29.04.2026. Ekskursioon Äksi ja Kursi kihelkonnas

Tekitab aukartust, kui palju toredaid inimesi sel kõletuulisel päeval meie väikese reisiseltskonna pärast välja oli tulnud: 

* Katrin Sisask ja Rasmus Karja Lähtel ja Äksis, Aune Sepp Äksi kirikus ja Õ-pargis 

* Andu Uus Tabivere muuseumis

* Kristjan Luhamets Kursi kirikus, pastoraadis ja kalmistul

* Liia Kekorainen Puurmani mõisas. 

Lisaks Tabivere kohviku Sahver pere, kes oli meile kolm lauda valmis pannud ja kõigi meie erisoovidega naeratades toime tuli.

Meie tavapärane programm on ikka olnud: kalmistud, kirikud ja mõisad.

1. Kalmistud

* Lähte õigeusu kalmistu (1860) elumajade vahel. Kirikust (1864) on ainult vundament alles.

„Väike kapral” Mihkel Aren, haual suur metallrist, mis avati 18. novembril 2017. Hauda hooldab Kaitseliidu Tartu malev.

* Äksi kalmistu (1811) Saadjärve kalda ja Motorantšo ringraja vahel. Äksi nõia Hermine Jürgensi haual. Kalle Truusi raamatu "Tundmatu Äksi nõid: elulugu, pärimused, kommentaarid" (1999) võtan meie järgmisele koosolekule kaasa.

* Kursi kirikuõpetaja murdunud rist on praegu kiriku sees seinal. Aastaraamatus 2025 mainib Monika Reppo oma artiklis Kursi meetrikat, kust leidis olulisi andmeid klaasimeistrite kohta. Kas võivad siin teiste seas olla ka klaasimeistrite platsid? Suguvõsad? Kas neil võis jääda Eestisse järeltulijaid?

* Laeva kalmistu. Seal käisime lõpetuseks ainult Marianni ja Kaspariga.

MÕNED HAUATÄHISED, KÜSIMUSED JA LISATEAVET

* Äksi kirikuõpetaja Leberecht Georg Traugott Greinerti (1860 Tarvastu-1929 Äksi) (Äksi õpetaja 1892-1919, 1927-1929) hauaplats tagasihoidlikult kalmistu nurgas. Tal oli 9 tütart ja 2 poega. Tartu praostina (1908-20) pühitses just tema 14.10 (ukj) 1917 Tartu Pauluse kiriku.

Kas võib olla kuskil märge (testament?), miks just selline soov ja valik?

* Elmar Kivistik (1905-1973) oli 14-kordne maailmameister laskmises. Tiit Lääne „Maailma parim laskur Elmar Kivistik” (2026) on just värskelt raamatupoodides müügil.

* „Hiina poiss” Kristo Kranich (1989-2009), tekst sambal ’ei anna alla’ (hiina k). Hauamonumendi autor on skulptor Tõnis Paberit, kelle tehtud on nt ka koolipoisi kuju Elva algkoolimaja ees.

* Jüri Kukk (1940-1981), keemik, Tartu Ülikooli teadlane, vabadusvõitleja. Suri Vologda vanglahaiglas, 1989 ümbermaetud Kursi kalmistule. Vanemate hauaplatsil Hallistes kenotaaf. Liis Kukk oli ta tütar. Mis seos oli Kursiga, et just siia maetud?

Veel:

* Jaan Koort (1883-1935) sündis Pupastvere külas, suri Moskvas, põrm ümber maetud Tallinna Rahumäe kalmistule 1976. Tema tehtud on nt ka Kitzbergi, Kuperjanovi ja Juhan Luiga hauasambad Raadil ja Jakobsoni hauamonument Kurgjal. Jaan Koorti poeg Peep Koort (1920-1977) oli kasvatusteadlane ja filosoofiadoktor ning tütar Tui Isis Lea Koort (1914-2005) oli kunstiajaloolane.

VABADUSSÕJA KANGELASED JA TABIVERE

Tabiveres olid talud soomusrongide divisjoni ülemal Vabadussõja kolonel Karl Partsil (1886-1941) ja Eesti piirivalve rajajal kindral Ants Kurvitsal (1887-1943), mõlemad hukati Venemaal. Äksis on maetud Karl Partsi poeg Emil-Mauritius (1912-1941). Ants Kurvitsa kõigil kolmel tütrel õnnestus põgeneda, elasid kõrge eani üks USA-s, üks Prantsusmaal ja üks Rootsis.

