav kohale toimetada ja kiirelt kätte saadavad.

Ekskursioon. Ikka oodatud – et mis siis sealkandis huvitavat näha ja kuulda. Väga hea oli ringkäik Kalle Pullmanniga Viljandi Vanal kalmistul, kus iga nurgake teejuhile tuttav ja lood põnevad.

Heimtali mõisakool oma müstilise talveaiaga ja Paistu kirik, mõlemas ka asjatundlik giid. Paistus hajus meie seltskond juba pisut väiksematesse gruppidesse. Kel nobedamad jalad, jõudis ära käia kellatornis, kus alates 1948. aastast ripub sõjas põlenud Tartu Maarja kiriku kell. Kellgi oli põlenud ja näeb välja nagu roostes, kuid on täiesti töökorras ja tartlased tahavad teda tagasi. Paistu enda vana kell on mõranenud ja all kirikuruumis ka vaatamiseks väljas.

Torniaknast paistis Viljandi linn ja teisest aknast – Eesti kõige kõrgemad tuugerid silmapiiril, 30 kilomeetri kaugusel.

Lõpupiknik toimus Heimtali mõisas, kus krapsakas majaperenaine ja juba nimetatud Tafenaude salatipurgid uue elevuse tekitasid.

Suvepäevade grande finaleks sai aga Carlos – 12-aastane genealoogiahuviline koolipoiss. Oh sa taevas! Imet tunnistavad targad vaatasid võlutult uut sündinud lootust, kummardusid hardalt lapse joonistatud suure sugupuu üle ning koduteele asuti palju kepsakamal sammul, kui endast ehk oodatagi osati.

Suvepäevalised Viljandi Vanal kalmistul

Mõned seekordsed küsitavused ja ettepanekud järgmistele

Vahepeal jäime infopuudusesse – mis ajaks kuhu minna, seega peaks suvepäevade kava Põlvnemisloo viimasel leheküljel ikka kirjas olema.

Töötubade valik võinuks olla laiem. Paljud jätsid eelvaliku üldse tegemata, kuid need, kes oma huvist teada andsid ja kindla sooviga mõttekaaslasi kohata kohale tulid, pidid nüüd pettuma. Teemast huvitatuid ehk isegi oli, aga kuidas neid rahva hulgas ära tunda?

Töötubade omapoolset vaadet selgitan järgmises Põlvnemisloos veelkord üle.

Loodi Põrguga jäi tunne nii ja naa. Iseenesest ilus koht, väike matk pead puhates ja lihtsalt loodust või vestlust nautides kulus täitsa ära, aga miskipärast eksles osa rahvast kõigepealt juba maanteel ja siis kuskil metsavahel hõigeldes ringi. Ning seeaeg oldi Paistu kirikus meid juba ootamas. Lõpuks lahenes kõik loomulikult kenasti ja sõbralikult. 

Mis sai kõukude tabelitest? Ega nad muidugi kuhugi ei kao, ja need, kel seekord enda oma veel kaasa võtta polnud, jõuavad järgmisteks suvepäevadeks selle valmis joonistada. Igatahes huvitav oleks neid uurida.

Kui palju aga närvi-, aja- ja igasugust muud kulu taolise kahepäevase ettevõtmise läbiviimine tähendab, teavad vaid need, kes ise pidanud sellega tegelema. Kohaletulnuile jääb rõõm koos veedetud ilusatest suvepäevadest. Suur tänu seekordsetele tegijatele ning jõudu järgmistele!

Suvepäevad 2025 on Pärnu osakonna korraldada. Olge tublid!

Sangastes koos Valga osakonnaga 18.05.2023

Eks sellest sisutihedast päevast ole igaühel mõni hetk, mis eriliselt meelde jäi, kuid meie Sangaste-sõidule tervikuna tagasi vaadates poleks millestki raatsinud loobuda. Alustades hommikuselt tuulisel kirikumäel oleks meid nagu parvele pandud ja allavett teele saadetud.

Kõrgete pärnade all meelespealilledes kalmude vahel loogeldes

kandis vool meid tumeda laanena mustavate lossimüürideni, mis rändajad endasse neelasid,

et siis taas heledas päikesepaistes õitsvate õunapuude all mahedalt vulisedes

jõuda vana taluaia lopsakasse deltasse,

kus laskuva päeva kiirtes

viimaks Kuritse järve sinavale veele muljetest täidetuna

heljuma jäime.

