Koosolek 21.04.2023. Veskiteema 3. Heldur Peterson „Hollandi tuulikud ja Võnnu tuuleveski“

Foto: Egle Tamm. 2009. Kultuurimälestiste register

Seekordse veskiteema juurde minnes tuleb kõigepealt kiita väga hästi läbimõeldud ja terviklikku korraldust. Möldri pojana teab Heldur hästi, et tühi kott ei seisa püsti, seega seadis ta juba algul lauanurgale valmis piimapaki ja leivapätsi, lisaks leivamääre ja värske kasemahl (mis õhtupooliku kuludes kõik tänulikku tarbimist leidis!). 

Järgnes ülevaatlik slaidiesitlus tuuleveskite tehnilisest poolest, iga detaili puhul konkreetsed näited Võnnu tuulikus ülesvõetud fotodel. Lagi lae haaval käisime niimoodi läbi kogu veskihoone (äärepealt oleksin kirjutanud veskitorni) üles katuse alla välja. Seejärel veskiehitaja ja möldri perelugu rikkaliku pildimaterjali põhjal, siis väike küsimuste-vastuste voor ning viimaks paarikümneminutiline film, milles meie tänane ettekandja väikese poisina tollase kolhoosielu tegevusi jälgib ning lõpukaadrites seesama äsja üksipulgi läbiuuritud tuulik täies elujõus ja tegevuses, suured uhked tiivad tuule jõul pöörlemas.

Võib-olla soovib keegi täiendada või parandada, kuid Petersoni Võnnu tuuleveski võis olla Eestis viimane hollandi tüüpi tuulik, mis vilja jahvatas: toimus see 6. märtsil 1992 ning tollest jahust tehti peenleib kolhoosi lõpupeo lauale.

Meil oli aga väga tore, õdus ja silmaringi arendav õhtupoolik. Saime aimu ka mitmes keeles ilmunud veskiteemalisest kirjavarast neile, kes rohkem süveneda soovivad, aga teisi, kellel veskihuvi (vm spetsiifilisemat huvi) ehk eriti polegi, kutsuks igal juhul meie koosolemistele tulema. Osalejad on sõbralikud, küsimused ja vahemärkused asjatundlikud ning ühel või teisel moel jõuame ikka suguvõsalugudeni välja.

Osales 6 seltsilist

EGeS auliige Virve Redi

Rõõm on teatada, et nüüdsest on meil Tartu osakonna praegu tegutsevate liikmete seas Fred Pussi kõrval ka teine EGeS auliige – meie kauaaegne raamatupidaja Virve Redi. Lähem isikututvustus viimases Põlvnemisloos, osakonna poolt väike lillekorv, soojad käepigistused, kallistused ja õnnesoovid. Aitäh Sulle, armas Virve! Olgu Sul ikka tervist ja tahtmist, sest ma küll ei tea, mis me ilma Sinuta teeksime.

14.03.2023. Gooti kiri edasijõudnutele

 

Koolitaja: Sven Lepa Rahvusarhiivist. Osales 9 seltsilist.

Eks see pealkiri liiga entusiastlik sai – pigem ütleks, et „natuke juba tegelenutele“ – sest kuigi õppetekstidega tutvumiseks oli meil mitu nädalat, kulus isegi asjatundja juhendamisel nüüd veel poolteist tundi, et millestki lõpuks enam-vähem ka aru saada.

Julgustuseks teadmine, et professionaalilgi võib mõnest käekirjast väljalugemine paras nuputamine olla, allpool lühike konspekt, mis abinõusid veel võib leida, kui näidistähestikud ja sõnaraamatud on tulemusteta läbi sõelutud:

• Guugeldamine

• Käsiloleva üriku ette- ja tahapoole lehitsemine: ehk on sama sõna kuskil korralikumalt väljakirjutatud? Kirjutajale tüüpiliste tähekujude/täheühendite kuju tabamine

• Seletavad sõnaraamatud internetis. Wörterbuchnetz jt

• AIS (täpsem otsing nimede ja piirdaatumitega), kinnituse ja lisainfo võimalus

• Arusaamatuna näiva sõna väljaütlemine (suulises vormis on segavatel lisanditel vähem mõju)

• Poolitusmärkide ja lühendite teadvustamine

• Pärisnimed, võõrsõnad jm võivad olla ladina tähtedega, käändelõpp sealsamas aga gooti kirjas

• Transkribus. Kui see ka täiuslikku teksti ei tekita, võib anda vähemasti vihjeid

       https://transkribus.ai/        

https://app.transkribus.eu

Põhiasi aga muidugi: palju praktikat. Lugeda, lugeda, lugeda! Ning jõudumööda saksa keelt õppida.