* Kaitseliidu ülemale Johannes Orasmaale (1890-1943) püstitatud mälestussammas Tabivere mõisapargis Karl Partsi Vabaduse talu (endine Voldi mõis) kunagises asupaigas. Johannes Orasmaa tütrel õnnestus põgeneda, elas Hispaanias; poeg elas Viljandis, pojapoeg Andres, Andrese poeg Harlet Orasmaa. (Geni.com)

* Ants Kurvitsa sünnikodust Mihkli-Aadu talust toodud ait on praegu osa Tabivere muuseumist.

2. Kirikud

Pikk, kitsas ja roosa Äksis, lai ja valge Kursis. Mõlemad justkui unustuses ja laokil, siiski mõlemas oma helged küljed.

* Äksi pinkidel on praeguseks 102-aastase soome proua heegeldatud rõõmsavärvilised istumisalused. Remonti polegi siin kunagi tehtud, kõik on nii, nagu alates 1889. aastast on jäänud. Mürsulohk kirikutornis on sõjaaegne.

* Kursi laes ripuvad neli lühtrit 144-le päris-küünlale; põrand on vaiba alt värvimata.

Siinse kiriku pikihoone on Äksist veelgi vanem, kuna viimane põleng oli Poola-Rootsi sõdade aegu. Sellest ajast on ka 400 aastat vana kukk torni tipus. Koos ristiga. Nt Pilistveres on ka veel samamoodi. XIX sajandi lõpupoole lisatud avar kooriosa on ka enam-vähem ehituseaegne tänase päevani.

KURSIGA SEOTUD

- Karl Karlson (103-a) avaldamata mälestused. Tegevuspaigad: Kursi, Vana-Roosa, Harjumaa.

- Karl Reits (1885-1941) e „Häda tuleb”, Eesti riigi hukkumist ennustanud prohvet. Tapeti Siimustis läti kommunistide poolt ja on maetud Otti talu kalmistule. Lisalugemist: Andres Kirjamägi „Prohvet Karl Reits ja Eesti saatus” (Rakvere Nelipüha Kogudus, 2004).

3. Mõisad

Mõisaportaali andmetel oli Äksi kihelkonnas 11 ja Kursi kihelkonnas 5 mõisa. Neist esimeses Saadjärve, Visusti, Kukulinna ja Sootaga on küll rohkem või vähem säilinud hoonetega, kuid eravalduses ja külastajatele suletud. Kursi kihelkonna Laeva ja Saduküla mõisa (pea)hooned on alles, Laeval metskonna, Sadukülas põllumajandusettevõtte kasutuses.

Nii et mõisate osa esindas meil seekord ainult Puurmani loss, kuid see-eest oli see ka võimas, justnagu ilutulestik reisi lõpuks. Mõisakool, turismiobjekt, kontserdi- ja pulmapidamisepaik kõik sõbralikult ühes. 

VEEL VAATEID

* Äksi nõiakivi Hermine Jürgnesi viimase elukoha asemel.

* Pisike osa Tabivere muuseumist.

* Õ-stend õ-pargis õ-kurvi kõveras.

* Puurmani loss.

PUUDUVAD PILDID

* Väga mõnus olemine ja maitsev lõuna Tabivere kohvikus Sahver.

* Kursi pastoraat. Ülimalt palju avastamist ja tegemist ootav.

* Ühispilt. Unustasime.

Osales 12 seltsilist ja 5 külalist

Fotod: Kaspar Rammo ja Kalev Toom

25.03.2026 Kaardi joonistamine arvutis

Skemaatilise kaardi joonistamise ja kujundamise võimalustest rääkis Maaülikooli maastikuarhitektuuri magistrant Eva Volver.