Suur aitäh reisi peakorraldajale Aasa Põdrale ning kogu Valga osakonna rahvale ja külalistena liitunutele mõnusa seltskonna ja jagatud lugude eest. Taaskord olid meil suurepärased teejuhid – Anneli, Svetlana, Aasa – igaüks omamoodi ja omas keskkonnas täiuslik.

Aitäh ka meie Kalevile, Urmasele ja Siljale fotode eest! Nende põhjal alljärgnev põgus tagasivaade.

Alates XIII sajandist sellel kohal olnud Sangaste kirik tänasel kujul sai valmis 1742. aastal, viilutorn, sisekujundus ning Münchenis valminud altarimaal on XIX sajandi 2. poolest. Vendade Kriisade ehitatud orel on siin juba 99 aastat, Tartu pottseppmeister Hans Lõokese kahhelahjud on veelgi vanemad. Käimas on korjandus portaali ehisviilu ja pilastrite taastamistöödeks.

Sangaste kalmistul aitab orienteeruda hiljuti paigaldatud skeem ning nimetahvlid tuntud inimeste haudade juures.  

Omapärasena on Sangaste kabel üksiti ka peaväravaks. Sissepoole on juba uued uksed saanud, välimised uksed ootavad oma järjekorda. Igapäevasteks käikudeks on kõrval väike jalgvärav.
Rukkikrahv oli soovinud Sangastesse jäädagi.

Kuldkalad lae all, Bergi kütitud hirve sarved, 100 tuba, õhkkütte avad, krahviaegsed tammepuust raamatukapid, kiigekonksud, krahvilaste juurdekasvukriipsud ja tsaari oodanud frakk – ilma giidi juhatuseta poleks pruukinud neid märgata.  

Asjassepühendatud teavad – igal aastal 9. jaanuaril avab külalislahke kodu uksed kirjandushuvilistele.

Põdra talu perenaise kannul viie põlvkonna töö jälgedes, vana ja uus kokkukasvanult kõrvuti.

Mõningaid otsuseid:

• Ringtalli tuleb teinekord kindlasti uuesti tulla, võtta lapsed kaasa ja varuda kõige jaoks rahulikult aega.

• Pidada silm peal Sangaste kultuuriüritustel - aeg-ajalt toimuvad kontserdid ringtalli kõrval suvetelgis ja küllap palju muudki.

• Lugeda suve jooksul läbi mõni Gailiti raamatutest, eriti tähele pannes looduskirjeldusi.

• Märkida 9. jaanuar juba varakult oma kalendrisse ära ning vaadata, kas on veel sõitasoovijaid.

• Küsida Aasalt talu noorperemehe ja -perenaise lugu; nende portreed on toaseinal, kuid lugu?

• Otsida raamatukogust välja Maakodu 11/2022 ja 12/2022.

• Üheskoos Valga osakonna rahvaga varsti jälle midagi vahvat ette võtta!

Raadil 24.04.2023

Osales 3 seltsilist.

Suurepärane kevadilm ning tore seltskond. Esmapilgul tundusid platsid üsna korras olevat, kuid põhjalikult üle käies kulus siiski pea poolteist tundi tihedas tegutsemises – ka põõsaalused ja kivitagused said nüüd puhtaks, võilillejuurikad, vahtravõsud ja mullused lehed läksid uuele ringile. Loodetavasti. Sest kummalisel kombel visatakse haljastusjäätmete konteinerisse ikkagi ka palju plasti – ometi on kastidel suured kirjad peal. Ju siis ei sorteerita kodus ka, et ei oska siin vaadata.

Talgute lõpuks on meil tavapäraselt mõnus istumine mõnel paraja pikkusega pingil. Rüüpame teed, vahetame uudiseid ja arutame seltsiasju. Aitäh seekord siis Virvele ja Siirile!

 

Koosolek 21.04.2023. Veskiteema 3. Heldur Peterson „Hollandi tuulikud ja Võnnu tuuleveski“

Foto: Egle Tamm. 2009. Kultuurimälestiste register

Seekordse veskiteema juurde minnes tuleb kõigepealt kiita väga hästi läbimõeldud ja terviklikku korraldust. Möldri pojana teab Heldur hästi, et tühi kott ei seisa püsti, seega seadis ta juba algul lauanurgale valmis piimapaki ja leivapätsi, lisaks leivamääre ja värske kasemahl (mis õhtupooliku kuludes kõik tänulikku tarbimist leidis!). 

