Sunday, August 20, 2023

Suvepäevad Vana-Võidus 12.-13.08.2023

Tartu osakonnast osalesid Kalev, Heldur ja Vilja, teisel päeval tulid veel ka Eda ja Urmas.

Esmalt plusspoolelt. Ja seda on palju.

Toimumiskoht. Viljandimaa Kutsehariduskeskuse ühiselamu Vana-Võidu mõisapargi serval. Uus ja avar maja, suur saal, köök ja öömaja kõik ühe katuse all, saalist võimalus sujuvalt välisterrassile minna, õhtune mõisaekskursioon paraja jalutuskäigu kaugusel.

Peaesineja. Kes võinuks olla parem valik kui Eesti Genealoogia Seltsi auliige aastast 2021, Eesti-poolne Geni-guru Henn Sarv. Asjatundliku publikuga arvestades polnud muidugi mingit tutvustavat juttu tarvis, põhirõhk oli Geni kasutamisel ettetulevate konfliktide ja vigade selgitamisel. Väga vajalik ja asjalik lähenemine nii ise Genis toimetamisel kui teiste tegijate mõistmiseks.

Ooper. Kiiduväärt on Tafenaude hoogne energia ja fantaasia, julgus olla omanäoline ning nende võime esmapilgul ehk üsna hullud ideed enesekindlalt ka teoks teha. Tiina on ju juba mitut puhku maininud genealoogiateemalist ooperit ning olge lahked – laval oli terve segakoor ja solistid, etendus oli hästi jälgitav ja huvitav, libreto Tiina enda kirjutatud, vähemalt siinkirjutaja muusikakaugele kõrvale tundus ka üksjagu meloodiaid originaallooming olevat, üks aaria kummitas veel mitu päeva peas ning Mats alati on tubli mees-viisil loodud lõpulaul kõlas võimsalt nagu genealoogide hümn. 

Ka kavaleht oli nagu päris teatris.

Töötoad. Oodatud jätkuna eelmistel suvepäevadel alustatule. (Taas)kohtusid kalmistuhuvilised, kes Kalle Pullmanni juhtimisel said seekord rohkem aimu Haudi toimimisest ja tegemisest; teises toas olid omaette perekonnaarhiivi korrastamisest huvitunud.

Õhtune lühikonverents. Väga hea mõte. Pärast õhtusööki ei valgunud rahvas laiali, vaid jätkasime kõik koos sealsamas saalis meie oma seltsi liikmete lühiettekandeid kuulates, 15-20 minutit teema kohta oli päevast juba pisut väsinud peadele täitsa paras pikkus. Ja teemad ise olid kas praktilised ning kogemustepõhised: suguvõsa fotoalbumite koostamine (Raja Aardevälja), kokkutuleku korraldamine (Aare Pällin) või üldhuvitav: eestlaste perekonnanimede süstematiseerimine (Jaan Tagaväli).

Juba üsna keskköö kanti jäi veel meie edasise tegevuse arutelu väiksemas ringis. Hästi sümpaatne oli, et kaasa mõtlema olid oodatud kõik, kel seltsi saatus südamel, mitte üksnes juhatus vm piiritletud aktiiv. Ega sellepärast muidugi ei arva, et teistele seltsiasjad korda ei lähe, kuid igaühel ongi ju eri aegadel erinevad plaanid ja probleemid esikohal.

Toitlustamine. Kodune ja külluslik toit, inspireeritud Tafenaude lapsepõlveköögist. Kellele nostalgia, kellele uudne elamus. Tähelepanu pöörati korduvkasutamisele ja säästmisele. Nagu koduski – mis üle jääb, läheb järgmisel korral käiku. Vahva idee oli piknikuks purkidesse jagatud salatiportsud, mugav kohale toimetada ja kiirelt kätte saadavad.

Ekskursioon. Ikka oodatud – et mis siis sealkandis huvitavat näha ja kuulda. Väga hea oli ringkäik Kalle Pullmanniga Viljandi Vanal kalmistul, kus iga nurgake teejuhile tuttav ja lood põnevad.