Olen ju näinud parkla servas infotahvleid mingi piirkonna või matkaradade skemaatiliste kaartidega ning raamatutes justnagu vaba käega visandatud tegevuskohtade plaane, kuid kui olen püüdnud midagi taolist ka näiteks oma uuritava küla kohta joonistada, on tulemus ikka jäänud niivõrd kohmakas, et pole tahtnud edasi tehagi. Kui nüüd juhuslikult juhtus facebookis ette Joel Jansi postitus, mida kaunistas Lenzi aegne Rõngu kaart (1812 paiku) viitega kaardi autori nimele, siis oli äratundmisrõõm suur – just midagi taolist olen soovinud! Rõngu ja Aakre pealegi üsna tuttav ja kodulähedane kant, just hiljuti seal ka käidud. Et siis oli nagu julgem võõrast inimest tülitama hakata.

"Rõngu 3 on nüüd toimetamises, seega väike maitseamps ehk Lenzi aegne Rõngu kaart (1812 paiku). Autoriks Rõngu keskkooli vilistlane Eva Volver." (13.02.2026 Joel Jans FB) 

Järgnes paar sõnumivahetust ja lühike kohtumine ning oligi Eva leidnud mahti tulla meid kaardijoonistamise osas valgustama.

Kuidas saada just endale meelepärane kaart, kus on kujutatud (või esile tõstetud) üksnes valitud teema jaoks oluline teave?

Saime kuulda graafikalauast, kaardikihtidest, tekstiväljadest, pintslitest, templitest, piltidest, pikslitest ja formaatidest – esialgu kõlas peaaegu nagu kosmonautika, aga paar olulist pidepunkti sai tallele pandud:

1. Vaja läheb Photoshopi (tasuline) või vähemasti Painti (tasuta) programmi.

2. Kiiresti ei tule siin midagi, kuid tulemus on kulutatud aega väärt.

3. Kõike saab muuta, täiendada ja välja trükkida.

Seekordne postitus võttiski tavalisest kauem aega, sest tahtsin ikka midagi ka ise järgi proovida. Arenguruumi on muidugi veel palju, aga paar pilti juba siiski:

Senised kogemused:

* Photoshop on hea, kuigi ingliskeelne ja väga (algaja jaoks liigagi) paljude võimalustega. Töö käib katse-eksituse meetodil.

* Seni pole graafikalauda vaja läinudki, vilumuse tekkides kannatab juba ka hiirega joonistada (mul tegelikult hiirt pole, teen puuteplaadil libistades).

* Kui mõnest asjast aru ei saa, tuleb aeg maha võtta ja siis uuesti proovida.

* Tore oleks kellegagi kogemusi vahetada. Andke endast märku! 

Osales 8 seltsilist ja 2 külalist

12.02.2026 Kristjan Luhamets personaalraamatutest

Osales 9 seltsilist ja 1 külaline

Eks ole kirikuraamatud üks suguvõsauurimise põhilisi allikaid, kuid kas oskame kogu neis talletatud teavet üles leida ja mõista? Õnneks on meil osakonnas käepärast seltsiline, kes teemaga ka teiselt poolelt väga tuttav – kirikuraamatuid täidetakse tänapäevalgi ning Tartu Pauluse ja Kursi koguduse õpetajale Kristjan Luhametsale on see osa tema igapäevasest tööst. Kristjan on ka Tartu praostkonna praost (2023).

Rõõm oli teda üle hulga aja jälle ka meie seltsis näha ning seekord siis meetrika- ja personaalraamatutes leiduvat süsteemselt selgitamas. Aluseks 1832. aasta Vene kirikuseadusega etteantud vormid, vaatasime järjest läbi kõik luterlikus kirikus registreeritavate tegevuste raamatud: ristimis-, leeri-, armulaualiste, kihlumis- ja kuulutamise, laulatamise ja matuse- ning viimaks ka personaalraamatud.

Mis oli nende talituste algne tähendus, mis andmeid ning mis kujul tuli kirja panna, tavapärasemalt kasutatud lühendid – kõik võeti põhjalikult läbi, iga alateema sai vürtsitatud kristjanluhametsalikult ilmekate üksikasjade ja pisilugudega. Kuidas me rõõmsate ärasaatmisviiside juurde jõudsime, polegi enam täpselt meeles, kuid see jagatud hetk kuulub nende kirjeldamatult maagiliste hulka, millest vaid kohalviibijad osa võivad saada. 

Kõik arhiivis olevad kirikuraamatud on digiteeritud ning reeglina neid füüsilisel kujul hoidlast välja ei anta, kuid tänu Tõnis Türnale oli meil võimalik üht 250-aastast eksemplari õppeklassis lehitseda, uurida ja paitada.

