EGeS Tartu osakonna sügisene väljasõit Võnnu kihelkonda 17.09.2020

Oh-hoh-hoo! Oli see vast päev! tahaks Astrid Lindgreni kombel õhata. Läbisegi lehmad, kindralfeldmarssalid, Körberid, Katariinad, noorepõlve Jawa, püha Jakobus, põldude boniteet ja väike Illimar, hauast selgapandud villane kampsun, külakoolmeistrid, pussnoaga lahingusse marssivad soomepoisid ning kolmejalgne koer. Meie seltsikaaslane ja reisijuht Heldur orienteerus selles kõiges aga imeväärse kergusega ning viis meid läbi erinevate ajastute ja inimeste oma noorepõlve- ja töömehemaile. Juba iseenesest on muljetavaldav saada aimu suurest suguvõsast, kellel on olnud võimalus ja soov jääda kodukanti ning hoolimata ajast või oludest jätkunud julgust ja haaret tegutseda.

Lootusetu ettevõtmine püüda seda kõike ühe kümnetunnise ringsõidu jooksul haarata ja meelde jätta. Hirmsasti igatseks käes hoida korraliku sugupuuga varustatud mahukat raamatut, et oleks aega vahepeal tagasi lehitseda, pilte uurida ja järele mõelda.

Loodan väga, et oma muude tegemiste kõrval Heldur ükskord ka selleni jõuab. Seniks aga fotode abil väike kokkuvõte meie vaheldumisi päikeses ja tormipilvede all kulgenud reisipäevast, abiks Helduri enda ja Juhani kogutud märkmed.

Pindala poolest on Võnnu kihelkond oma üle 600 ruutkilomeetriga naabritest 2-3 korda suurem.

Ülaltoodud kaardipildil järge ajades sai meie marsruut: Mäksa (eravaldus) – Uue-Kastre (hooldekodu) – Võnnu (kirik, kalmistu ja vana koolimaja) – Lääniste (vana koolimaja Võnnust u 5 km Rasina suunas) – Rasina (kunagine abikirik ja vana remmelgas) – Ahja (raamatukogu ja muuseumituba) – Kiidjärve (raamatukogu ja muuseumituba) – Lootvina (Jussi esivanemad, peatus teel).

Burchard Christoph von Münnichi (1683-1767) matmiskohale Luunja mõisnike kalmistul püstitas Vene saatkond mõne aasta eest mälestuskivi. Kalmistust endast pole peale pargi suurt midagi alles.

Meenutame eestlaste kurba saatust veelahkmel 76 aastat tagasi mõlemal rindepoolel.  

Võnnu Jakobi kirik on Eesti üks suuremaid maakirikuid. Istekohti on 1200, üldse mahutaks kirik aga ühtekokku kuni 2500 inimest. Seisame kõige vanemas, 1230ndatel püstitatud paksude müüride vahel. Ristihoone ja läänesuunas pikemaks ehitatud pikihoone pärinevad XIX sajandi teisest poolest. Räägib koguduse praegune õpetaja Urmas Paju. Kooriosas kõrvuti vana ja uus altarimaal, viimase maalis kogudusele tasuta omaaegne hinnatud kunstiprofessor Otto Fr. von Möller. Maalist paremal seisab ka ainuke kirkusse paigutatud sõjas langenule pühendatud monument – Borodino lahingus surma saanud noorele von Nolckenile, Luunja mõisaomaniku pojale.

Kiriku kõrval on aga ainus originaalina säilinud Vabadussõja monument Eestis. Skulptuuri alus oli peidetud naabertalu aia nurka maa sisse, ühele põlvele toetuv mõõka hoidev sõjamees seisis aga aastakümneid Vallikraavi tänaval Tartu Kunstimuuseumi sisehoovis.

Villebois´ hauamonument Võnnu vanal surnuaial. Selle ehitamist jälginud Kurista mõisaomanik oma mõisa tornist kiikriga.

Võnnu kirikuõpetajate matmisplatsil. 

Paul Johann Körber (kiviristi all) sai XIX s lõpul Võnnus töötada vaid neli aastat, seevastu tema poeg Eduard Philipp oli koguduse hingekarjane pool sajandit ning kõige hulgas pani mahlakas lõuna-eesti murdes kirja kihelkonna ajaloo ja koguduse kroonika.