Kindlasti tuleb kasuks ka arhiivi poolt kavas olevast gooti kirja kursusest osa võtta ning kui huvilisi jagub, siis võime samal teemal edaspidigi ühisuurimisi korraldada.

EAA.1298.2.4 k 10. Sangaste kummalised juhtumused 1776-1802

den 5^ten Juli 1780 ertruncken 2 leibliche Brüder Pukkritse Juhhan u Pukkritse Kaarli, die zusammen in einer Wirtschaft hielten, ersterer aber Haupt Wirth gewesen, in Lamba Hanna Jõggi. Wie es aber eigentlich mit diesem Unglück zugegangen, weiss niemand, denn die so ihnen nach dem Heuschlage Essen noch gebracht, finden das Pferd, die sie (?) von Hause mitgenommen am Ufer des Wassers grasen und 1 Huth auf dem Wasser schwimmen, auf dieses Merckmahlfingen die Leute das Wasser zu durchsuchen, und fanden obige beide Kerls in völler Kleidung ertruncken.

Auf Befehl Es (=eines) Priest. Kaiserl. Landgerichts wurden sie, da ihr todt zweifelhaft war, auf dem Kirch-hofe, jedoch ohne Klang u. Gesang begraben.   

15.02.2023 veskihuvilised Nooras 2

 

Osales 9 seltsilist ja 1 külaline.

Võib kohe hakatuseks ausalt ära öelda, et pole lootustki seekordset kokkusaamist paarikümnesse lausesse ära mahutada. Ka need, kellel endal just midagi kaasa rääkida ei olnud ning paljust isegi ehk aru ei saanud, võisid nautida kahe kirgliku veskihuvilise info- ja pildirohket esitust ning elavat mõttevahetust asjatundjatega kuulajate seas.

Nimelt olime ettevaatamatult ühte õhtusse planeerinud kaks ettekannet:

Juss Konks „Vesiveskid Otepää kõrgustiku idaküljel“ ning

Uuno Ojala „Töötavaid veskeid Kagu-Eestis otsides 1986-1992“,

mille tulemusena pea kolmetunniseks kujunenud koosviibimise võib lühidalt kokku võtta sõnadega: „kes kohal polnud, see ilma jäi“.

Arvestades, et Eestis on olnud rohkem kui 1200 veskit (nt 1938. aastal 1223, neist Tartumaal 228), seejuures kõiki väikeseid, vaid oma tarbeks jahvatanud taluveskeid pole vist kuskil ja korraga kirja pandudki, oli suureks abiks, et 1) seekord keskenduti eeskätt vesiveskitele 2) mõlemal esinejal oli hea ülevaatlik kava, Jussil koguni skeem, mis aitas publikul veskiradadel sammu pidada ning annab ka ülevaate, mis veskitest juttu oli.

Kõik nad on esitlejatel oma jalaga läbi käidud, lisaks Veskivaramust jm pärit vanadele piltidele ja plaanidele saime näha palju originaalfotosid, vürtsitatud isiklike muljete ja mälestustega.

Pärlijõe veskipere 1938. aastal
 VK F 356:1 F/n, Võrumaa Muuseum, http://www.muis.ee/museaalView/1077352

Veskihuvilisi ühendav Veskivaramu tähistab sel sügisel oma 20ndat tegevusaastat. Sel puhul on septembris tulekul Veskikonverents ja avatud veskite päev. Lähemalt saab lugeda ikka:

https://veskivaramu.ee

Mõned koosolekul ja selle järel tekkinud mõtted ja küsimused: 

* Veskivaramu ja genealoogide ühine huvi võiks olla möldrite elu- ja suguvõsalood. Kui iga seltsiliige võtab uurida kasvõi ühe veskist pärit perenime, saab juba kenakese andmebaasi.

* Veskite kohta võiks ju olla omaette kaardirakendus. Kas selles suunas on midagi teoksil?

* Üksjagu piirkondi on kaardistatud (vt Veskipiirkondade kaardid Veskivaramus), huvitav, et just meie nurk on sealt täiesti puudu.

Igatahes hoiame toimuval silma peal, loodame edenevale koostööle ning jääme ootama järgmist veskikoosolekut.

18.01.2023 veskihuvilised Nooras

Osales 10 seltsilist ja 1 külaline.