Järgnes ülevaatlik slaidiesitlus tuuleveskite tehnilisest poolest, iga detaili puhul konkreetsed näited Võnnu tuulikus ülesvõetud fotodel. Lagi lae haaval käisime niimoodi läbi kogu veskihoone (äärepealt oleksin kirjutanud veskitorni) üles katuse alla välja. Seejärel veskiehitaja ja möldri perelugu rikkaliku pildimaterjali põhjal, siis väike küsimuste-vastuste voor ning viimaks paarikümneminutiline film, milles meie tänane ettekandja väikese poisina tollase kolhoosielu tegevusi jälgib ning lõpukaadrites seesama äsja üksipulgi läbiuuritud tuulik täies elujõus ja tegevuses, suured uhked tiivad tuule jõul pöörlemas.

Võib-olla soovib keegi täiendada või parandada, kuid Petersoni Võnnu tuuleveski võis olla Eestis viimane hollandi tüüpi tuulik, mis vilja jahvatas: toimus see 6. märtsil 1992 ning tollest jahust tehti peenleib kolhoosi lõpupeo lauale.

Meil oli aga väga tore, õdus ja silmaringi arendav õhtupoolik. Saime aimu ka mitmes keeles ilmunud veskiteemalisest kirjavarast neile, kes rohkem süveneda soovivad, aga teisi, kellel veskihuvi (vm spetsiifilisemat huvi) ehk eriti polegi, kutsuks igal juhul meie koosolemistele tulema. Osalejad on sõbralikud, küsimused ja vahemärkused asjatundlikud ning ühel või teisel moel jõuame ikka suguvõsalugudeni välja.

Osales 6 seltsilist

EGeS auliige Virve Redi

Rõõm on teatada, et nüüdsest on meil Tartu osakonna praegu tegutsevate liikmete seas Fred Pussi kõrval ka teine EGeS auliige – meie kauaaegne raamatupidaja Virve Redi. Lähem isikututvustus viimases Põlvnemisloos, osakonna poolt väike lillekorv, soojad käepigistused, kallistused ja õnnesoovid. Aitäh Sulle, armas Virve! Olgu Sul ikka tervist ja tahtmist, sest ma küll ei tea, mis me ilma Sinuta teeksime.

14.03.2023. Gooti kiri edasijõudnutele

 

Koolitaja: Sven Lepa Rahvusarhiivist. Osales 9 seltsilist.

Eks see pealkiri liiga entusiastlik sai – pigem ütleks, et „natuke juba tegelenutele“ – sest kuigi õppetekstidega tutvumiseks oli meil mitu nädalat, kulus isegi asjatundja juhendamisel nüüd veel poolteist tundi, et millestki lõpuks enam-vähem ka aru saada.

Julgustuseks teadmine, et professionaalilgi võib mõnest käekirjast väljalugemine paras nuputamine olla, allpool lühike konspekt, mis abinõusid veel võib leida, kui näidistähestikud ja sõnaraamatud on tulemusteta läbi sõelutud:

• Guugeldamine

• Käsiloleva üriku ette- ja tahapoole lehitsemine: ehk on sama sõna kuskil korralikumalt väljakirjutatud? Kirjutajale tüüpiliste tähekujude/täheühendite kuju tabamine

• Seletavad sõnaraamatud internetis. Wörterbuchnetz jt

• AIS (täpsem otsing nimede ja piirdaatumitega), kinnituse ja lisainfo võimalus

• Arusaamatuna näiva sõna väljaütlemine (suulises vormis on segavatel lisanditel vähem mõju)

• Poolitusmärkide ja lühendite teadvustamine

• Pärisnimed, võõrsõnad jm võivad olla ladina tähtedega, käändelõpp sealsamas aga gooti kirjas

• Transkribus. Kui see ka täiuslikku teksti ei tekita, võib anda vähemasti vihjeid

       https://transkribus.ai/        

https://app.transkribus.eu

Põhiasi aga muidugi: palju praktikat. Lugeda, lugeda, lugeda! Ning jõudumööda saksa keelt õppida.

Kindlasti tuleb kasuks ka arhiivi poolt kavas olevast gooti kirja kursusest osa võtta ning kui huvilisi jagub, siis võime samal teemal edaspidigi ühisuurimisi korraldada.

EAA.1298.2.4 k 10. Sangaste kummalised juhtumused 1776-1802

den 5^ten Juli 1780 ertruncken 2 leibliche Brüder Pukkritse Juhhan u Pukkritse Kaarli, die zusammen in einer Wirtschaft hielten, ersterer aber Haupt Wirth gewesen, in Lamba Hanna Jõggi. Wie es aber eigentlich mit diesem Unglück zugegangen, weiss niemand, denn die so ihnen nach dem Heuschlage Essen noch gebracht, finden das Pferd, die sie (?) von Hause mitgenommen am Ufer des Wassers grasen und 1 Huth auf dem Wasser schwimmen, auf dieses Merckmahlfingen die Leute das Wasser zu durchsuchen, und fanden obige beide Kerls in völler Kleidung ertruncken.

