Sangastes koos Valga osakonnaga 18.05.2023

Eks sellest sisutihedast päevast ole igaühel mõni hetk, mis eriliselt meelde jäi, kuid meie Sangaste-sõidule tervikuna tagasi vaadates poleks millestki raatsinud loobuda. Alustades hommikuselt tuulisel kirikumäel oleks meid nagu parvele pandud ja allavett teele saadetud.

Kõrgete pärnade all meelespealilledes kalmude vahel loogeldes

kandis vool meid tumeda laanena mustavate lossimüürideni, mis rändajad endasse neelasid,

et siis taas heledas päikesepaistes õitsvate õunapuude all mahedalt vulisedes

jõuda vana taluaia lopsakasse deltasse,

kus laskuva päeva kiirtes

viimaks Kuritse järve sinavale veele muljetest täidetuna

heljuma jäime.

Suur aitäh reisi peakorraldajale Aasa Põdrale ning kogu Valga osakonna rahvale ja külalistena liitunutele mõnusa seltskonna ja jagatud lugude eest. Taaskord olid meil suurepärased teejuhid – Anneli, Svetlana, Aasa – igaüks omamoodi ja omas keskkonnas täiuslik.

Aitäh ka meie Kalevile, Urmasele ja Siljale fotode eest! Nende põhjal alljärgnev põgus tagasivaade.

Alates XIII sajandist sellel kohal olnud Sangaste kirik tänasel kujul sai valmis 1742. aastal, viilutorn, sisekujundus ning Münchenis valminud altarimaal on XIX sajandi 2. poolest. Vendade Kriisade ehitatud orel on siin juba 99 aastat, Tartu pottseppmeister Hans Lõokese kahhelahjud on veelgi vanemad. Käimas on korjandus portaali ehisviilu ja pilastrite taastamistöödeks.

Sangaste kalmistul aitab orienteeruda hiljuti paigaldatud skeem ning nimetahvlid tuntud inimeste haudade juures.  

Omapärasena on Sangaste kabel üksiti ka peaväravaks. Sissepoole on juba uued uksed saanud, välimised uksed ootavad oma järjekorda. Igapäevasteks käikudeks on kõrval väike jalgvärav.
Rukkikrahv oli soovinud Sangastesse jäädagi.

Kuldkalad lae all, Bergi kütitud hirve sarved, 100 tuba, õhkkütte avad, krahviaegsed tammepuust raamatukapid, kiigekonksud, krahvilaste juurdekasvukriipsud ja tsaari oodanud frakk – ilma giidi juhatuseta poleks pruukinud neid märgata.  

Asjassepühendatud teavad – igal aastal 9. jaanuaril avab külalislahke kodu uksed kirjandushuvilistele.

Põdra talu perenaise kannul viie põlvkonna töö jälgedes, vana ja uus kokkukasvanult kõrvuti.

Mõningaid otsuseid:

• Ringtalli tuleb teinekord kindlasti uuesti tulla, võtta lapsed kaasa ja varuda kõige jaoks rahulikult aega.

• Pidada silm peal Sangaste kultuuriüritustel - aeg-ajalt toimuvad kontserdid ringtalli kõrval suvetelgis ja küllap palju muudki.

• Lugeda suve jooksul läbi mõni Gailiti raamatutest, eriti tähele pannes looduskirjeldusi.

• Märkida 9. jaanuar juba varakult oma kalendrisse ära ning vaadata, kas on veel sõitasoovijaid.

• Küsida Aasalt talu noorperemehe ja -perenaise lugu; nende portreed on toaseinal, kuid lugu?

• Otsida raamatukogust välja Maakodu 11/2022 ja 12/2022.

• Üheskoos Valga osakonna rahvaga varsti jälle midagi vahvat ette võtta!

Raadil 24.04.2023

Osales 3 seltsilist.

Suurepärane kevadilm ning tore seltskond. Esmapilgul tundusid platsid üsna korras olevat, kuid põhjalikult üle käies kulus siiski pea poolteist tundi tihedas tegutsemises – ka põõsaalused ja kivitagused said nüüd puhtaks, võilillejuurikad, vahtravõsud ja mullused lehed läksid uuele ringile. Loodetavasti. Sest kummalisel kombel visatakse haljastusjäätmete konteinerisse ikkagi ka palju plasti – ometi on kastidel suured kirjad peal. Ju siis ei sorteerita kodus ka, et ei oska siin vaadata.

Talgute lõpuks on meil tavapäraselt mõnus istumine mõnel paraja pikkusega pingil. Rüüpame teed, vahetame uudiseid ja arutame seltsiasju. Aitäh seekord siis Virvele ja Siirile!

