Talgupäev Raadil 22.10.2022

Vaikses mahedas sügisilmas rahulikus tempos töötades saime oma kolm platsi pooleteise tunniga kenasti korda. Ikka jalutasime ka Jaksi ja Saskia juurest läbi. 

Osales kaks seltsilist, Virve ja Vilja, ning külalismeesjõuna Raul. 

Koosolek 12.10.2022

Seekordsel kokkusaamisel Nooras oli esimese koolipäeva elevust – tore oli üle pika aja üksteist jälle näha, suvetegemistest jutustada ning vahepeal kogunenud mõtteid jagada. Eriline rõõm oli muidugi seltsiga (taas)liitunud Uku üle, kelle rohkem kui kümne aasta pikkune uurimistöö on osutunud nii mitmeharuliseks, et sellest parema ülevaate saamiseks tellisime temalt kohe eraldi ettekandeõhtu. 

Nii hea meel on ka Virve üle, kes on jätkuvalt rivis, konkreetne ja täpne osakonna kõikvõimalikes arvepidamistes ja Siiri üle, kellega käib alati kaasas mingi eriline positiivne aura, mida ta heldelt üle kogu seltskonna jagab. 

Kalevil on ideid Peipsitaguste töörühma tegevuse elavdamiseks (võtta väljarännukohti ükshaaval kitsamalt ette ja nendest huvitatud kokku tuua) ning idanema sai kaardiuurimiseklubi plaan (proovimegi esialgu kasvõi kahekesi mõnest vanast mõisa- või talukaardist võimalikult palju aru saada). 

Edal on suurepäraseid uudiseid Rannust – kevadel soikujäänuna tundunud Ninive hauatähise-lugu on praeguseks uue kiviplaadi ja arhiivirahva lubadusega edaspidine hooldus enda kanda võtta õnneliku lahenduse leidnud. Ning koos Rajaga võtsid nad ükskord kätte ja käisid, vana kaart näpus, ühe vana küla kõik vanad talukohad läbi. Oh kuidas see mainiminegi tõi umbsevõitu arhiivisaali suvepäeva tuult, päikest ja lõhnu! Mõlemast tegevusest loodame väga järgmises Põlvnemisloos lähemalt lugeda. 

Juss jällegi on hea näide sellest, kuidas ükskõik-kui-pika uurijakogemusega võib ikka sattuda mõnele üllatavale uuele teemale (võib-olla selline juhtumine aga just eeldabki üsna tüsedat kogemusekihti). Nii on ta kauge sugulase hauaplatsilt Pärnus jõudnud hoopistükkis Saverna metsavendadeni ning ka selle uurimistöö tulemus on kindlasti ootamistväärt. 

Vilja suvi on möödunud heade kodu- ja perelooliste raamatute seltsis, millest üksjagu oli kokkutulnutele lehitsemiseks laual ja jäävad edaspidi osakonna riiulile Noora uurimissaalis. Samuti on käsil omaenda praeguse koduküla ajaloo materjali kogumine – nii arhiivis istudes kui ka kohalikke inimesipidi käies ja kodus arvutis sugupuid välja joonistades. 

Elva raamatukogus septembris toimunud konsultatsioonitund (aitäh Tiina Tafenaule inspireeriva eeskuju eest!) oli kohale toonud kümmekond huvilist, teemade valdkond seinast seina ning nüüd leppisime kokku, kuidas edaspidi edasisuunamisel toimida: meie uurijate ja uuritavate nimed on ju kodulehel üleval. Aga jääb siis nii, et küsija kontakt saab edastatud uurijale, kes siis juba ise küsijaga ühendust võtab. Võib-olla tuleks mingi blankett koostada – et kes ja mis küsimusega. 

Kalmistuhuviliste kevadine kohtumine Tartus sai järje 3. septembril Pärnus (lähemalt peipsitagused@googlegroups.com ja kabeliaedajalutama@googlegroups.com)

Pildike Pärnu Alevi suruaialt 3.09.2022

Meie nüüd pikemat ekskursiooni sel sügisel enam ette ei võta, kevadeks liiguvad mõtted praegu Sangaste kanti ja Otepää kihelkonda. Kõikvõimalikud ettepanekud ja osalemissoovid on oodatud.

Kohal oli 7 seltsilist. Tervitused ja jõudu-tööle-soovid kõigile, kes seekord tulla ei saanud!

Järgmiseks ettevõtmiseks on meil talgupäev Raadil – vaatame lehtedelangemise ja ilma järgi oktoobri lõpupoole ning anname vähemalt paar päeva enne teada, pange vaim valmis!