Koosoleku teates lubatud teema „Veskite revolutsioon XIX sajandil“ sai täidetud nii pereloolise sisuga (vt allpool Juhan Koni lugu) kui ka mõningate ajalooliste faktidega täiendavalt kinnitatud Uuno Ojalalt.

Esiteks võttis 1871. aasta 26. veebruaril tsaari allkirja saanud korraldus Balti kubermangude aadlilt veskite asutamise ainuõiguse ja andis võimaluse uute veskite rajamiseks teistele seisustele. Siit sai alguse ulatuslik taluveskite ehitamine, mida võiks Eesti külaelus pidada samavõrd murranguliseks nagu Venemaal XIX sajandi teisel poolel võidule pääsenud tööstusrevolutsiooni: sajandi esimesel poolel ka Balti kubermangudes kasutusele tulnud aurumasinatele lisandus nüüd sisepõlemismootorite ja elektrienergia kasutuselevõtt.

Ühe näitena tööstusrevolutsioonist Tartu linnas toodi esile enam kui sajandi töötanud Tiigi veskit, mille oli 1885. aastal asutanud eestlane Georg Riik (1842-1890). Algselt aurujõulise veski esimeses kahekordses puuehitises ja järgnevalt valminud kivihoones leiame kaasaegses uuskasutuses korterelamud. Eesrindlikumates mõisates oli rajatud auruveskid (auru jõul töötavad veskid) nt Raadil juba 1861, Võrumaal registreeritud 1866. aastal Vana-Roosa, Tsooru ja Kaagjärve mõisas.

Tööstusrevolutsiooniga läksid nii jõumasinate kui sisseseade poolest ajapikku kaasa ka maal asuvad taluveskid. Vesirattad vahetati välja tootlikumate turbiinidega, vajadusel kasutati jõuseadmena aurumasinaid ja sisepõlemismootoreid. Suuremates veskites seati kivijahvatuse kõrval sisse valtsveskid.

Ettekannete järel kerkis mitmeid huvipakkuvaid küsimusi.

Kui palju üldse meil veskeid on olnud? Kus ja mis nimega? Mitte kõiki veskeid Eesti Vabariigi ajal ei registreeritud ühte viisi: leidus neid, mis tootsid tööstuspatendiga, kuid neidki, mis jahvatasid üksnes oma tarbeks. Jutuainet jagus jahvekividest tuulegeneraatoriteni. Ühel või teisel moel on maastikul maamärkidena alles endised tuuleveskid, mõned, mis maalt pea jäljetult kadunud, veel ainult fotodel näha. Veskivaramu kodulehel tutvustas Juhan Koni Veskiwiki andmebaasi eesti tuule-, vesi-, mootor- ja auruveskitest.

Nenditi, et veskid olid minevikus sama olulised kohtumispaigad kui kõrtsid ja mõningatel juhtudel isegi seltsielu keskused.

Tõstatati küsimus: kes meie kirjanikest on mõne veskiga seotud – veskis sündinud/kasvanud või koguni ise mölder olnud?

Veskiteema näib ühel või teisel moel puudutavat kaugelt rohkemaid, kui esmapilgul arvata võiks ja kuna paljutki jäi seekord õhku rippuma, siis jääme põnevusega sellel alal järge ootama. 

Üksjagu küsimusi leiab vastuse Veskivaramu kodulehelt ja näoraamatust; otsingutes võib abi olla ka vanadest kaartidest.

https://veskivaramu.ee

Veskivaramu kodulehega  paralleelselt on netis ka „weskiwiki“, mõlemaid haldab Riho Vahtre. Ta on kogunud veskite nimede esitähtede järgi veskite loendi, kus olemasolevad kohad on antud sinise värviga, nende vahel aga hoopis arvukamalt nimesid, mis  kaduvikku rännanud.  Veskivaramu suve- sügis- ja talveseminarideks tekitab Riho meile kaardid, et mugavam oleks mööda endisi veskikohti rallida.

Jaan Koni (1851-1912)

Juhani vana-vanaisa Jaan Koni abiellus Järvaküla Kihu talu perenaise Mari Mülleriga (1852-1951), kelle 1871. aastal sündinud poeg esimeset abielust pidi 25-aastasena saama Kihu peremeheks. Vanaperemees koos oma Mariga panid siis 1893. aastaks Kavilda vallamaja taha püsti tuuliku, mis, praeguseks tiibadest ilmajäänuna, seisab taluhoovil keset juurviljaaeda, meenutades väliselt kunagise „tuulikute buumi“ relikti. Tegelikult on see veski ühe mehe usu monument! Kuigi ta oli ateist. 