 

Koosolek 21.04.2023. Veskiteema 3. Heldur Peterson „Hollandi tuulikud ja Võnnu tuuleveski“

Foto: Egle Tamm. 2009. Kultuurimälestiste register

Seekordse veskiteema juurde minnes tuleb kõigepealt kiita väga hästi läbimõeldud ja terviklikku korraldust. Möldri pojana teab Heldur hästi, et tühi kott ei seisa püsti, seega seadis ta juba algul lauanurgale valmis piimapaki ja leivapätsi, lisaks leivamääre ja värske kasemahl (mis õhtupooliku kuludes kõik tänulikku tarbimist leidis!). 

Järgnes ülevaatlik slaidiesitlus tuuleveskite tehnilisest poolest, iga detaili puhul konkreetsed näited Võnnu tuulikus ülesvõetud fotodel. Lagi lae haaval käisime niimoodi läbi kogu veskihoone (äärepealt oleksin kirjutanud veskitorni) üles katuse alla välja. Seejärel veskiehitaja ja möldri perelugu rikkaliku pildimaterjali põhjal, siis väike küsimuste-vastuste voor ning viimaks paarikümneminutiline film, milles meie tänane ettekandja väikese poisina tollase kolhoosielu tegevusi jälgib ning lõpukaadrites seesama äsja üksipulgi läbiuuritud tuulik täies elujõus ja tegevuses, suured uhked tiivad tuule jõul pöörlemas.

Võib-olla soovib keegi täiendada või parandada, kuid Petersoni Võnnu tuuleveski võis olla Eestis viimane hollandi tüüpi tuulik, mis vilja jahvatas: toimus see 6. märtsil 1992 ning tollest jahust tehti peenleib kolhoosi lõpupeo lauale.

Meil oli aga väga tore, õdus ja silmaringi arendav õhtupoolik. Saime aimu ka mitmes keeles ilmunud veskiteemalisest kirjavarast neile, kes rohkem süveneda soovivad, aga teisi, kellel veskihuvi (vm spetsiifilisemat huvi) ehk eriti polegi, kutsuks igal juhul meie koosolemistele tulema. Osalejad on sõbralikud, küsimused ja vahemärkused asjatundlikud ning ühel või teisel moel jõuame ikka suguvõsalugudeni välja.

Osales 6 seltsilist

EGeS auliige Virve Redi

Rõõm on teatada, et nüüdsest on meil Tartu osakonna praegu tegutsevate liikmete seas Fred Pussi kõrval ka teine EGeS auliige – meie kauaaegne raamatupidaja Virve Redi. Lähem isikututvustus viimases Põlvnemisloos, osakonna poolt väike lillekorv, soojad käepigistused, kallistused ja õnnesoovid. Aitäh Sulle, armas Virve! Olgu Sul ikka tervist ja tahtmist, sest ma küll ei tea, mis me ilma Sinuta teeksime.

14.03.2023. Gooti kiri edasijõudnutele

 

Koolitaja: Sven Lepa Rahvusarhiivist. Osales 9 seltsilist.

Eks see pealkiri liiga entusiastlik sai – pigem ütleks, et „natuke juba tegelenutele“ – sest kuigi õppetekstidega tutvumiseks oli meil mitu nädalat, kulus isegi asjatundja juhendamisel nüüd veel poolteist tundi, et millestki lõpuks enam-vähem ka aru saada.

Julgustuseks teadmine, et professionaalilgi võib mõnest käekirjast väljalugemine paras nuputamine olla, allpool lühike konspekt, mis abinõusid veel võib leida, kui näidistähestikud ja sõnaraamatud on tulemusteta läbi sõelutud:

• Guugeldamine

• Käsiloleva üriku ette- ja tahapoole lehitsemine: ehk on sama sõna kuskil korralikumalt väljakirjutatud? Kirjutajale tüüpiliste tähekujude/täheühendite kuju tabamine

• Seletavad sõnaraamatud internetis. Wörterbuchnetz jt

• AIS (täpsem otsing nimede ja piirdaatumitega), kinnituse ja lisainfo võimalus

• Arusaamatuna näiva sõna väljaütlemine (suulises vormis on segavatel lisanditel vähem mõju)

• Poolitusmärkide ja lühendite teadvustamine

• Pärisnimed, võõrsõnad jm võivad olla ladina tähtedega, käändelõpp sealsamas aga gooti kirjas

• Transkribus. Kui see ka täiuslikku teksti ei tekita, võib anda vähemasti vihjeid

       https://transkribus.ai/        

https://app.transkribus.eu

Põhiasi aga muidugi: palju praktikat. Lugeda, lugeda, lugeda! Ning jõudumööda saksa keelt õppida.

Kindlasti tuleb kasuks ka arhiivi poolt kavas olevast gooti kirja kursusest osa võtta ning kui huvilisi jagub, siis võime samal teemal edaspidigi ühisuurimisi korraldada.