Vaskplaadid ristidel on värskelt uuendatud, meie asetasime küünlad ja pärjad (EGeS Tartu ja Heldur Peterson).

Võnnu Suitsu-Sõõro vana koolimaja, kus on õpetajaks olnud Gustav Suitsu mõlemad vanaisad, isa, onu ja lell ning kus aastail 1892-95 õppis teiste seas ka noor Gustav. Eduard Sõõro oli aga kauaaegne ja viimane koolmeister selles majas (kuni 1951).

Nii vanu koolimaju, kui see siin (ehitusaasta 1874) Eestis kuigi palju ei ole. Fotol esiplaanil olev ots on lisatud 1890ndatel aastatel kooliõpetaja korteri tarvis.  

Klassitoas on muuseas osaliselt alles pea 150-aastased laetalad ja uksed. Õpetaja Tiiu Meerits on seisnud hea Võnnu kihelkonna kahe Ajaraamatu kokkupanemise eest. Võib julgelt soovitada, eriti seda, kus pastor Körberi kroonika ja kunstnik Gustav Mootse noorepõlvemäletused - palju ilmekaid tüüpe ja näiteks ka kirjeldus, kuidas täpselt toimus koolikatsumine.

Selle otsaakna taha jääb oma aja kohta väga ruumikas klassituba.

  5 km eemal, Lääniste vanas koolimajas oli meile vastu tulnud Kertu Rünkorg Lääniste külaseltsist. Nimetatud selts on (tänapäeval) eriline sellepoolest, et enamus seltsilistest on mehed, kellel mõnusa, ilusa ja võimalusterohke kooskäimise paiga kujundamisel jõust ega ajast seni puudu pole tulnud.

Selles majas töötas kool 1884-1972, pildil nähtava otsaseina voodrilauad veel needsamad, mis algselt palksainale löödud said. Uks loodatakse lähemas tulevikus õigema vastu välja vahetada.   

Kohe Ahja jõe kõrgel kaldal paikneva koolimaja läheduses on Lääniste linnamägi. Üllatav oli muistse linnuseõue keskel avastada mahajäetud ja segipööratud surnuaed. Gustav Mootse mäletustes meenutatud vanausuliste lugu annab asjale seletust.

Kivi linnamäel ja miljonivaade külaplatsilt.

Lõunasöök vanas koolimaja oli ise-tehtud-hästi-tehtud. Lahke perenaine pakkus kohvi ja teevett, nõudepesemine jäi nüüd küll pisut kripeldama, kuid külalised tõrjuti viisakalt, kuid kindlalt selle tegevuse juurest eemale.

Juttu jätkus paljudel teemadel – Läänistes on põliselanikke vähe ja nendegi kuldaväärt mälestused kohalikust külaloost ja olnud inimestest ja asjadest alles ootavad talletamist. Kogu põnevuse seas unus hoopiski alles vähe aja eest Tiiu Meeritsa poolt mainitu, et Sõõro kooli vana mööbel on kõik Lääniste koolimajas hoiul – nüüd istusime sealsamas ja ei taibanud küsida! Niipalju siis õpetajat kuulatakse...

Mõõtsime üle – Rasina remmelga ümbermõõt on neli suguvõsauurijat.

  Magasiaidast abikirikuks, siis kuivatiks ja nüüd jälle mulla ja metsa poole tagasi.

Tuglase tubamuuseumis Ahja raamatukoguhoone teisel korrusel on üheks olulisemaks eksponaadiks Tuglase prillid ja prillitoos. Traditsiooniliselt paneb maja perenaine Külli Vardja selles ruumis kõik lugema juhuslikku lõiku „Väikesest Illimarist“. Meie poolt luges Heldur. Lasksime kuulates Tuglasest end nii kaasa haarata, et pilti polnud meeleski teha.

Ahja koolilaste meisterdatud Ahja mõisa makett.  

   

Hetk iseendale Ahja mõisa pargis. 1740. a ehitatud peahoone on peale põlengut endiselt varjusurmas, pildi vasakus ülaservas paistab uue koolimaja nurk.