Heimtali mõisakool oma müstilise talveaiaga ja Paistu kirik, mõlemas ka asjatundlik giid. Paistus hajus meie seltskond juba pisut väiksematesse gruppidesse. Kel nobedamad jalad, jõudis ära käia kellatornis, kus alates 1948. aastast ripub sõjas põlenud Tartu Maarja kiriku kell. Kellgi oli põlenud ja näeb välja nagu roostes, kuid on täiesti töökorras ja tartlased tahavad teda tagasi. Paistu enda vana kell on mõranenud ja all kirikuruumis ka vaatamiseks väljas.

Torniaknast paistis Viljandi linn ja teisest aknast – Eesti kõige kõrgemad tuugerid silmapiiril, 30 kilomeetri kaugusel.

Lõpupiknik toimus Heimtali mõisas, kus krapsakas majaperenaine ja juba nimetatud Tafenaude salatipurgid uue elevuse tekitasid.

Suvepäevade grande finaleks sai aga Carlos – 12-aastane genealoogiahuviline koolipoiss. Oh sa taevas! Imet tunnistavad targad vaatasid võlutult uut sündinud lootust, kummardusid hardalt lapse joonistatud suure sugupuu üle ning koduteele asuti palju kepsakamal sammul, kui endast ehk oodatagi osati.


Suvepäevalised Viljandi Vanal kalmistul


Mõned seekordsed küsitavused ja ettepanekud järgmistele

Vahepeal jäime infopuudusesse – mis ajaks kuhu minna, seega peaks suvepäevade kava Põlvnemisloo viimasel leheküljel ikka kirjas olema.

Töötubade valik võinuks olla laiem. Paljud jätsid eelvaliku üldse tegemata, kuid need, kes oma huvist teada andsid ja kindla sooviga mõttekaaslasi kohata kohale tulid, pidid nüüd pettuma. Teemast huvitatuid ehk isegi oli, aga kuidas neid rahva hulgas ära tunda?

Töötubade omapoolset vaadet selgitan järgmises Põlvnemisloos veelkord üle.

Loodi Põrguga jäi tunne nii ja naa. Iseenesest ilus koht, väike matk pead puhates ja lihtsalt loodust või vestlust nautides kulus täitsa ära, aga miskipärast eksles osa rahvast kõigepealt juba maanteel ja siis kuskil metsavahel hõigeldes ringi. Ning seeaeg oldi Paistu kirikus meid juba ootamas. Lõpuks lahenes kõik loomulikult kenasti ja sõbralikult. 

Mis sai kõukude tabelitest? Ega nad muidugi kuhugi ei kao, ja need, kel seekord enda oma veel kaasa võtta polnud, jõuavad järgmisteks suvepäevadeks selle valmis joonistada. Igatahes huvitav oleks neid uurida.

Kui palju aga närvi-, aja- ja igasugust muud kulu taolise kahepäevase ettevõtmise läbiviimine tähendab, teavad vaid need, kes ise pidanud sellega tegelema. Kohaletulnuile jääb rõõm koos veedetud ilusatest suvepäevadest. Suur tänu seekordsetele tegijatele ning jõudu järgmistele!

Suvepäevad 2025 on Pärnu osakonna korraldada. Olge tublid!





Tuesday, May 23, 2023

Sangastes koos Valga osakonnaga 18.05.2023

Eks sellest sisutihedast päevast ole igaühel mõni hetk, mis eriliselt meelde jäi, kuid meie Sangaste-sõidule tervikuna tagasi vaadates poleks millestki raatsinud loobuda. Alustades hommikuselt tuulisel kirikumäel oleks meid nagu parvele pandud ja allavett teele saadetud.

Kõrgete pärnade all meelespealilledes kalmude vahel loogeldes

kandis vool meid tumeda laanena mustavate lossimüürideni, mis rändajad endasse neelasid,

et siis taas heledas päikesepaistes õitsvate õunapuude all mahedalt vulisedes

jõuda vana taluaia lopsakasse deltasse,

kus laskuva päeva kiirtes

viimaks Kuritse järve sinavale veele muljetest täidetuna

heljuma jäime.


Suur aitäh reisi peakorraldajale Aasa Põdrale ning kogu Valga osakonna rahvale ja külalistena liitunutele mõnusa seltskonna ja jagatud lugude eest. Taaskord olid meil suurepärased teejuhid – Anneli, Svetlana, Aasa – igaüks omamoodi ja omas keskkonnas täiuslik.