Rannu kihelkonnas 4.05.2022

   Esmapilgul võib Rannu jätta lageda ja väheütleva mulje – kui sealt 90 km/h läbi vuhiseda. Suured tasased põllud, siin-seal mõni puudesalu, silmapiiril sinetab ühel pool Võrtsjärv, teisel pool kauged metsased künkad. Kuna hommikuselt Tallinna rongilt tulijatega arvestades jäi meil kokkulepitud kohtumiseni Rannu kiriku juures pisuke ajavaru, lubasime endile kõrvalepõike kevadvärskele Puhja õigeusukalmistule ning Alt-Laari linnamäele. Kitsad siuglevad teed, millele asjatundliku teejuhita ei oska sattudagi, osutusid aga pikemaks, kui kaarti uurides eelnevalt ette kujutada mõistsime, ja peaaegu-juba-siinsamas paistva väikese kirikuni andis ikka lõputult tükk aega sõita.

Rannu püha Martini kirik. Müürid XV sajandist, 1835. aastal lisatud 33 meetri kõrgune torn on oluline maamärk Võrtsjärvel seilajatele.

   Õnneks olid meid seal kannatlikult oodanud Eda, Urmas ja Johanna Elisabet tuttavlikult rõõmsameelsed ja krapsid ning võtsid meie matkapäeva juhtimise kindlakäeliselt üle. Üsna peatselt sai selgeks, et nii nagu Rannu kirik, on terve Rannu kihelkond seestpoolt palju suurem kui väljast.    Taaskord jätkame pildirea abil – kes kohal olid, teavad tühikud niigi oma muljetega täita, kes seekord tulla ei saanud, neid ei hakka pika jutuga ka liialt vaevama.

Palju ruumi, valgust ja õhku. Asju näib olevat vähe, kuid Eda ja Urmas teadsid kõigi kohta mõne põneva loo rääkida ning detailidele tähelepanu pöörata. Üksjagu neist on uskumatult väärtuslikud. 

Seintel näha olevad konsoolid viitavad kunagistele võlvidele, keskajal olevat Rannu kirik oma sisekujunduse rikkalikkuselt  olnud võrreldav Tartu Jaani kirikuga. 

Praegune altar valmis Tartus tislermeister Bandelier' töökojas 1890, altarimaali autor on R. von zur Mühlen.

Orel on ehitatud vendade Kriisade töökojas 1906.

Baltimaade vanim säilinud kantsel on renessanss stiilis, Tartu meistrite töö 1554. aastast. Karl XII kingitud kroonlühter aastaarvuga 1699. Puust rahapaku kaanel on daatum 1755.

Vahvärk-viil XIX sajandist.

Vahvärk-viil XIX sajandist.

Talude päriseksmüümisel oli Rannu mõisnik eelistanud Mulgimaalt pärit ostjaid.  

Üle järve paistab Tarvastu kiriku torn selgesti kätte.

Siin ta ongi – Kuldrannake.

Rannu kalmistu. Omanäolised, tuntud inimeste ja muul moel olulised hauatähised. Keskel ülal – nukra helinaga kellaga kabel, keskel all – Eduard Ahase kavandi järgi 1933. aastal valminud värav.

Eesti arhiivindustegelase Friedrich Ninive haud on olnud seni kõige tähelepanuväärsem neist, mille Eda ja Urmas on unustusehõlmast päästnud. Rahvusarhiiv oli leiust teada saades väga entusiastlik edaspidist hooldustööd enda kanda võtta lubades.  

Taas väljakaevatud ja kokkuliimitud Vabadussõja mälestusmärk ning "Rannu Ema"

Meie retkedel tuleb ikka ette südantsoojendavaid leide ja häid juhtumisi.  

Kunagisest Rannu mõisast pole algsel kujul kuigi palju alles. Endises ait-kuivati hoones on praegu Barbara külakeskus.

Rannu lossipreili Barbara von Tiesenhauseni ja Rõngu kirjutaja Franz Bonniuse õnnetust loost räägib meile Rannu raamatukoguhoidja Viive.

Linnust ümbritsenud vana vallikraavi säilinud osas on praegu Rannu paisjärv, Liivi sõjas hävinud linnuse kohal puude varjus aga erakinnistu. .  

Hiiehoidjate võitlusmaal suurte puude all seistes ei taipa kohe tajudagi, et seisame kohalikku ilma valitseva Tulimäe harjal. Armuorg on sel aastal eriliselt sinilillerohke.  

Vaade, mida Rannu-mailt ei oskaks oodata.

Koheva samblakasukaga Karukivi juures sai meie matka kavakohane osa läbi. Järgnenud meile saatusekingitud lisatunnikesest ühtegi fotomeenutust pole – ja las see siis jäädagi vaid hetkest osasaanutele. Väikese vihjena sobivad siia ehk Lehte Hainsalu ühe luuletuse lõpuread:

Muinasjuttude sammud

valgetes ülastes teel -

kelles nad surnud ei ole,

nendes nad elavad veel.