EAA.1298.2.4 k 10. Sangaste kummalised juhtumused 1776-1802

den 5^ten Juli 1780 ertruncken 2 leibliche Brüder Pukkritse Juhhan u Pukkritse Kaarli, die zusammen in einer Wirtschaft hielten, ersterer aber Haupt Wirth gewesen, in Lamba Hanna Jõggi. Wie es aber eigentlich mit diesem Unglück zugegangen, weiss niemand, denn die so ihnen nach dem Heuschlage Essen noch gebracht, finden das Pferd, die sie (?) von Hause mitgenommen am Ufer des Wassers grasen und 1 Huth auf dem Wasser schwimmen, auf dieses Merckmahlfingen die Leute das Wasser zu durchsuchen, und fanden obige beide Kerls in völler Kleidung ertruncken.

Auf Befehl Es (=eines) Priest. Kaiserl. Landgerichts wurden sie, da ihr todt zweifelhaft war, auf dem Kirch-hofe, jedoch ohne Klang u. Gesang begraben.   

15.02.2023 veskihuvilised Nooras 2

 

Osales 9 seltsilist ja 1 külaline.

Võib kohe hakatuseks ausalt ära öelda, et pole lootustki seekordset kokkusaamist paarikümnesse lausesse ära mahutada. Ka need, kellel endal just midagi kaasa rääkida ei olnud ning paljust isegi ehk aru ei saanud, võisid nautida kahe kirgliku veskihuvilise info- ja pildirohket esitust ning elavat mõttevahetust asjatundjatega kuulajate seas.

Nimelt olime ettevaatamatult ühte õhtusse planeerinud kaks ettekannet:

Juss Konks „Vesiveskid Otepää kõrgustiku idaküljel“ ning

Uuno Ojala „Töötavaid veskeid Kagu-Eestis otsides 1986-1992“,

mille tulemusena pea kolmetunniseks kujunenud koosviibimise võib lühidalt kokku võtta sõnadega: „kes kohal polnud, see ilma jäi“.

Arvestades, et Eestis on olnud rohkem kui 1200 veskit (nt 1938. aastal 1223, neist Tartumaal 228), seejuures kõiki väikeseid, vaid oma tarbeks jahvatanud taluveskeid pole vist kuskil ja korraga kirja pandudki, oli suureks abiks, et 1) seekord keskenduti eeskätt vesiveskitele 2) mõlemal esinejal oli hea ülevaatlik kava, Jussil koguni skeem, mis aitas publikul veskiradadel sammu pidada ning annab ka ülevaate, mis veskitest juttu oli.

Kõik nad on esitlejatel oma jalaga läbi käidud, lisaks Veskivaramust jm pärit vanadele piltidele ja plaanidele saime näha palju originaalfotosid, vürtsitatud isiklike muljete ja mälestustega.

Pärlijõe veskipere 1938. aastal
 VK F 356:1 F/n, Võrumaa Muuseum, http://www.muis.ee/museaalView/1077352

Veskihuvilisi ühendav Veskivaramu tähistab sel sügisel oma 20ndat tegevusaastat. Sel puhul on septembris tulekul Veskikonverents ja avatud veskite päev. Lähemalt saab lugeda ikka:

https://veskivaramu.ee

Mõned koosolekul ja selle järel tekkinud mõtted ja küsimused: 

* Veskivaramu ja genealoogide ühine huvi võiks olla möldrite elu- ja suguvõsalood. Kui iga seltsiliige võtab uurida kasvõi ühe veskist pärit perenime, saab juba kenakese andmebaasi.

* Veskite kohta võiks ju olla omaette kaardirakendus. Kas selles suunas on midagi teoksil?

* Üksjagu piirkondi on kaardistatud (vt Veskipiirkondade kaardid Veskivaramus), huvitav, et just meie nurk on sealt täiesti puudu.

Igatahes hoiame toimuval silma peal, loodame edenevale koostööle ning jääme ootama järgmist veskikoosolekut.

18.01.2023 veskihuvilised Nooras

Osales 10 seltsilist ja 1 külaline.

Koosoleku teates lubatud teema „Veskite revolutsioon XIX sajandil“ sai täidetud nii pereloolise sisuga (vt allpool Juhan Koni lugu) kui ka mõningate ajalooliste faktidega täiendavalt kinnitatud Uuno Ojalalt.

Esiteks võttis 1871. aasta 26. veebruaril tsaari allkirja saanud korraldus Balti kubermangude aadlilt veskite asutamise ainuõiguse ja andis võimaluse uute veskite rajamiseks teistele seisustele. Siit sai alguse ulatuslik taluveskite ehitamine, mida võiks Eesti külaelus pidada samavõrd murranguliseks nagu Venemaal XIX sajandi teisel poolel võidule pääsenud tööstusrevolutsiooni: sajandi esimesel poolel ka Balti kubermangudes kasutusele tulnud aurumasinatele lisandus nüüd sisepõlemismootorite ja elektrienergia kasutuselevõtt.