Auf Befehl Es (=eines) Priest. Kaiserl. Landgerichts wurden sie, da ihr todt zweifelhaft war, auf dem Kirch-hofe, jedoch ohne Klang u. Gesang begraben.   

15.02.2023 veskihuvilised Nooras 2

 

Osales 9 seltsilist ja 1 külaline.

Võib kohe hakatuseks ausalt ära öelda, et pole lootustki seekordset kokkusaamist paarikümnesse lausesse ära mahutada. Ka need, kellel endal just midagi kaasa rääkida ei olnud ning paljust isegi ehk aru ei saanud, võisid nautida kahe kirgliku veskihuvilise info- ja pildirohket esitust ning elavat mõttevahetust asjatundjatega kuulajate seas.

Nimelt olime ettevaatamatult ühte õhtusse planeerinud kaks ettekannet:

Juss Konks „Vesiveskid Otepää kõrgustiku idaküljel“ ning

Uuno Ojala „Töötavaid veskeid Kagu-Eestis otsides 1986-1992“,

mille tulemusena pea kolmetunniseks kujunenud koosviibimise võib lühidalt kokku võtta sõnadega: „kes kohal polnud, see ilma jäi“.

Arvestades, et Eestis on olnud rohkem kui 1200 veskit (nt 1938. aastal 1223, neist Tartumaal 228), seejuures kõiki väikeseid, vaid oma tarbeks jahvatanud taluveskeid pole vist kuskil ja korraga kirja pandudki, oli suureks abiks, et 1) seekord keskenduti eeskätt vesiveskitele 2) mõlemal esinejal oli hea ülevaatlik kava, Jussil koguni skeem, mis aitas publikul veskiradadel sammu pidada ning annab ka ülevaate, mis veskitest juttu oli.

Kõik nad on esitlejatel oma jalaga läbi käidud, lisaks Veskivaramust jm pärit vanadele piltidele ja plaanidele saime näha palju originaalfotosid, vürtsitatud isiklike muljete ja mälestustega.

Pärlijõe veskipere 1938. aastal
 VK F 356:1 F/n, Võrumaa Muuseum, http://www.muis.ee/museaalView/1077352

Veskihuvilisi ühendav Veskivaramu tähistab sel sügisel oma 20ndat tegevusaastat. Sel puhul on septembris tulekul Veskikonverents ja avatud veskite päev. Lähemalt saab lugeda ikka:

https://veskivaramu.ee

Mõned koosolekul ja selle järel tekkinud mõtted ja küsimused: 

* Veskivaramu ja genealoogide ühine huvi võiks olla möldrite elu- ja suguvõsalood. Kui iga seltsiliige võtab uurida kasvõi ühe veskist pärit perenime, saab juba kenakese andmebaasi.

* Veskite kohta võiks ju olla omaette kaardirakendus. Kas selles suunas on midagi teoksil?

* Üksjagu piirkondi on kaardistatud (vt Veskipiirkondade kaardid Veskivaramus), huvitav, et just meie nurk on sealt täiesti puudu.

Igatahes hoiame toimuval silma peal, loodame edenevale koostööle ning jääme ootama järgmist veskikoosolekut.

18.01.2023 veskihuvilised Nooras

Osales 10 seltsilist ja 1 külaline.

Koosoleku teates lubatud teema „Veskite revolutsioon XIX sajandil“ sai täidetud nii pereloolise sisuga (vt allpool Juhan Koni lugu) kui ka mõningate ajalooliste faktidega täiendavalt kinnitatud Uuno Ojalalt.

Esiteks võttis 1871. aasta 26. veebruaril tsaari allkirja saanud korraldus Balti kubermangude aadlilt veskite asutamise ainuõiguse ja andis võimaluse uute veskite rajamiseks teistele seisustele. Siit sai alguse ulatuslik taluveskite ehitamine, mida võiks Eesti külaelus pidada samavõrd murranguliseks nagu Venemaal XIX sajandi teisel poolel võidule pääsenud tööstusrevolutsiooni: sajandi esimesel poolel ka Balti kubermangudes kasutusele tulnud aurumasinatele lisandus nüüd sisepõlemismootorite ja elektrienergia kasutuselevõtt.

