12.02.2026 Kristjan Luhamets personaalraamatutest

Osales 9 seltsilist ja 1 külaline

Eks ole kirikuraamatud üks suguvõsauurimise põhilisi allikaid, kuid kas oskame kogu neis talletatud teavet üles leida ja mõista? Õnneks on meil osakonnas käepärast seltsiline, kes teemaga ka teiselt poolelt väga tuttav – kirikuraamatuid täidetakse tänapäevalgi ning Tartu Pauluse ja Kursi koguduse õpetajale Kristjan Luhametsale on see osa tema igapäevasest tööst. Kristjan on ka Tartu praostkonna praost (2023).

Rõõm oli teda üle hulga aja jälle ka meie seltsis näha ning seekord siis meetrika- ja personaalraamatutes leiduvat süsteemselt selgitamas. Aluseks 1832. aasta Vene kirikuseadusega etteantud vormid, vaatasime järjest läbi kõik luterlikus kirikus registreeritavate tegevuste raamatud: ristimis-, leeri-, armulaualiste, kihlumis- ja kuulutamise, laulatamise ja matuse- ning viimaks ka personaalraamatud.

Mis oli nende talituste algne tähendus, mis andmeid ning mis kujul tuli kirja panna, tavapärasemalt kasutatud lühendid – kõik võeti põhjalikult läbi, iga alateema sai vürtsitatud kristjanluhametsalikult ilmekate üksikasjade ja pisilugudega. Kuidas me rõõmsate ärasaatmisviiside juurde jõudsime, polegi enam täpselt meeles, kuid see jagatud hetk kuulub nende kirjeldamatult maagiliste hulka, millest vaid kohalviibijad osa võivad saada. 

Kõik arhiivis olevad kirikuraamatud on digiteeritud ning reeglina neid füüsilisel kujul hoidlast välja ei anta, kuid tänu Tõnis Türnale oli meil võimalik üht 250-aastast eksemplari õppeklassis lehitseda, uurida ja paitada.

Fotod: Kalev Toom ja Urmas Madiste

21.01.2026. Uus seltsiline Varje

 Osales 12 seltsilist ja 2 külalist

Poolteist tundi on ühe inimesega põhjalikult tuttavaks saamiseks muidugi armetult vähe, kuid mõned juhtniidid siiski saab. Varje koduses arhiivis säilinud kirjad ja fotod avavad perekonnaloo uurimissuunad Siberi vangilaagritesse, Torontosse ja Aluksnesse, uut teavet lisavad asutuste (kolhoosid, lauavabrikud, saeveskid) ja muuseumide (Põlevkivimuuseumi koduloouurimisring) materjalid.

Ajakirjanikuna on Varje pidanud palju kirjutama – enamasti ju küll teiste elust ja tegemistest –, iseendast on tal seni ilmunud eluloo ülevaade „Savimäelt universitaseni” (kogumikus „Eesti ajakirjanike elulood” III. 2008). Tellisin selle kohe endale Raamatuvahetusest ja soovijad saavad seda minult juba ka laenata.

Üks suur raamat on siiski alles tegemisel ja see saab olema terve küla lugu – Tammeküla Hargla kihelkonnas Valgamaal. Põnev on selle teekonna tunnistajaks olla, loodame, et Varje meid kursis hoiab ja soovime trükise peatset ilmumist!

Ooteajaks saime paar head ideed: 1) käia Aluksne surnuaial ja 2) sõita Rahvusarhiivi uue Tallinna keskusega tutvuma (Endla tn 3). Aluksne võiksime ette võtta koos Kabeliaedajalutama töötoaga, Endla hoones on Krista-Viivika Kats hea meelega nõus meile teejuhuks tulema.

Veebruaris on aga lubanud Kristjan Luhamets tulla meile selgitama Personaalraamatute kirjut maailma. Kui kellelgi on konkreetseid küsimusi ehk mõni oma uurimistöö käigus leitud arusaamatuks jäänud märkus või tähis, siis palun saata kuvatõmmis või allikviide eelnevalt meilitsi! (bent.vilja@gmail.com)

Helduri juubelikringel oli rõõmus üllatus. Õnnesoovid meie kõigi poolt! Olgugi tagantjärele ja hilinenult, kuid seda soojemad! Kohe järgmisena on meil osakonnas teinegi juubilar – Siiri. Siin kenasti koos Helduriga ühele pildile jäänud. Palju õnne ja head tervist ka Sulle, Siiri!

Fotod: Urmas Madiste

4.12.2025 Jõulukuine kohtumine Tartu Maarja kirikus

Osales 12 seltsilist ja 4 külalist.