Fotod: Kalev Toom ja Urmas Madiste

21.01.2026. Uus seltsiline Varje

 Osales 12 seltsilist ja 2 külalist

Poolteist tundi on ühe inimesega põhjalikult tuttavaks saamiseks muidugi armetult vähe, kuid mõned juhtniidid siiski saab. Varje koduses arhiivis säilinud kirjad ja fotod avavad perekonnaloo uurimissuunad Siberi vangilaagritesse, Torontosse ja Aluksnesse, uut teavet lisavad asutuste (kolhoosid, lauavabrikud, saeveskid) ja muuseumide (Põlevkivimuuseumi koduloouurimisring) materjalid.

Ajakirjanikuna on Varje pidanud palju kirjutama – enamasti ju küll teiste elust ja tegemistest –, iseendast on tal seni ilmunud eluloo ülevaade „Savimäelt universitaseni” (kogumikus „Eesti ajakirjanike elulood” III. 2008). Tellisin selle kohe endale Raamatuvahetusest ja soovijad saavad seda minult juba ka laenata.

Üks suur raamat on siiski alles tegemisel ja see saab olema terve küla lugu – Tammeküla Hargla kihelkonnas Valgamaal. Põnev on selle teekonna tunnistajaks olla, loodame, et Varje meid kursis hoiab ja soovime trükise peatset ilmumist!

Ooteajaks saime paar head ideed: 1) käia Aluksne surnuaial ja 2) sõita Rahvusarhiivi uue Tallinna keskusega tutvuma (Endla tn 3). Aluksne võiksime ette võtta koos Kabeliaedajalutama töötoaga, Endla hoones on Krista-Viivika Kats hea meelega nõus meile teejuhuks tulema.

Veebruaris on aga lubanud Kristjan Luhamets tulla meile selgitama Personaalraamatute kirjut maailma. Kui kellelgi on konkreetseid küsimusi ehk mõni oma uurimistöö käigus leitud arusaamatuks jäänud märkus või tähis, siis palun saata kuvatõmmis või allikviide eelnevalt meilitsi! (bent.vilja@gmail.com)

Helduri juubelikringel oli rõõmus üllatus. Õnnesoovid meie kõigi poolt! Olgugi tagantjärele ja hilinenult, kuid seda soojemad! Kohe järgmisena on meil osakonnas teinegi juubilar – Siiri. Siin kenasti koos Helduriga ühele pildile jäänud. Palju õnne ja head tervist ka Sulle, Siiri!

Fotod: Urmas Madiste

4.12.2025 Jõulukuine kohtumine Tartu Maarja kirikus

Osales 12 seltsilist ja 4 külalist.

Tavapärastest käiguradadest kõrvale jäädes võib kunagise EPA spordihoone Maarja kirikuks tagasimoondumine üllatusenagi tulla. Jõgeva poolt sõites paistab muutunud linnasiluett küll eriti selgesti juba kaugelt silma, kuid kui just Kuperjanovi-Pepleri nurgale ei juhtu, ei pruugi uut torni linnas tähelegi panna. Ülejäänud hoone losutab veel endiselt pudeneva krohvikihi all, kuid uksest sisse astudes kasvab üllatus iga sammuga.

Heledast soojast eeskojast avanevad pääsud kolmes suunas – kontorisse, pikihoonesse ja torni, nurgas seisab tõsise moega Hõikaja – vana kell, mis 1941. aasta põlengus alla kukkus, seinal vitriinis ootab väike piiblinäitus. Pearuum on eelnevaga võrreldes kontrastselt külm ja esmamuljena peaaegu pime – tavapärase avara altarivaate asemel seisab siseneja ees kõrge tume trepisein. Väga põnev on olla tunnistajaks ühe pühakoja taassünnile, kunagine põrand on süvendatud lisanduvaks keldrikorruseks, uus põrand on varasemast palju kõrgemal, lagi on alles võimla-aegne, altarimaali asendab pilt fotokangal. 