Ühe näitena tööstusrevolutsioonist Tartu linnas toodi esile enam kui sajandi töötanud Tiigi veskit, mille oli 1885. aastal asutanud eestlane Georg Riik (1842-1890). Algselt aurujõulise veski esimeses kahekordses puuehitises ja järgnevalt valminud kivihoones leiame kaasaegses uuskasutuses korterelamud. Eesrindlikumates mõisates oli rajatud auruveskid (auru jõul töötavad veskid) nt Raadil juba 1861, Võrumaal registreeritud 1866. aastal Vana-Roosa, Tsooru ja Kaagjärve mõisas.

Tööstusrevolutsiooniga läksid nii jõumasinate kui sisseseade poolest ajapikku kaasa ka maal asuvad taluveskid. Vesirattad vahetati välja tootlikumate turbiinidega, vajadusel kasutati jõuseadmena aurumasinaid ja sisepõlemismootoreid. Suuremates veskites seati kivijahvatuse kõrval sisse valtsveskid.

Ettekannete järel kerkis mitmeid huvipakkuvaid küsimusi.

Kui palju üldse meil veskeid on olnud? Kus ja mis nimega? Mitte kõiki veskeid Eesti Vabariigi ajal ei registreeritud ühte viisi: leidus neid, mis tootsid tööstuspatendiga, kuid neidki, mis jahvatasid üksnes oma tarbeks. Jutuainet jagus jahvekividest tuulegeneraatoriteni. Ühel või teisel moel on maastikul maamärkidena alles endised tuuleveskid, mõned, mis maalt pea jäljetult kadunud, veel ainult fotodel näha. Veskivaramu kodulehel tutvustas Juhan Koni Veskiwiki andmebaasi eesti tuule-, vesi-, mootor- ja auruveskitest.

Nenditi, et veskid olid minevikus sama olulised kohtumispaigad kui kõrtsid ja mõningatel juhtudel isegi seltsielu keskused.

Tõstatati küsimus: kes meie kirjanikest on mõne veskiga seotud – veskis sündinud/kasvanud või koguni ise mölder olnud?

Veskiteema näib ühel või teisel moel puudutavat kaugelt rohkemaid, kui esmapilgul arvata võiks ja kuna paljutki jäi seekord õhku rippuma, siis jääme põnevusega sellel alal järge ootama. 

Üksjagu küsimusi leiab vastuse Veskivaramu kodulehelt ja näoraamatust; otsingutes võib abi olla ka vanadest kaartidest.

https://veskivaramu.ee

Veskivaramu kodulehega  paralleelselt on netis ka „weskiwiki“, mõlemaid haldab Riho Vahtre. Ta on kogunud veskite nimede esitähtede järgi veskite loendi, kus olemasolevad kohad on antud sinise värviga, nende vahel aga hoopis arvukamalt nimesid, mis  kaduvikku rännanud.  Veskivaramu suve- sügis- ja talveseminarideks tekitab Riho meile kaardid, et mugavam oleks mööda endisi veskikohti rallida.

Jaan Koni (1851-1912)

Juhani vana-vanaisa Jaan Koni abiellus Järvaküla Kihu talu perenaise Mari Mülleriga (1852-1951), kelle 1871. aastal sündinud poeg esimeset abielust pidi 25-aastasena saama Kihu peremeheks. Vanaperemees koos oma Mariga panid siis 1893. aastaks Kavilda vallamaja taha püsti tuuliku, mis, praeguseks tiibadest ilmajäänuna, seisab taluhoovil keset juurviljaaeda, meenutades väliselt kunagise „tuulikute buumi“ relikti. Tegelikult on see veski ühe mehe usu monument! Kuigi ta oli ateist. 

Juhani isa Jaan Koni (1915-1995) laenas 1940. aastal oma tädilt üheks aastaks 1000 eesti krooni, mille eest oli võimalik saada liitumine elektrivõrguga, soetada 9kW mootor ja seada üles servi-veski. Säilima pidi ka tuulega jahvatamise võimalus, sest vana mölder, Juhani vanaisa lahkus alles 1940. aasta novembris.

       Puhja lahingus 1944. aasta augustis sai üks tuuleveski kividest mürsuga pihta, veski õnneks ei süttinud. Tuuleveski aeg oli muidugi läbi ja tänu möldri arendavale tegevusele omandas veski pidevalt uut sisu, mis seda ka kolhoosiaja kestes lagunemast hoidis.

P. Turm-Umboja. Puhja vaade Koni ja Valgepea tuulikuga