Osales kuus seltsilist ja neli külalist.

Soojad tänusõnad korraldajatele – Edale ja Urmasele – ning kõigile, kes päeva õnnestumisele kaasa aitasid – Viive, külakeskuse perenaine Vaike, supikeetjad Pukast, kringlimeister Rannust, väike vahva Johanna Elisabet ja Silja, kes leiab ikka vaba päeva, et meile autojuhiks tulla – AITÄH! Ülevaate koostamisel on mäluvärskendamiseks kasutatud Rannu ja Elva valla ühisettevõtmisena valminud brošüüri "Rännak läbi Rannu kihelkonna 2019. aastal". Raamatukest on võimalik soetada Rannu raamatukogust ja meie osakonna raamaturiiulil on see samuti nüüd olemas. Samas ka murdekeelne "Rannu lugemik" (2013).   

Talgupäev Raadil 22.04.2022

Selle kevade seni kõige ilusamal päeval oli taas põhjust Raadil kokku saada. Talve jooksul kogunenud lehtede riisumine ning oksaprahi kokkukorjamine läks kolmekesi nii nobedasti, et ei raatsinudki kohe linnulaululisest ja kevadlilledes kalmistult lahkuda. Inglid ja kurgaanid, rotundid ja sambad, perekonnakabelid ja raudaedade labürindid - võib-olla kuluks meile ära üks korralik giidiga ringkäik? Näiteks just silmatorkavamate hauatähiste teemal. Kui keegi oskab soovitada head giidi või on ise valmis teejuhiks hakkama, andke, palun, endast teada! Ikka bent.vilja@gmail.com või tel 525 0590

Osales kolm seltsilist, suur aitäh Siirile ja Jussile!

 

Rännuajast unistades. Koosolek 02.03.2022

 

Hoolimata sellest, mis maailmas toimub, tuleb ükskord ikka kevad ja suvi ning kurja ees meelt heitmata on plaanis üheskoos jälle ka mõni väljasõit ette võtta. Kuhu siis järgmiseks?

Pange vaim valmis – giidina tegutsenud Vello kutsub meid Sangaste lossiga tutvuma! Ning kui juba nii kaugele sõidame, siis vaatame seal kindlasti muudki.

Jätkuvalt on päevakorras Rannu kihelkond. Kuna aga tee Tartust sinna viib pikuti läbi Nõo kihelkonna, siis tekkis küsimus, et kas on ehk sealgi midagi, mis rännuhuvilist peatuma kutsuks?

Mööda Tartu-Valga teed Elva poole sõitjale paistab kätte Nõo kiriku torn ja Tõravere observatooriumi kuppel, Luke mõisas kuuldukse usinalt tegutsetavat...

Ettekantud esitlusega „Mida Nõo kihelkonnas vaadata?“ (koostas Vilja Pärn) sai selgeks, et lihtsalt läbisõidul ei tee siin midagi ära – olgugi uhkeimaks hooneks piparkoogilik Luke kärnerimaja, on ka paljudest teistest mõisatest siiski üht-teist alles ja mis eriti tore – mitmel meie seltsilisel on neist ühe või teisega isiklikud seosed ja mälestused. Lisaks veel pisutki lähemal uurimisel välja ilmuvad lood ja jäljed üle Eesti tuntud inimestest, kellest nii mõnigi just Nõo surnuaial oma rahupaiga leidnud.

Nii et lähemas kavas on ka Nõo kihelkonnas üks põhjalikum ringsõit korraldada.

Täpsem teave peatselt listis, kõik soovid, ettepanekud ja huvilised oodatud.

Seniks kuulamiseks Kristjan Luhametsa autoriveerandtund Pereraadios

https://e-kirik.eelk.ee › koguduse-lugu-noo

ning lugemiseks Agnes-Asta Marandi „Lehekülgi Nõo ajaloost“ I-IV ja „Meie Meeri“.

Osales 6 seltsilist, olime taas külalislahkes Noora õppeklassis.

Keeri mõis. Postkaart XX sajandi algusest

Sügismeenutus Lukelt

Maimu Kiiku meenutades. 26.01.2022

Seekordse kohtumise eellugu ulatub eelmise aasta kevadesse, kui käisime lahkunud seltsiliikmetele genealoogiapäeva tähistades küünlaid panemas. Igaühe kohta oskas ikka keegi paar lauset öelda, kuid Maimu Kiiguga jäime miskipärast hätta. Enamus kohaletulnuist oli teda vähemasti näinud, mõned ka Maimu legendaarses maakodus külas käinud, kuid – kas olid need mälupildid veel liiga värsked või Maimut liiga palju, igatahes sõnadesse me ei osanud teda mahutada.