Aitäh ka meie Kalevile, Urmasele ja Siljale fotode eest! Nende põhjal alljärgnev põgus tagasivaade.


Alates XIII sajandist sellel kohal olnud Sangaste kirik tänasel kujul sai valmis 1742. aastal, viilutorn, sisekujundus ning Münchenis valminud altarimaal on XIX sajandi 2. poolest. Vendade Kriisade ehitatud orel on siin juba 99 aastat, Tartu pottseppmeister Hans Lõokese kahhelahjud on veelgi vanemad. Käimas on korjandus portaali ehisviilu ja pilastrite taastamistöödeks.


Sangaste kalmistul aitab orienteeruda hiljuti paigaldatud skeem ning nimetahvlid tuntud inimeste haudade juures.  


Omapärasena on Sangaste kabel üksiti ka peaväravaks. Sissepoole on juba uued uksed saanud, välimised uksed ootavad oma järjekorda. Igapäevasteks käikudeks on kõrval väike jalgvärav.
Rukkikrahv oli soovinud Sangastesse jäädagi.


Kuldkalad lae all, Bergi kütitud hirve sarved, 100 tuba, õhkkütte avad, krahviaegsed tammepuust raamatukapid, kiigekonksud, krahvilaste juurdekasvukriipsud ja tsaari oodanud frakk – ilma giidi juhatuseta poleks pruukinud neid märgata.  



Asjassepühendatud teavad – igal aastal 9. jaanuaril avab külalislahke kodu uksed kirjandushuvilistele.


Põdra talu perenaise kannul viie põlvkonna töö jälgedes, vana ja uus kokkukasvanult kõrvuti.



Mõningaid otsuseid:

  • Ringtalli tuleb teinekord kindlasti uuesti tulla, võtta lapsed kaasa ja varuda kõige jaoks rahulikult aega.

  • Pidada silm peal Sangaste kultuuriüritustel - aeg-ajalt toimuvad kontserdid ringtalli kõrval suvetelgis ja küllap palju muudki.

  • Lugeda suve jooksul läbi mõni Gailiti raamatutest, eriti tähele pannes looduskirjeldusi.

  • Märkida 9. jaanuar juba varakult oma kalendrisse ära ning vaadata, kas on veel sõitasoovijaid.

  • Küsida Aasalt talu noorperemehe ja -perenaise lugu; nende portreed on toaseinal, kuid lugu?

  • Otsida raamatukogust välja Maakodu 11/2022 ja 12/2022.

  • Üheskoos Valga osakonna rahvaga varsti jälle midagi vahvat ette võtta!





Monday, May 1, 2023

Raadil 24.04.2023

Osales 3 seltsilist.

Suurepärane kevadilm ning tore seltskond. Esmapilgul tundusid platsid üsna korras olevat, kuid põhjalikult üle käies kulus siiski pea poolteist tundi tihedas tegutsemises – ka põõsaalused ja kivitagused said nüüd puhtaks, võilillejuurikad, vahtravõsud ja mullused lehed läksid uuele ringile. Loodetavasti. Sest kummalisel kombel visatakse haljastusjäätmete konteinerisse ikkagi ka palju plasti – ometi on kastidel suured kirjad peal. Ju siis ei sorteerita kodus ka, et ei oska siin vaadata.

Talgute lõpuks on meil tavapäraselt mõnus istumine mõnel paraja pikkusega pingil. Rüüpame teed, vahetame uudiseid ja arutame seltsiasju. Aitäh seekord siis Virvele ja Siirile!




 

Saturday, April 22, 2023

Koosolek 21.04.2023. Veskiteema 3. Heldur Peterson „Hollandi tuulikud ja Võnnu tuuleveski“


Foto: Egle Tamm. 2009. Kultuurimälestiste register

Seekordse veskiteema juurde minnes tuleb kõigepealt kiita väga hästi läbimõeldud ja terviklikku korraldust. Möldri pojana teab Heldur hästi, et tühi kott ei seisa püsti, seega seadis ta juba algul lauanurgale valmis piimapaki ja leivapätsi, lisaks leivamääre ja värske kasemahl (mis õhtupooliku kuludes kõik tänulikku tarbimist leidis!). 