Ühe näitena tööstusrevolutsioonist Tartu linnas toodi esile enam kui sajandi töötanud Tiigi veskit, mille oli 1885. aastal asutanud eestlane Georg Riik (1842-1890). Algselt aurujõulise veski esimeses kahekordses puuehitises ja järgnevalt valminud kivihoones leiame kaasaegses uuskasutuses korterelamud. Eesrindlikumates mõisates oli rajatud auruveskid (auru jõul töötavad veskid) nt Raadil juba 1861, Võrumaal registreeritud 1866. aastal Vana-Roosa, Tsooru ja Kaagjärve mõisas.

Tööstusrevolutsiooniga läksid nii jõumasinate kui sisseseade poolest ajapikku kaasa ka maal asuvad taluveskid. Vesirattad vahetati välja tootlikumate turbiinidega, vajadusel kasutati jõuseadmena aurumasinaid ja sisepõlemismootoreid. Suuremates veskites seati kivijahvatuse kõrval sisse valtsveskid.

Ettekannete järel kerkis mitmeid huvipakkuvaid küsimusi.

Kui palju üldse meil veskeid on olnud? Kus ja mis nimega? Mitte kõiki veskeid Eesti Vabariigi ajal ei registreeritud ühte viisi: leidus neid, mis tootsid tööstuspatendiga, kuid neidki, mis jahvatasid üksnes oma tarbeks. Jutuainet jagus jahvekividest tuulegeneraatoriteni. Ühel või teisel moel on maastikul maamärkidena alles endised tuuleveskid, mõned, mis maalt pea jäljetult kadunud, veel ainult fotodel näha. Veskivaramu kodulehel tutvustas Juhan Koni Veskiwiki andmebaasi eesti tuule-, vesi-, mootor- ja auruveskitest.

Nenditi, et veskid olid minevikus sama olulised kohtumispaigad kui kõrtsid ja mõningatel juhtudel isegi seltsielu keskused.

Tõstatati küsimus: kes meie kirjanikest on mõne veskiga seotud – veskis sündinud/kasvanud või koguni ise mölder olnud?

Veskiteema näib ühel või teisel moel puudutavat kaugelt rohkemaid, kui esmapilgul arvata võiks ja kuna paljutki jäi seekord õhku rippuma, siis jääme põnevusega sellel alal järge ootama. 

Üksjagu küsimusi leiab vastuse Veskivaramu kodulehelt ja näoraamatust; otsingutes võib abi olla ka vanadest kaartidest.

https://veskivaramu.ee

Veskivaramu kodulehega  paralleelselt on netis ka „weskiwiki“, mõlemaid haldab Riho Vahtre. Ta on kogunud veskite nimede esitähtede järgi veskite loendi, kus olemasolevad kohad on antud sinise värviga, nende vahel aga hoopis arvukamalt nimesid, mis  kaduvikku rännanud.  Veskivaramu suve- sügis- ja talveseminarideks tekitab Riho meile kaardid, et mugavam oleks mööda endisi veskikohti rallida.

Jaan Koni (1851-1912)

Juhani vana-vanaisa Jaan Koni abiellus Järvaküla Kihu talu perenaise Mari Mülleriga (1852-1951), kelle 1871. aastal sündinud poeg esimeset abielust pidi 25-aastasena saama Kihu peremeheks. Vanaperemees koos oma Mariga panid siis 1893. aastaks Kavilda vallamaja taha püsti tuuliku, mis, praeguseks tiibadest ilmajäänuna, seisab taluhoovil keset juurviljaaeda, meenutades väliselt kunagise „tuulikute buumi“ relikti. Tegelikult on see veski ühe mehe usu monument! Kuigi ta oli ateist. 

Juhani isa Jaan Koni (1915-1995) laenas 1940. aastal oma tädilt üheks aastaks 1000 eesti krooni, mille eest oli võimalik saada liitumine elektrivõrguga, soetada 9kW mootor ja seada üles servi-veski. Säilima pidi ka tuulega jahvatamise võimalus, sest vana mölder, Juhani vanaisa lahkus alles 1940. aasta novembris.

       Puhja lahingus 1944. aasta augustis sai üks tuuleveski kividest mürsuga pihta, veski õnneks ei süttinud. Tuuleveski aeg oli muidugi läbi ja tänu möldri arendavale tegevusele omandas veski pidevalt uut sisu, mis seda ka kolhoosiaja kestes lagunemast hoidis.

P. Turm-Umboja. Puhja vaade Koni ja Valgepea tuulikuga