Koguduse õpetaja Timo Švedko on silmapaistvalt täpne ja hoolitsev ning oma valduste pisimagi üksikasjaga kursis. Kuuleme hoone ajaloost, taastamise käigust, seisust ja plaanidest ning seejärel tõuseme torni suundudes tagasi tänapäeva. Üles saab liftiga, kõige kõrgemale, kellade juurde tuleb veel mõne korruse jagu mööda keerdtreppi astuda. Vaade on isegi seekordse sombuse ilmaga uhke ning tekitab soovi mõnel teisel korral uuesti tagasi tulla – mõnel teisel aasta- või kellaajal. Asjassepühendatud teavad tulla siia aastavahetuse valgusemängu vaatama. Kui mahuvad. 

Mis kelladesse puutub, siis neid on Maarja kirikus neli: Usk, Lootus, Armastus ja Rõõm, kõik ühekorraga Saksamaal Düsseldorfi lähedal pronksist valatud. Suurim neist on muidugi Armastus (1350 kg) ja see lööb pooltunde, meie seisime kellade kõrval täistunni aegu, kui helises kõige väiksem, 600 kilone Rõõm. Pronkskellad on ajalooliselt vanemad kui hilisema tehnoloogiaga teraskellad, nende kõla pidi olema pehmem, ometi võpatasime õpetaja mitmekordsele hoiatusele vaatamata kõik nagu üks mees, kui see väike Rõõm meil kohe külje all helisema hakkas.

Tartu Maarja kiriku taastamiseks kogub sihtasutus sihtotstarbelisi annetusi. Annetamiseks on mitu võimalust.

• Sularaha annetusi saab teha EELK Tartu Maarja koguduse kantseleis T-N kl 9-13. Aadress Pepleri 1, Tartu.

• Nimelise annetuse saab teha Tartu Maarja Kiriku Sihtasutuse Swedbanki kontole EE132200221021269201.

• Anonüümse annetuse saab teha helistades

  900 1842 annetad 5 eurot

  900 1941 annetad 10 eurot

  900 2019 annetad 50 eurot

Lähemalt: https://tartumaarja.eelk.ee

Meie jätkasime igas mõttes väga meeleoluka õhtuga armeenia-gruusia restoranis Smile.

Fotod: Kalev Toom. Alumine pilt: Eduard Selleke. Vaade linna veetornist Tiigi tänavale ja Maarja kiriku varemetele 5. septembril 1941.

18.11.2025 Nooras. Koduse arhiivi korrastamine

 

Esmapilgul ehk vaikset nokitsemist eeldav teema tekitas üllatuslikult tormilise koosoleku. Põhjuseks muidugi mitu kärukoormat vanavara, mille Eva meie õppeklassi kohale tõi. Võiks mõelda, et küll ikka mõnel inimesel veab – kui too majatäie esivanemate kogutut oma valdusesse saab. Samas tähendab see nii tohutut tööd kui ka vastutust: mida võtta, mida jätta, kuidas kõik see korrastada, et parimal võimalikul moel tagada edasine säilimine ning omada ka ülevaadet, mis kuskil on.

Toeks koduse ülesandena läbivõetud „Rahvusarhiivi juhised. Isikuarhiivi korrastamine” (saadaval nii paberkujul kui pdf failina) ning Siiri ja Vilja varasemad kogemused hakkasime aga julgelt peale.

Tõsi – kui esmalt tõstetakse välja kümneid maale, mapitäite kaupa graafilisi lehti, joonistusi, etüüde ning muud kunstiasjatundja hinnangut eeldavat materjali, siis jäime hetkeks tummaks, järgnev aga iseloomustab kogu kohtumise edasist kulgu: rõõmus elevus, uudishimu ning nõuandeid ja soovitusi seinast seina. Kõik kohe kirja panna. Kõik järjest ülespildistada. Kohe kunstimuuseumiga ühendust võtta. Jagada isikute kaupa. Jagada liigiti. Mida tähendab arhiivikindel pliiats, karp või ümbrik. Kas kirjad kohe ümbrikust välja võtta ja sirgeks siluda või las jäävad.

Viimaks võtsime lihtsalt ette ühe suure pappkarbi, kus eri aegadel eri inimeste poolt suvaliselt läbisegi ärapandud esemed, paberid, kaustad, kaaned ja lahtised fotod ning hakkasime neid ükshaaval uurima ja hindama.