 

                                                                                        

Foto: Külli Vardja

Foto: Külli Vardja

Hämarduvas õhtus Kiidjärvele jõudes tundus küll, et ütleks nagu mu lell, kui ta lapsena peitust mängides lauda tuulutuskorstnas rippus: „Ma lasen lahti. Ma enam ei jõua.“

Ometi suutis raamatukoguhoidja Krista Pikk oma sädemeidpilduva energiaga meidki uuesti elustada ning tema juhendamisel uudistasime veel ühte metsade rüpes varjatult ootel aaretekambrit – Kalmer Tennosaare muuseumituba. Jää või uskuma, et kõik inimesed ongi ilusad ja head ja ausad ka veel peale selle – laulja ja tema perekonna isiklikud dokumendid, talle saadetud kaardid ja kirjad – kõik niisama lihtsalt kataloogisahtlites ja karpides.

Raamatukogu ise paikneb endise laululava kohal, mis omakorda ehitati kunagise Kiidjärve mõisahäärberi asemele.

************************

Vaat siis niimoodi seekord. Üksjagu kohti ja kohtumisi jäi tuleviku tarbeks, pea igale poole, kuhu jõudsime, tahaks ükskord veel tagasi minna – et süveneda ja avastada.

Südame teevad soojaks kõik need toredad inimesed, kes leidsid tahtmist ja aega meid vastu võtta ja oma tegemistest rääkida. Ja nad teevad palju! Tihtilugu üsna üksi või väikese seltskonnaga, kuid nad pole jätnud. Loodame väga, et ei jätagi ning vanade koolimajade ja külakeskuste akendes põleb valgus ka eeloleval talvel ja paljudel järgnevatelgi. Ning et Lõokese vana seltsimaja suudetakse kokkukukkumisest päästa.

    Foto Krista Pikk

    

 

EGeS Tartu osakonna ekskursioon 15.06.2020

Maarja-Magdaleena kihelkond (Maarja-Magdaleena, Saare, Kudina) ja Palamuse muuseum

Tartu osakonna kevadine väljasõit sai alguse juba sügisel, kui ühel hooaja esimestest kokkusaamistest kutsus Inga meid Kudinale oma kodumõisasse külla. Taolist pikemat sõitu ette võttes tundus mõttekas ehk muudki sealkandis leiduvat vaadata, liiatigi taipasime, et ega me Maarja-Magdaleena kihelkonnast kuigi palju ei tea – vahepealsele Maarjale taaslisandunud Magdaleena kiriku kaugele paistev sihvakas tornikiiver, Saare hull krahv ja tema õnnetu saatusega mõisakompleks – mis veel?

Kaardil on näha, et Tartu-Narva maantee jagab kihelkonna pooleks. Varasematele kogemustele tuginedes me väga suur ampsu ei kavandanud, seda enam, et plaan oli hüpata üle kihelkonna serva ka Palamuse uuenenud muuseumiga tutvuma. Seega piirdusime kihelkonna Vooremaa-poolse osaga.

Järgmiseks mõtteks oli selgust saada, kas kaunilt lainjas roheluses veel inimesi alles on, millega nad tegelevad ja eriti, et kuipalju nad oma pere ja kohaliku ajaloo vastu huvi tunnevad.

Jõgevamaa infopunktist saadud telefoninumber juhatas teiseni ja teine jälle kolmandani ning viimaks kujunes meil igavesti põnev päev omanäoliste, innustunud ja hästi toredate retkejuhtide saatel ja seltsis. Reisi kõrghetkel Kudina mõisas oli meid kõiki kokku vähemasti 13 inimest: meie võõrustaja Inga, nüüd Saarel elav Urve, kes oli sealsamas majas kunagi koolis käinud, Saare mõisa Mannteuffellite uurimisel süvitsi minev Marika, lisaks kõik meie oma reisisellid – saginat ja suminat oli palju nii majas ringkäiku tehes, pargis punamonumendi asjaolusid meenutades, lõunalauas kui ka veel rootsiaegse ehitise madalates keldrikäikudes kummargil liikudes. Aeg-ajalt ilmus järjekordest ukseavast üks või teine õhevil nägu ning päris, et kus kõik ülejäänud on?