Tavapärastest käiguradadest kõrvale jäädes võib kunagise EPA spordihoone Maarja kirikuks tagasimoondumine üllatusenagi tulla. Jõgeva poolt sõites paistab muutunud linnasiluett küll eriti selgesti juba kaugelt silma, kuid kui just Kuperjanovi-Pepleri nurgale ei juhtu, ei pruugi uut torni linnas tähelegi panna. Ülejäänud hoone losutab veel endiselt pudeneva krohvikihi all, kuid uksest sisse astudes kasvab üllatus iga sammuga.

Heledast soojast eeskojast avanevad pääsud kolmes suunas – kontorisse, pikihoonesse ja torni, nurgas seisab tõsise moega Hõikaja – vana kell, mis 1941. aasta põlengus alla kukkus, seinal vitriinis ootab väike piiblinäitus. Pearuum on eelnevaga võrreldes kontrastselt külm ja esmamuljena peaaegu pime – tavapärase avara altarivaate asemel seisab siseneja ees kõrge tume trepisein. Väga põnev on olla tunnistajaks ühe pühakoja taassünnile, kunagine põrand on süvendatud lisanduvaks keldrikorruseks, uus põrand on varasemast palju kõrgemal, lagi on alles võimla-aegne, altarimaali asendab pilt fotokangal. 

Koguduse õpetaja Timo Švedko on silmapaistvalt täpne ja hoolitsev ning oma valduste pisimagi üksikasjaga kursis. Kuuleme hoone ajaloost, taastamise käigust, seisust ja plaanidest ning seejärel tõuseme torni suundudes tagasi tänapäeva. Üles saab liftiga, kõige kõrgemale, kellade juurde tuleb veel mõne korruse jagu mööda keerdtreppi astuda. Vaade on isegi seekordse sombuse ilmaga uhke ning tekitab soovi mõnel teisel korral uuesti tagasi tulla – mõnel teisel aasta- või kellaajal. Asjassepühendatud teavad tulla siia aastavahetuse valgusemängu vaatama. Kui mahuvad. 

Mis kelladesse puutub, siis neid on Maarja kirikus neli: Usk, Lootus, Armastus ja Rõõm, kõik ühekorraga Saksamaal Düsseldorfi lähedal pronksist valatud. Suurim neist on muidugi Armastus (1350 kg) ja see lööb pooltunde, meie seisime kellade kõrval täistunni aegu, kui helises kõige väiksem, 600 kilone Rõõm. Pronkskellad on ajalooliselt vanemad kui hilisema tehnoloogiaga teraskellad, nende kõla pidi olema pehmem, ometi võpatasime õpetaja mitmekordsele hoiatusele vaatamata kõik nagu üks mees, kui see väike Rõõm meil kohe külje all helisema hakkas.

Tartu Maarja kiriku taastamiseks kogub sihtasutus sihtotstarbelisi annetusi. Annetamiseks on mitu võimalust.

• Sularaha annetusi saab teha EELK Tartu Maarja koguduse kantseleis T-N kl 9-13. Aadress Pepleri 1, Tartu.

• Nimelise annetuse saab teha Tartu Maarja Kiriku Sihtasutuse Swedbanki kontole EE132200221021269201.

• Anonüümse annetuse saab teha helistades

  900 1842 annetad 5 eurot

  900 1941 annetad 10 eurot

  900 2019 annetad 50 eurot

Lähemalt: https://tartumaarja.eelk.ee

Meie jätkasime igas mõttes väga meeleoluka õhtuga armeenia-gruusia restoranis Smile.

Fotod: Kalev Toom. Alumine pilt: Eduard Selleke. Vaade linna veetornist Tiigi tänavale ja Maarja kiriku varemetele 5. septembril 1941.

18.11.2025 Nooras. Koduse arhiivi korrastamine

 

Esmapilgul ehk vaikset nokitsemist eeldav teema tekitas üllatuslikult tormilise koosoleku. Põhjuseks muidugi mitu kärukoormat vanavara, mille Eva meie õppeklassi kohale tõi. Võiks mõelda, et küll ikka mõnel inimesel veab – kui too majatäie esivanemate kogutut oma valdusesse saab. Samas tähendab see nii tohutut tööd kui ka vastutust: mida võtta, mida jätta, kuidas kõik see korrastada, et parimal võimalikul moel tagada edasine säilimine ning omada ka ülevaadet, mis kuskil on.