Juhani isa Jaan Koni (1915-1995) laenas 1940. aastal oma tädilt üheks aastaks 1000 eesti krooni, mille eest oli võimalik saada liitumine elektrivõrguga, soetada 9kW mootor ja seada üles servi-veski. Säilima pidi ka tuulega jahvatamise võimalus, sest vana mölder, Juhani vanaisa lahkus alles 1940. aasta novembris.

       Puhja lahingus 1944. aasta augustis sai üks tuuleveski kividest mürsuga pihta, veski õnneks ei süttinud. Tuuleveski aeg oli muidugi läbi ja tänu möldri arendavale tegevusele omandas veski pidevalt uut sisu, mis seda ka kolhoosiaja kestes lagunemast hoidis.

P. Turm-Umboja. Puhja vaade Koni ja Valgepea tuulikuga

Pühademeeleolus Pauluse kirikus 20.12.2022

Osales 12 seltsilist ja 5 külalist. Fotod: Kalev Toom

Mõned märksõnad, et muljeterohket õhtut lühidalt meenutada.

Heameel, et seekordne kohtumispaik nii paljudele huvi pakkus. Kuna me pole üle kümnega arvestama harjunud, siis läks lausa lugemine sassi, kuid köögipoolelt korraldati kõik sujuvalt ära, kõigile leidus koht ning traditsiooniline jõululaud oli igati oma nime väärt. Ja kui sageli meil seda ikka ette tuleb, et Pauluse kiriku õpetaja ise kogu laudkonna pikka jõululaulu laulma paneb ning õnnistussõnad peale loeb.

Ka ruumil endal, kus asusime – kunagises õpetaja ametikorteris – oli eriline aura, justnagu mingis aegadeüleses paigas – kõik, kes ja mis siin kunagi olnud ja olema saavad, olid korraga koos.

Nii et ei peakski vist eriti imestama, et kui Kristjan jutukera vaikselt veerema laskis, siis peagi leidsime end kui keset tulevärki. Üle peade käis selline lugude ja info pingpong, et kõrvaltvaatajana oli peamiseks tundeks

imetlus ja uhkus. Kui targad ja sõnaosavad on meie inimesed, kuidas neil on SELLISEID lugusid ja fakte SELLISE kerguse ja rõõmuga nii käepärast võtta! Nagu oleks tunnistajaks olnud mingile ühisele võrgupunumisele (ja seejuures mitte algajate pusimisele, vaid punusid professionaalid!) – piste siit, sõlm sealt, siuh-säuh Lüganuselt Tartusse, Tartust Rõngu, üks põige Läänemaale, teine Saaremaale, vahepeal sujuvalt Ameerikasse ja Riiga... Vaimusilmas kujunev võrk ei tule mitte pinnaline, vaid vähemasti neljamõõtmeline, läbi aastakümnete, ajahärmas niitidel kõikumas elutoa suur tiibklaver, mille all koolipõlves magatud; kõmutekitanud enesetapulood ja pajupõõsasse kinnijäänud vestinööp; hõlmade lehvides külgkorviga mootorrattal mööda munakivilist Riia tänavat matustele kiirustav pastorihärra, Krediitkassa kelder ja Rõngu kiriku vana altarimaal.

Õnneks on kõik see Kristjan Luhametsa Koguduse lugude sarjas kenasti asjalikult, ajalises järjekorras, täpsete daatumite ja nimedega jätkuvalt järelkuulatav Pereraadio kodulehel (15.10.2020) www.pereraadio.ee 

Esmapilgul tõredate kindluselaadsete kivimüüride vahel leidub sõbralikult kohta nii lasteaialastele, kodututele, köögile, uhkele raamatupoele, tipptasemel helitehnikale, Lõuna-Eesti suurimale orelile kui ka kallitele kadunukestele (kolumbaariumis).

Põgusa ringkäigu järel said soovijad veel omal käel ringi vaadata, krüpti laskuda või torni tõusta, enne kui E-Stuudio kontserti kuulama asusid. 

Pea kohal kahe kunstikoolitüdruku poolt maalitud 14 kilomeetrit trafarettmaalinguid. Kusjuures üks neist tüdrukuist on meie oma seltsilise tütar. Vaat nii väike see maailmakene on. Ning üle jõululaulude jääb peas kummitama hoopis Jaan Kaplinski (Valter Ojakääru viisiga):

Lööb kuskil vasar lokku -

kõigel on kõigega seos.

Et me jääksime kokku,

lõhnav maarjahein peos...