Järgnes ülevaatlik slaidiesitlus tuuleveskite tehnilisest poolest, iga detaili puhul konkreetsed näited Võnnu tuulikus ülesvõetud fotodel. Lagi lae haaval käisime niimoodi läbi kogu veskihoone (äärepealt oleksin kirjutanud veskitorni) üles katuse alla välja. Seejärel veskiehitaja ja möldri perelugu rikkaliku pildimaterjali põhjal, siis väike küsimuste-vastuste voor ning viimaks paarikümneminutiline film, milles meie tänane ettekandja väikese poisina tollase kolhoosielu tegevusi jälgib ning lõpukaadrites seesama äsja üksipulgi läbiuuritud tuulik täies elujõus ja tegevuses, suured uhked tiivad tuule jõul pöörlemas.

Võib-olla soovib keegi täiendada või parandada, kuid Petersoni Võnnu tuuleveski võis olla Eestis viimane hollandi tüüpi tuulik, mis vilja jahvatas: toimus see 6. märtsil 1992 ning tollest jahust tehti peenleib kolhoosi lõpupeo lauale.

Meil oli aga väga tore, õdus ja silmaringi arendav õhtupoolik. Saime aimu ka mitmes keeles ilmunud veskiteemalisest kirjavarast neile, kes rohkem süveneda soovivad, aga teisi, kellel veskihuvi (vm spetsiifilisemat huvi) ehk eriti polegi, kutsuks igal juhul meie koosolemistele tulema. Osalejad on sõbralikud, küsimused ja vahemärkused asjatundlikud ning ühel või teisel moel jõuame ikka suguvõsalugudeni välja.

Osales 6 seltsilist

EGeS auliige Virve Redi

Rõõm on teatada, et nüüdsest on meil Tartu osakonna praegu tegutsevate liikmete seas Fred Pussi kõrval ka teine EGeS auliige – meie kauaaegne raamatupidaja Virve Redi. Lähem isikututvustus viimases Põlvnemisloos, osakonna poolt väike lillekorv, soojad käepigistused, kallistused ja õnnesoovid. Aitäh Sulle, armas Virve! Olgu Sul ikka tervist ja tahtmist, sest ma küll ei tea, mis me ilma Sinuta teeksime.



Friday, March 17, 2023

14.03.2023. Gooti kiri edasijõudnutele

 

Koolitaja: Sven Lepa Rahvusarhiivist. Osales 9 seltsilist.

Eks see pealkiri liiga entusiastlik sai – pigem ütleks, et „natuke juba tegelenutele“ – sest kuigi õppetekstidega tutvumiseks oli meil mitu nädalat, kulus isegi asjatundja juhendamisel nüüd veel poolteist tundi, et millestki lõpuks enam-vähem ka aru saada.

Julgustuseks teadmine, et professionaalilgi võib mõnest käekirjast väljalugemine paras nuputamine olla, allpool lühike konspekt, mis abinõusid veel võib leida, kui näidistähestikud ja sõnaraamatud on tulemusteta läbi sõelutud:

  • Guugeldamine

  • Käsiloleva üriku ette- ja tahapoole lehitsemine: ehk on sama sõna kuskil korralikumalt väljakirjutatud? Kirjutajale tüüpiliste tähekujude/täheühendite kuju tabamine

  • Seletavad sõnaraamatud internetis. Wörterbuchnetz jt

  • AIS (täpsem otsing nimede ja piirdaatumitega), kinnituse ja lisainfo võimalus

  • Arusaamatuna näiva sõna väljaütlemine (suulises vormis on segavatel lisanditel vähem mõju)

  • Poolitusmärkide ja lühendite teadvustamine

  • Pärisnimed, võõrsõnad jm võivad olla ladina tähtedega, käändelõpp sealsamas aga gooti kirjas

  • Transkribus. Kui see ka täiuslikku teksti ei tekita, võib anda vähemasti vihjeid

       https://transkribus.ai/        

https://app.transkribus.eu

Põhiasi aga muidugi: palju praktikat. Lugeda, lugeda, lugeda! Ning jõudumööda saksa keelt õppida.