Toeks koduse ülesandena läbivõetud „Rahvusarhiivi juhised. Isikuarhiivi korrastamine” (saadaval nii paberkujul kui pdf failina) ning Siiri ja Vilja varasemad kogemused hakkasime aga julgelt peale.

Tõsi – kui esmalt tõstetakse välja kümneid maale, mapitäite kaupa graafilisi lehti, joonistusi, etüüde ning muud kunstiasjatundja hinnangut eeldavat materjali, siis jäime hetkeks tummaks, järgnev aga iseloomustab kogu kohtumise edasist kulgu: rõõmus elevus, uudishimu ning nõuandeid ja soovitusi seinast seina. Kõik kohe kirja panna. Kõik järjest ülespildistada. Kohe kunstimuuseumiga ühendust võtta. Jagada isikute kaupa. Jagada liigiti. Mida tähendab arhiivikindel pliiats, karp või ümbrik. Kas kirjad kohe ümbrikust välja võtta ja sirgeks siluda või las jäävad.

Viimaks võtsime lihtsalt ette ühe suure pappkarbi, kus eri aegadel eri inimeste poolt suvaliselt läbisegi ärapandud esemed, paberid, kaustad, kaaned ja lahtised fotod ning hakkasime neid ükshaaval uurima ja hindama.

Kuna hetkel pole Evalgi vähimatki ettekujutust, kui palju midagi üldse on, siis esialgu miskit üles kirjutama ei hakanud, vaid piirdusime karpidesse sorteerimisega – esemed, dokumendid, kirjavahetus, fotod, ajalehed (väljalõiked) ja muud väiksemad trükised, raamatud, kollektsioonid (kogutud postkaardikomplektid). Püüdsime küll silmas pidada ekraanil kuvatud spikrit, kuid jaotused 3 ja 4 (loomingulist tegevust kajastavad ning erialast ja ühiskondlikku tegevust kajastavad dokumendid) jäid esialgu eristamata. Lisaks võtsime ühe karbi „kahtlaste asjade” tarvis, mis edaspidi, kui üldpilt selgem, veelkord üle vaadata.

Kunsti puhul peatusime soovituse juures neilt puhta pintsliga tolm ära võtta, mahapildistada ning siis olenevalt teose materiaalsest olemusest kas vertikaalselt üksteise kõrval või horisontaalselt mappides tallele panna, kuni kunstimuuseumist keegi spetsialist oma hinnangu annab.

Kaks karbitäit filmirulle said Kalevile uurida.

Nii kohapeal tekkinud vastuseta jäänud (Kuidas kuivatada paksu niiskeks läinud kaustikut? Mis on sobivaim säilitustemperatuur?) ja Eval edaspidi tekkivad küsimused võtame ette mõnel järgmisel korral. 

Sorteeritud materjali karpidele kirjutasime ajutised märksõnad peale ja Juss aitas kõik jälle autosse tagasi kärutada. Aitäh ka Edale (meil on nüüd kaks Eda! Ja mõlemate perekonnanimi algab M-tähega, nii et ei teagi veel, kuidas hakkame vahet tegema), kes Evale antud nõuanded kirja pani; Jannele ja teistele, kes nobedasti karpe kokku voltisid; Siirile, kes oli praktilisi näidiseid kaasa võtnud, mida seekord küll tutvustada ei jõudnud; Kalevile, kes leidis mahti mõned pildid teha; ning kogu meie toredale ja toetavale seltskonnale, keda rõõmustavalt rohkearvuliselt kohale oli tulnud.

Osales 11 seltsilist ja 4 külalist.

Koosolek toimus tavapärasest erinevalt seekord teisipäevasel päeval, sest enamus arhiivikorrastamise huvilistest soovis osaleda ka järgneval salongiõhtul, kus Sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt rääkis oma uurimistööst Jüri Vilmsi ja tema kaaskonna saatuse selgitamisel. Ääretult põhjalik, tasakaalukas ning mõnusa huumoriga maitsestatud ettekanne sobis õhtu jätkuks suurepäraselt. Juhuslikult toimus just nimelt samal ajal ka üks kolmaski, võro keelega seotud ettevõtmine – ning paar tublimat meest meilt jõudsid veel sealgi ära käia.

Puhjas tehtava tulemusi saab jälgida aadressil www.puhjaajalootuba.ee

Raadil 3.11.2025

Juhtusin Raadile ning avastasin kaks üllatust. 

