Tartu osakonnast osalesid Kalev, Heldur ja Vilja, teisel päeval tulid veel ka Eda ja Urmas.
Esmalt plusspoolelt. Ja seda on palju.
Toimumiskoht. Viljandimaa Kutsehariduskeskuse ühiselamu Vana-Võidu mõisapargi serval. Uus ja avar maja, suur saal, köök ja öömaja kõik ühe katuse all, saalist võimalus sujuvalt välisterrassile minna, õhtune mõisaekskursioon paraja jalutuskäigu kaugusel.
Peaesineja. Kes võinuks olla parem valik kui Eesti Genealoogia Seltsi auliige aastast 2021, Eesti-poolne Geni-guru Henn Sarv. Asjatundliku publikuga arvestades polnud muidugi mingit tutvustavat juttu tarvis, põhirõhk oli Geni kasutamisel ettetulevate konfliktide ja vigade selgitamisel. Väga vajalik ja asjalik lähenemine nii ise Genis toimetamisel kui teiste tegijate mõistmiseks.
Ooper. Kiiduväärt on Tafenaude hoogne energia ja fantaasia, julgus olla omanäoline ning nende võime esmapilgul ehk üsna hullud ideed enesekindlalt ka teoks teha. Tiina on ju juba mitut puhku maininud genealoogiateemalist ooperit ning olge lahked – laval oli terve segakoor ja solistid, etendus oli hästi jälgitav ja huvitav, libreto Tiina enda kirjutatud, vähemalt siinkirjutaja muusikakaugele kõrvale tundus ka üksjagu meloodiaid originaallooming olevat, üks aaria kummitas veel mitu päeva peas ning Mats alati on tubli mees-viisil loodud lõpulaul kõlas võimsalt nagu genealoogide hümn.
Ka kavaleht oli nagu päris teatris.
Töötoad. Oodatud jätkuna eelmistel suvepäevadel alustatule. (Taas)kohtusid kalmistuhuvilised, kes Kalle Pullmanni juhtimisel said seekord rohkem aimu Haudi toimimisest ja tegemisest; teises toas olid omaette perekonnaarhiivi korrastamisest huvitunud.
Õhtune lühikonverents. Väga hea mõte. Pärast õhtusööki ei valgunud rahvas laiali, vaid jätkasime kõik koos sealsamas saalis meie oma seltsi liikmete lühiettekandeid kuulates, 15-20 minutit teema kohta oli päevast juba pisut väsinud peadele täitsa paras pikkus. Ja teemad ise olid kas praktilised ning kogemustepõhised: suguvõsa fotoalbumite koostamine (Raja Aardevälja), kokkutuleku korraldamine (Aare Pällin) või üldhuvitav: eestlaste perekonnanimede süstematiseerimine (Jaan Tagaväli).
Juba üsna keskköö kanti jäi veel meie edasise tegevuse arutelu väiksemas ringis. Hästi sümpaatne oli, et kaasa mõtlema olid oodatud kõik, kel seltsi saatus südamel, mitte üksnes juhatus vm piiritletud aktiiv. Ega sellepärast muidugi ei arva, et teistele seltsiasjad korda ei lähe, kuid igaühel ongi ju eri aegadel erinevad plaanid ja probleemid esikohal.
Toitlustamine. Kodune ja külluslik toit, inspireeritud Tafenaude lapsepõlveköögist. Kellele nostalgia, kellele uudne elamus. Tähelepanu pöörati korduvkasutamisele ja säästmisele. Nagu koduski – mis üle jääb, läheb järgmisel korral käiku. Vahva idee oli piknikuks purkidesse jagatud salatiportsud, mugav kohale toimetada ja kiirelt kätte saadavad.
Ekskursioon. Ikka oodatud – et mis siis sealkandis huvitavat näha ja kuulda. Väga hea oli ringkäik Kalle Pullmanniga Viljandi Vanal kalmistul, kus iga nurgake teejuhile tuttav ja lood põnevad.
Heimtali mõisakool oma müstilise talveaiaga ja Paistu kirik, mõlemas ka asjatundlik giid. Paistus hajus meie seltskond juba pisut väiksematesse gruppidesse. Kel nobedamad jalad, jõudis ära käia kellatornis, kus alates 1948. aastast ripub sõjas põlenud Tartu Maarja kiriku kell. Kellgi oli põlenud ja näeb välja nagu roostes, kuid on täiesti töökorras ja tartlased tahavad teda tagasi. Paistu enda vana kell on mõranenud ja all kirikuruumis ka vaatamiseks väljas.
Torniaknast paistis Viljandi linn ja teisest aknast – Eesti kõige kõrgemad tuugerid silmapiiril, 30 kilomeetri kaugusel.
Lõpupiknik toimus Heimtali mõisas, kus krapsakas majaperenaine ja juba nimetatud Tafenaude salatipurgid uue elevuse tekitasid.
Suvepäevade grande finaleks sai aga Carlos – 12-aastane genealoogiahuviline koolipoiss. Oh sa taevas! Imet tunnistavad targad vaatasid võlutult uut sündinud lootust, kummardusid hardalt lapse joonistatud suure sugupuu üle ning koduteele asuti palju kepsakamal sammul, kui endast ehk oodatagi osati.
 |
| Suvepäevalised Viljandi Vanal kalmistul |
Mõned seekordsed küsitavused ja ettepanekud järgmistele
Vahepeal jäime infopuudusesse – mis ajaks kuhu minna, seega peaks suvepäevade kava Põlvnemisloo viimasel leheküljel ikka kirjas olema.
Töötubade valik võinuks olla laiem. Paljud jätsid eelvaliku üldse tegemata, kuid need, kes oma huvist teada andsid ja kindla sooviga mõttekaaslasi kohata kohale tulid, pidid nüüd pettuma. Teemast huvitatuid ehk isegi oli, aga kuidas neid rahva hulgas ära tunda?
Töötubade omapoolset vaadet selgitan järgmises Põlvnemisloos veelkord üle.
Loodi Põrguga jäi tunne nii ja naa. Iseenesest ilus koht, väike matk pead puhates ja lihtsalt loodust või vestlust nautides kulus täitsa ära, aga miskipärast eksles osa rahvast kõigepealt juba maanteel ja siis kuskil metsavahel hõigeldes ringi. Ning seeaeg oldi Paistu kirikus meid juba ootamas. Lõpuks lahenes kõik loomulikult kenasti ja sõbralikult.
Mis sai kõukude tabelitest? Ega nad muidugi kuhugi ei kao, ja need, kel seekord enda oma veel kaasa võtta polnud, jõuavad järgmisteks suvepäevadeks selle valmis joonistada. Igatahes huvitav oleks neid uurida.
Kui palju aga närvi-, aja- ja igasugust muud kulu taolise kahepäevase ettevõtmise läbiviimine tähendab, teavad vaid need, kes ise pidanud sellega tegelema. Kohaletulnuile jääb rõõm koos veedetud ilusatest suvepäevadest. Suur tänu seekordsetele tegijatele ning jõudu järgmistele!
Suvepäevad 2025 on Pärnu osakonna korraldada. Olge tublid!