Kindlasti tuleb kasuks ka arhiivi poolt kavas olevast gooti kirja kursusest osa võtta ning kui huvilisi jagub, siis võime samal teemal edaspidigi ühisuurimisi korraldada.


EAA.1298.2.4 k 10. Sangaste kummalised juhtumused 1776-1802

den 5ten Juli 1780 ertruncken 2 leibliche Brüder Pukkritse Juhhan u Pukkritse Kaarli, die zusammen in einer Wirtschaft hielten, ersterer aber Haupt Wirth gewesen, in Lamba Hanna Jõggi. Wie es aber eigentlich mit diesem Unglück zugegangen, weiss niemand, denn die so ihnen nach dem Heuschlage Essen noch gebracht, finden das Pferd, die sie (?) von Hause mitgenommen am Ufer des Wassers grasen und 1 Huth auf dem Wasser schwimmen, auf dieses Merckmahlfingen die Leute das Wasser zu durchsuchen, und fanden obige beide Kerls in völler Kleidung ertruncken.

Auf Befehl Es (=eines) Priest. Kaiserl. Landgerichts wurden sie, da ihr todt zweifelhaft war, auf dem Kirch-hofe, jedoch ohne Klang u. Gesang begraben.   



Friday, February 17, 2023

15.02.2023 veskihuvilised Nooras 2

 

Osales 9 seltsilist ja 1 külaline.

Võib kohe hakatuseks ausalt ära öelda, et pole lootustki seekordset kokkusaamist paarikümnesse lausesse ära mahutada. Ka need, kellel endal just midagi kaasa rääkida ei olnud ning paljust isegi ehk aru ei saanud, võisid nautida kahe kirgliku veskihuvilise info- ja pildirohket esitust ning elavat mõttevahetust asjatundjatega kuulajate seas.

Nimelt olime ettevaatamatult ühte õhtusse planeerinud kaks ettekannet:

Juss Konks „Vesiveskid Otepää kõrgustiku idaküljel“ ning

Uuno Ojala „Töötavaid veskeid Kagu-Eestis otsides 1986-1992“,

mille tulemusena pea kolmetunniseks kujunenud koosviibimise võib lühidalt kokku võtta sõnadega: „kes kohal polnud, see ilma jäi“.

Arvestades, et Eestis on olnud rohkem kui 1200 veskit (nt 1938. aastal 1223, neist Tartumaal 228), seejuures kõiki väikeseid, vaid oma tarbeks jahvatanud taluveskeid pole vist kuskil ja korraga kirja pandudki, oli suureks abiks, et 1) seekord keskenduti eeskätt vesiveskitele 2) mõlemal esinejal oli hea ülevaatlik kava, Jussil koguni skeem, mis aitas publikul veskiradadel sammu pidada ning annab ka ülevaate, mis veskitest juttu oli.


Kõik nad on esitlejatel oma jalaga läbi käidud, lisaks Veskivaramust jm pärit vanadele piltidele ja plaanidele saime näha palju originaalfotosid, vürtsitatud isiklike muljete ja mälestustega.


Pärlijõe veskipere 1938. aastal
 VK F 356:1 F/n, Võrumaa Muuseum, 
http://www.muis.ee/museaalView/1077352

Veskihuvilisi ühendav Veskivaramu tähistab sel sügisel oma 20ndat tegevusaastat. Sel puhul on septembris tulekul Veskikonverents ja avatud veskite päev. Lähemalt saab lugeda ikka:

https://veskivaramu.ee

Mõned koosolekul ja selle järel tekkinud mõtted ja küsimused: 

* Veskivaramu ja genealoogide ühine huvi võiks olla möldrite elu- ja suguvõsalood. Kui iga seltsiliige võtab uurida kasvõi ühe veskist pärit perenime, saab juba kenakese andmebaasi.

* Veskite kohta võiks ju olla omaette kaardirakendus. Kas selles suunas on midagi teoksil?

* Üksjagu piirkondi on kaardistatud (vt Veskipiirkondade kaardid Veskivaramus), huvitav, et just meie nurk on sealt täiesti puudu.


Igatahes hoiame toimuval silma peal, loodame edenevale koostööle ning jääme ootama järgmist veskikoosolekut.