Esiteks – kui Talviku platsilt tuli kerge lehekiht kokku riisuda, siis Kampmaa juures oli keegi hiljuti käinud! Ilus puhas madala sambla pind, täpselt nii, nagu ta meist Virvega ka paar kuud tagasi jäänud oli. Võib-olla tõesti on Kirjandusmuuseumi inimesed jälle liikvel? Mis oleks ju üksnes tore.

Teiseks – Neumanni platsi servalt on need längus elupuuharud kadunud! Ka jälle näha, et värske töö, saepuru alles laiali. Avanev vaade on ootamatult avar ning nüüd paistab välja ka naaberplatsi betoonpiire, pehkinud pink, mitu reha, plastpudelid, erinevas lagunemisastmes mustad kilekotid, mõnes muld, mõnes neist (kunst)lilled (?!), ning veel kolm elupuud, igaüks ise nurgas. Kes oleks võinud kõike seda seal padrikus aimata? Kalmistuportaali järgi peaksid sinna olema maetud Amalie Feldmann (srn 1918) ja Hilda Nautras (srn 1973), kuid sealsamas maas on lahtiselt veel ka kellegi Ilmatsalu plaat. Tema eesnime ei lugenud kohe välja ja portaal ei paku ka mitte ühtegi varianti.

Kas on ideid? 

Kevadel läheme Raadile vast juba natuke suurema seltskonnaga vaatama.

16.10.2025 Koosolek Nooras

 

Osales 12 seltsilist ja 2 külalist

Genealoogiahooaja avakoosolekule oli tulnud rõõmustavalt palju seltsilisi ja külaliste seas võib-olla läbi seltsi ajaloo üldse kõige noorem osaleja. Palju õnne meie kõigi poolt emale ja vanaemale!

Järgnevalt saime lähemalt tuttavaks Evaga, kes juba mitmel meie ettevõtmisel käinud, kuid kellel oma uurimistööst lähemalt rääkimiseks pole seni veel võimalust olnud. Kannatlik ootamine tasus seltsikaaslastele kuhjaga ära ja seda sõna otseses mõttes – sest lisaks asjalikule ülevaatele nii isa- kui emapoolse suguvõsa saatuse keerdkäikudest ja nimesegadikest oli Eval kaasas suur kastitäis hinnalist vanavara: dokumendid, kirjad, kaardid ja samas ka küsimus: kuidas seda kõige paremal viisil korrastada?
Enne kui esialgse mõttena kohe tekkinud soovist vastav koolitus tellida, oleks ilmselt kasulik tutvuda internetis leiduva abimaterjaliga, näiteks

• https://sites.google.com › arhiivitoo › arhiivitöö › korrastamine

• https://www.ra.ee › 2016/06 › isikuarhiivid (PDF)

Sealt leiab ka soovitusi, kust vajalikke karpe, kaustu ja muud vajalikku hankida ning missugused need peaksid olema.
Seejärel võiksime veel omavahel kogemusnõustamisega tegeleda ja kui siis ikkagi jääb veel umbsõlmi, siis vaatame spetsialisti järele ringi.

Samamoodi oli ääretult tore ja huvitav ka teiste seltsiliste juttu kuulata – lühike tutvustus Eva jaoks ning parasjagu just enda jaoks päevakorral olev kõigiga jagamiseks. On ikka üllatav, kui palju erinevaid lähenemisnurki suguvõsauurimine pakub ja siitki koorus välja mitu lähemat süvenemist vajavat valdkonda:

• baltisakslased sugupuus

• omaenda perekonnaloo selgitamata seigad 1940. aastate ajaloosündmuste taustal

• peipsitagused eestlased ja näiteks juhul, kui nad olid Uuralites

• koduse digimise võimalused

Ka kõigi nende puhul tuleks ilmselt alustada juba kättesaadavatest allikatest ja juhenditest, näiteks:

• Saagas Estica ja HerBalt: baltisaksa genealoogilised allikad

• Raamatud Suvesõda 1941 sarjast

• Rahvusarhiivi uurijatundide salvestused YouTube’is https://www.ra.ee › Külastajale

 

Põgusalt saime vahetatud-jagatud ka muljeid Tallinnas toimunud aastapäevakonverentsilt. Konverentsi ettekanded on tänu Kalevile järelvaadatavad
https://youtube.com/@eestigenealoogiaselts?si=89zusJ1IAs2q93B1

Põlvnemislugude ja aastaraamatute sisuregister on Tartu osakonna kodulehel, Siiri tegeleb nende andmete värskendamisega. Lehed ja raamatud ise Noora uurimissaali avariiulil vaadata. Koju laenutamise soovi korral küsida Jussi või Vilja käest.