Rahulikku pühadeaega kõigile ja kohtumiseni uuel aastal!

Koosolek 16.11.2022

 

Süütasime küünla Raivo Maine mälestuseks.

Eelmisel kokkusaamisel oli seltsiga taasliitunud Uku andnud aimu oma uurimistöö laiast haardest ning nõustunud huvilistele sellest ka lähemalt rääkima. Nüüd kraamiski ta mahukast sumadanist mitut masti ja mõõtu kaustu ning raamatuid välja, üks pikale paberiribale vormistatud sugupuu ulatus üle pika laua nagu uhke linik ja muist varandust jäi veel kotipõhjagi.

Tõsi, 14 aasta eest (2008) alustades polnud Uku mitte täiesti tühjal kohal - võtta oli onu kogutud andmed ning ka geni oli selleks ajaks märkimisväärseks abimeheks kosunud. Praeguseks on kindlakstehtud otseseid eellasi kogunenud 378, mis võib olla üks rekordnumbritest Eesti suguvõsauurimises.

Väike valik koostatud kaustadest (Foto U. Joassoone)

Oma sugupuu juurest on ju vaid väike samm kogu külarahva suguluse selgitamiseni ning nii ongi välja tulnud, et pea pooled koolikaaslased olid olnud üksiti ka sugulased. Naljakal kombel juhtus meie koosolekulgi just Uku kõrval istuma tema vennanaise klassiõde ja äratundmishüüatusi kostis laudkonna igast nurgast. Vahepeal tekkis juba tunne, nagu oleks mingil külakokkutulekul – kõik olid kõigiga miskitpidi seotud ja ka väga paljud tuntud inimesed olid peaaegu omakülamehed! Poskade ja Pätsideni välja, Viidingutest rääkimata.

Vanavanemate hõbepulm 1923. aasta kevadel - vanavanaema oma lastega. (Foto U. Joassoone kogust)

. 

Vastates küsimusele suguvõsa mõne ühise joone kohta, võiski eeskätt nimetada loomingulisust ja mitmekülgset andekust, olgu siis iseloom, juuksevärv või ninakuju kellel missugune tahes.

"Minu vaarema Elisabeth Laving / Vernik (kolmas vasakult) oma lastega Lutsul Jaani (minu vanaisa ema kõrval) hõbepulma ajal 1923. aastal. Pildilt puudub Ella Alide (*Vernik) Eisen.-Raudsaar – kõige noorem lastest." (Foto U. Joassoone kogust)

Taolise tohutu materjali puhul tekib loomulikult küsimus, kuidas see kõik ühte raamatusse paigutada, nii et see teistelegi loetav ja arusaadav oleks. „Kõik“ muidugi ei saa kõne alla tullagi, pigem ikka, et mida võtta, mida jätta (mõnda teise raamatusse). Kuna Uku on ise endale oma läheneva juubeli tähtajaks seadnud, siis ootame põnevusega, kuidas ta selle imetrikiga hakkama saab. Aga jõudu ja edu talle igatahes! Ja meie ootus on üdini heatahtlik ja toetav.

Uku Joassoone uuritavate nimede loetelu lisandub peagi ka kodulehe vastavasse rubriiki.

Raivo Maine mälestuseks otsustasime ühiselt teha annetuse Tartu Jaani kiriku barokkorelile nimelise vile soetamiseks. Muusikasõbrana võiks ta selle plaani peale oma taevastes kõrgustes muhedalt mühatada ja ehk on see teadmine ka tema lähedastele pisutki toeks ja lohutuseks: Tartu Jaani kirikus kõlab Raivo Maine nimeline heli. Orel on alles ehitamisel (tellimisel?) ja vaevalt et meie kõrvad seda kuulda saavad, kuid Jaani kirikuga seoses mõtleme nüüd iga kord ka Raivole. Vile nimega tänukirja saadame Raivo perele.

Koosolek lõppes tulevikku vaatavalt – seltsiga taasliitunud Toomas pani Peipsitaguste juba natuke käegalöönult norguvajunud pead uue lootusega jälle kerkima. Andke endast märku teisedki, kel huvi ja mõtteid, mida ja kuidas ida poole väljarännanud eellaste jälgedel võiks ette võtta. Registrid (allikad, uurijad), andmebaasid, koolitused, loengud, nõustamine, väljasõidud? Ehk annavad järgmised suvepäevad võimaluse päriselt kokku saada ja konkreetsemate tegevusteni jõuda.

Osales 8 seltsilist ja 1 külaline.