Taaskord aitäh meie Virvele, kes leidis kõige parema võimaliku lahenduse ja otsis välja telefoninumbri ning aitäh Maretile, kes nõustus kiilasjäises õhtuhämaruses Noorasse tulema.

Äraarvamata südamlikuks ja huvitavaks kujunenud kohtumisel rääkis Maimu Kiigu tütar  oma emast.

Õpetajast, jutuvestjast, lugude kogujast ja talletajast, kõikvõimalikul põhjusel kokkutulekute korraldajast, külalislahkest võõrustajast, väsimatust maailmauudistajast.

Saatjaks rohke pildimaterjal, lapsepõlvemälestused ja pisikesed armsad detailid. Avaslaidilt elusuuruses otse objektiivi vaatav Maimu näis lausa füüsiliselt kohal olevat.

Pisut nii, nagu ta kunagi klassi ees oli oma lapse suhtes ikka eriliselt nõudlik olnud. Nüüd igatahes võis ta vägagi rahule jääda, nähes, kuidas publik ligi kaheks tunniks äravõlutud sai.

Lehitsesime Maimu koostatud albume, rullisime lahti kogu õppeklassi laiusesse ulatuva Moodiste sugupuu (kui palju kordi oli Maimu ise seda teinud!) ning saime taaskord kinnitust, kui ühendatud me siin kõik oleme – olgu siis inimeste, kohtade või sündmuste kaudu.

Internetis on peaaegu kõike - pigem osutub tihti probleemiks suure hulga seast just hetkel vajaliku leidmine. No kes oleks tulnud selle peale, et Maimu Kiike lihtsalt genist otsida? Aga seal ta on:

https://www.geni.com › people › Maimu-Kiik

koos pika ülevaatega elust ja tegevusest ning lingikoguga. Seega on väga kena konspekt olemas, kust järgmisel korral noppeid korjata.

Küll aga lisab mistahes loole eriliselt hõrgu nüansi jutustaja isiklik kokkupuude. See ei pruugigi väljenduda kes teab mis lisainfos, kuid emotsioon on võrreldamatult teine. 

Lisaks Mareti tehtud ühisselfile jääb meiega tema lahke lubadus huvilistel Maimu ja Lembit Kiigu koduse arhiivi toatäit materjali kasutada ning Maimu Kiigu koostatud "Minu kodud". 

Kohale oli saanud tulla 6 seltsilist.

Detsembrikuine kohtumine 27.12.2021

 

Vägagi tegusaks kujunenud aasta lõpetamiseks kogunesime Tartu kesklinna hubases pubis mohiitoklaaside taga.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et õnnelikul kombel oli meil korda läinud ära kasutada kõik avanenud ajaaknad ning teoks sai kaugelt enamgi, kui aasta algul kavandasime. Seda aga üksnes tänu seltsi liikmete endi huvile ja osalusele. Ikka oli soov vähemalt kord kuus kokku saada ja igaks korraks leidus keegi, kellel mõni põnev teema teiste ette toomiseks parasjagu valmis, kas
siis ettekande või ekskursiooni kujul. Osakonna poolt oleme kõiki esinejaid-korraldajaid jõudumööda väikese kingitusega (olgu selleks kasvõi värske Põlvnemisloo tasuta number) tänanud – ning eks suurim tänu ole ju seltsiliste säravad silmad ja hea tunne ühisest olemisest – seega loobusime mõttest aastalõpu kingitusterallis kaasa teha. Siiski on meil üks inimene, keda soovisime eriliselt esile tõsta – kes harva kuuleb tänusõnu ja aplausi, kuid kelle vaikne ja väliselt märkamatu, samas aga järjekindel ja hoolas tegutsemine ehk üldse meie osakonda koos hoiabki – aitäh Sulle, Virve!

            

(siia tuleb Vello tehtud ilupilt, kui selle ükskord kätte saame! Aitäh Sullegi juba ette.)

Järgnevalt sai igaüks pisut rääkida sellest, mis parasjagu käsil. Isegi kui kõik see polnud mitte suguvõsauurimisega seotud, oli ometi kõik nii huvitav, et taustal valjult tümpsuvat muusikat märkasime uuesti alles siis, kui ükskord juturingiga laua otsa tagasi jõudsime.

Osales 6 seltsilist.

Tervitame ka kõiki neid, kes seekordsele kohtumisele ei saanud tulla. Ootame teid ikka.

Head vana-aasta lõppu ja kohtumiseni uuel aastal!

P.S. Ka uued huvilised on alati teretulnud!