Koosolek 16.11.2022

 

Süütasime küünla Raivo Maine mälestuseks.

Eelmisel kokkusaamisel oli seltsiga taasliitunud Uku andnud aimu oma uurimistöö laiast haardest ning nõustunud huvilistele sellest ka lähemalt rääkima. Nüüd kraamiski ta mahukast sumadanist mitut masti ja mõõtu kaustu ning raamatuid välja, üks pikale paberiribale vormistatud sugupuu ulatus üle pika laua nagu uhke linik ja muist varandust jäi veel kotipõhjagi.

Tõsi, 14 aasta eest (2008) alustades polnud Uku mitte täiesti tühjal kohal - võtta oli onu kogutud andmed ning ka geni oli selleks ajaks märkimisväärseks abimeheks kosunud. Praeguseks on kindlakstehtud otseseid eellasi kogunenud 378, mis võib olla üks rekordnumbritest Eesti suguvõsauurimises.

Väike valik koostatud kaustadest (Foto U. Joassoone)

Oma sugupuu juurest on ju vaid väike samm kogu külarahva suguluse selgitamiseni ning nii ongi välja tulnud, et pea pooled koolikaaslased olid olnud üksiti ka sugulased. Naljakal kombel juhtus meie koosolekulgi just Uku kõrval istuma tema vennanaise klassiõde ja äratundmishüüatusi kostis laudkonna igast nurgast. Vahepeal tekkis juba tunne, nagu oleks mingil külakokkutulekul – kõik olid kõigiga miskitpidi seotud ja ka väga paljud tuntud inimesed olid peaaegu omakülamehed! Poskade ja Pätsideni välja, Viidingutest rääkimata.

Vanavanemate hõbepulm 1923. aasta kevadel - vanavanaema oma lastega. (Foto U. Joassoone kogust)

. 

Vastates küsimusele suguvõsa mõne ühise joone kohta, võiski eeskätt nimetada loomingulisust ja mitmekülgset andekust, olgu siis iseloom, juuksevärv või ninakuju kellel missugune tahes.

"Minu vaarema Elisabeth Laving / Vernik (kolmas vasakult) oma lastega Lutsul Jaani (minu vanaisa ema kõrval) hõbepulma ajal 1923. aastal. Pildilt puudub Ella Alide (*Vernik) Eisen.-Raudsaar – kõige noorem lastest." (Foto U. Joassoone kogust)

Taolise tohutu materjali puhul tekib loomulikult küsimus, kuidas see kõik ühte raamatusse paigutada, nii et see teistelegi loetav ja arusaadav oleks. „Kõik“ muidugi ei saa kõne alla tullagi, pigem ikka, et mida võtta, mida jätta (mõnda teise raamatusse). Kuna Uku on ise endale oma läheneva juubeli tähtajaks seadnud, siis ootame põnevusega, kuidas ta selle imetrikiga hakkama saab. Aga jõudu ja edu talle igatahes! Ja meie ootus on üdini heatahtlik ja toetav.

Uku Joassoone uuritavate nimede loetelu lisandub peagi ka kodulehe vastavasse rubriiki.

Raivo Maine mälestuseks otsustasime ühiselt teha annetuse Tartu Jaani kiriku barokkorelile nimelise vile soetamiseks. Muusikasõbrana võiks ta selle plaani peale oma taevastes kõrgustes muhedalt mühatada ja ehk on see teadmine ka tema lähedastele pisutki toeks ja lohutuseks: Tartu Jaani kirikus kõlab Raivo Maine nimeline heli. Orel on alles ehitamisel (tellimisel?) ja vaevalt et meie kõrvad seda kuulda saavad, kuid Jaani kirikuga seoses mõtleme nüüd iga kord ka Raivole. Vile nimega tänukirja saadame Raivo perele.

Koosolek lõppes tulevikku vaatavalt – seltsiga taasliitunud Toomas pani Peipsitaguste juba natuke käegalöönult norguvajunud pead uue lootusega jälle kerkima. Andke endast märku teisedki, kel huvi ja mõtteid, mida ja kuidas ida poole väljarännanud eellaste jälgedel võiks ette võtta. Registrid (allikad, uurijad), andmebaasid, koolitused, loengud, nõustamine, väljasõidud? Ehk annavad järgmised suvepäevad võimaluse päriselt kokku saada ja konkreetsemate tegevusteni jõuda.

Osales 8 seltsilist ja 1 külaline.