Kuna hetkel pole Evalgi vähimatki ettekujutust, kui palju midagi üldse on, siis esialgu miskit üles kirjutama ei hakanud, vaid piirdusime karpidesse sorteerimisega – esemed, dokumendid, kirjavahetus, fotod, ajalehed (väljalõiked) ja muud väiksemad trükised, raamatud, kollektsioonid (kogutud postkaardikomplektid). Püüdsime küll silmas pidada ekraanil kuvatud spikrit, kuid jaotused 3 ja 4 (loomingulist tegevust kajastavad ning erialast ja ühiskondlikku tegevust kajastavad dokumendid) jäid esialgu eristamata. Lisaks võtsime ühe karbi „kahtlaste asjade” tarvis, mis edaspidi, kui üldpilt selgem, veelkord üle vaadata.

Kunsti puhul peatusime soovituse juures neilt puhta pintsliga tolm ära võtta, mahapildistada ning siis olenevalt teose materiaalsest olemusest kas vertikaalselt üksteise kõrval või horisontaalselt mappides tallele panna, kuni kunstimuuseumist keegi spetsialist oma hinnangu annab.

Kaks karbitäit filmirulle said Kalevile uurida.

Nii kohapeal tekkinud vastuseta jäänud (Kuidas kuivatada paksu niiskeks läinud kaustikut? Mis on sobivaim säilitustemperatuur?) ja Eval edaspidi tekkivad küsimused võtame ette mõnel järgmisel korral. 

Sorteeritud materjali karpidele kirjutasime ajutised märksõnad peale ja Juss aitas kõik jälle autosse tagasi kärutada. Aitäh ka Edale (meil on nüüd kaks Eda! Ja mõlemate perekonnanimi algab M-tähega, nii et ei teagi veel, kuidas hakkame vahet tegema), kes Evale antud nõuanded kirja pani; Jannele ja teistele, kes nobedasti karpe kokku voltisid; Siirile, kes oli praktilisi näidiseid kaasa võtnud, mida seekord küll tutvustada ei jõudnud; Kalevile, kes leidis mahti mõned pildid teha; ning kogu meie toredale ja toetavale seltskonnale, keda rõõmustavalt rohkearvuliselt kohale oli tulnud.

Osales 11 seltsilist ja 4 külalist.

Koosolek toimus tavapärasest erinevalt seekord teisipäevasel päeval, sest enamus arhiivikorrastamise huvilistest soovis osaleda ka järgneval salongiõhtul, kus Sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt rääkis oma uurimistööst Jüri Vilmsi ja tema kaaskonna saatuse selgitamisel. Ääretult põhjalik, tasakaalukas ning mõnusa huumoriga maitsestatud ettekanne sobis õhtu jätkuks suurepäraselt. Juhuslikult toimus just nimelt samal ajal ka üks kolmaski, võro keelega seotud ettevõtmine – ning paar tublimat meest meilt jõudsid veel sealgi ära käia.

Puhjas tehtava tulemusi saab jälgida aadressil www.puhjaajalootuba.ee

Raadil 3.11.2025

Juhtusin Raadile ning avastasin kaks üllatust. 

Esiteks – kui Talviku platsilt tuli kerge lehekiht kokku riisuda, siis Kampmaa juures oli keegi hiljuti käinud! Ilus puhas madala sambla pind, täpselt nii, nagu ta meist Virvega ka paar kuud tagasi jäänud oli. Võib-olla tõesti on Kirjandusmuuseumi inimesed jälle liikvel? Mis oleks ju üksnes tore.

Teiseks – Neumanni platsi servalt on need längus elupuuharud kadunud! Ka jälle näha, et värske töö, saepuru alles laiali. Avanev vaade on ootamatult avar ning nüüd paistab välja ka naaberplatsi betoonpiire, pehkinud pink, mitu reha, plastpudelid, erinevas lagunemisastmes mustad kilekotid, mõnes muld, mõnes neist (kunst)lilled (?!), ning veel kolm elupuud, igaüks ise nurgas. Kes oleks võinud kõike seda seal padrikus aimata? Kalmistuportaali järgi peaksid sinna olema maetud Amalie Feldmann (srn 1918) ja Hilda Nautras (srn 1973), kuid sealsamas maas on lahtiselt veel ka kellegi Ilmatsalu plaat. Tema eesnime ei lugenud kohe välja ja portaal ei paku ka mitte ühtegi varianti.

Kas on ideid? 

Kevadel läheme Raadile vast juba natuke suurema seltskonnaga vaatama.