Fotod: Kalev Toom

6.09.2025 Nõo ja Otepää kabeliaedades ja kirikus

 Osales 11 seltsilist ja 4 külalist

Kabeliaias jalutajate töötoa laiendatud ekskursioon Nõo ja Otepää kihelkonda andis võimaluse Nõo kalmistuga tutvuda ka neil, kes kevadisel Tartu osakonna Nõo-Puhja väljasõidul osaleda ei saanud, korduvkäijad võisid aga rõõmustada uue vaatenurga üle, mis iga uue teejuhiga avaneb. Kuigi loodetud ja väljalubatud Meedy Männistel, kes Nõos juba kolmandat põlve kalmistuvahi ametis, polnud ikkagi ka seekord võimalik meiega tulla, aitas huvilised hädast välja Tartu Herbert Masingu kooli ajalooõpetaja Ilje Piir. Suurepärane kohtumine! Nõo kauaaegse elanikuna tunneb ta kohalikku kalmistut väga hästi ning teab rääkida lugusid, mida kuskilt kirjandusest leida ei pruugi.

Nõo kirikus olid abiks kevadel õpetaja Mart Jaansoni kuulates tehtud märkmed. Tookordses vihmahallis päevas oli meil seal olnud hästi õdus olemine ning nii rääkijal kui kuulajatel jagus aega süveneda, seekord oli Nõo puhul põhirõhk kalmistul ja kirikus peatusime vaid põgusalt.

Lõunapausiks jäi parasjagu Nõo ja Otepää vahel poolele teele Illi küla, kus oleme seltsilistega varemgi pikas koduses söögilauas kokku saanud. Supi ning kookide ja kohvi kõrvale mahtus parasjagu lühike tutvumisring, sest lisaks Tartu ja Pärnu osakonna rahvale olid meiega ka väga toredad külalised.

Vahemärkusena: Illi külast oli pärit Nõos nii surnuaial kui kirikus mainitud noorim Vabadusristi kavaler, Vabadussõjas langenud koolipoiss Johannes Luiga, kelle isa ja vanaisa olid siin olnud Pangodi kroonumõisa Illi metsavahiks. Kordoni hoone on praegugi alles ja elumajana kasutusel, säilinud on ka vana ait-tall-tõllakuur.

Otepää pani meie reisiseltskonna jaoks eriliselt särama Heivi Truu – Otepää Gümnaasiumi ajalooõpetaja, Otepää kiriku organist ja suurepärane giid ühes isikus. Puitpitsilise kirikulae all elustus Eesti lipu pühitsemise lugu, kuulasime sedasama Kessleri orelit (1853), mis oli mänginud sini-must-valge lipu õnnistamisel (1884), võisime ise selle klahve näppida, piiluda oreli sisse ja lugeda tuuletallaja töökohale eelnevate sajandite jooksul jäetud originaalmärkmeid.

Erinevalt Nõost, kus surnuaed on valla omanduses, tegeleb Otepää kahe kalmistuga kogudus. Väliselt seda formaalset poolt muidugi kuskil näha ei ole, pigem on erinevus Otepää enda uue ja vana kalmistu vahel. Kui esimene neist on pigem tavapärane heas korras eesti rahula, siis teine mõjub küll lausa müstilisena. Ühelt poolt justnagu hüljatud, raudristid ja -aiad mustavate tüvede vahel põlispuudealuses hämaruses kõrge rohu sees, kuid see rohi on siiski miskitpidi ka hooldatud ning paaris kohas säravad värsked kalmud.

Suguvõsauurijatena tekkis kohe huvi, et mis on neist perekondadest saanud, kellest enam kedagi siin käimas pole. Kuna näib, et enamus nimesid ristidel on metalli valatud, mitte metallivargaid ahvatlevatele vaskplaatidele usaldatud, siis paistab see põneva uurimisteemana. Tõsi küll, tohutuna ka.

Päeva lõpetasime Eesti Lipu Muuseumis ehk endises pastoraadimajas, kus anonüümsevõitu uuendatud sisekujunduses on ometi ühes ruumis alles veel Hurda-aegsed mittenaksuvad põrandalauad.

Allpool pildid päeva algusest Nõos, keskpaigast Illil ja lõpupilt Otepää pastoraadi trepil.

Fotod: Kalev Toom

Jälgi ka olnud ja tulevaid ettevõtmisi, mis meie käidud kohtades korraldatakse:

Hans Wühneri päev Nõo kihelkonnas igal aastal augustikuus

Hurda ja Kessleri päevad Otepääl juulikuus

Otepää Gümnaasiumi ajarännakud