Tublisti üle planeeritud aja minnes saime lõpuks kõik jälle kokku kogutud ning Palamuse poole teele asutud, vaid üks mahaununenud kollane kampsun jäi omanikku igatsema.

Lühidalt veel teisi meeldejäädvustunud pildikesi ajalises järjekorras.

***

Helehall ja avar jahe kirikuruum poole saalini ulatuva erakordselt laia kooripealsega, tilluke lagunenud orel eemalt üle serva paistmas – ning kummaliselt selle ümbrusega ühtesulav kirikuõpetaja, kes vaiksel mahedal häälel jutustab selle kunagi väga suurejoonelisena mõeldud pühakoja, selle koguduse, kohalike külade ja ka laiemalt usuelu olu ja lugu.

Õdusasti kordatehtud pastoraadimajas kaetakse meie tarvis kohe kohvilaud ning perenaine ei pea paljuks poodi lipata kohvikoort tooma. Maarja-Magdaleenast on värskelt valmis saanud juba teine(!) raamat – inimesed ise on selleks lugusid ja fotosid kokku kandnud ja külaseltsi kaasabil on mahukad köited huvilistele kättesaadavad. Esimese osa 400-ne tiraaž oli otsa saanud ning telliti sama suur kordustrükk. Maja pööningul on lugemispesadega raamatukogu, kuhu tahaks jäädagi (lae all on veel ka pikutamispatjadega poolkorrus).

Vt ka Maarja-Magdaleena Maarahva Selts (MMMS)

maarja-magdaleena.tabivere.net

***

Otslava külaplats ja Päikese park, kus iga puu ja põõsa all on tahvel liiginimega ning kes ja millal selle istutanud on. Teiste seas on ka suguvõsa- ja perepuud. Peale selle veel vibulaskmise ja muude murumängude kohad. Püssilaskmise võimalus sealsamas „natuke eemal“ tekitas küll väikese täiendava elevuse.

***

Kas see, kes laseb neile looklevatele külateedele servast servani toda jämedat, peamiselt kividest koosnevat kruusa vedada, on kasvõi üks kord proovinud seal ise jalgrattaga sõita? Aga võiks ehk katsetada, eriti sellise mõnusalt tolmava kuuma ja kuiva ilmaga.

***

“Keisrite tee“ – vana Riia-Peterburi postmaantee lõik Maarja-Magdaleenast Saare kõrtsi kaudu Saare mõisani. RMK matkateena on see taas laiemalt kasutusele võetud, nüüd küll muidugi „suurepäraselt“ kruusatatud ja vahepeal sõidukõlbmatuks kõdunenud puitsild on uuesti ehitatud. Kuidas omal ajal kõik need Katariinad ja Kutuzovid kogu õukonna ja killavooridega seda mööda olid logistanud! Ja igasuguseid toredaid lugusid, mis sellest ajast rahva seas liikvele jäänud.

***

Kunagisest Uhmardu õigeusu kirikust jäänud suurte puude sisse kasvanud kivivare. Seal seni koolis käinud lapsed olid aetud eemale vaatama, kuidas kirikut õhku lasti – kivist hoone tõusnud esmalt täies tükis jupp maad maapinnast kõrgemale, seisnud seal pisuke aega ja vajunud siis hääletult rusuhunnikuks. Hiiglakõmakas jõudis kohale viivitusega, kuid kostab see-eest siiani mõne tollase lapse kõrvus.

***

Saare Vanamõis (Althof), millele vihjab vaid postmaanteelt kõrvale viiv ühepoolne vanade pärnade allee. Mõis ise oligi kasutusel enne suurejoonelise Saare mõisa häärberi ehitust ja siis ka pigem rendileantuna. Nüüdseks muidugi korduvalt ümberehitatud, suvekoduna kergelt hooles hoitud, igast küljest pealekasvava loodusega poeetiliselt kokkusulav.

Kuid siiski mingil moel olemas – erinevalt Saare (Sarenhof) peahoonest, mis jupphaaval oksjonil mahamüüduna laiali kanti. Nüüdseks on ka mõne aja eest veel suhteliselt esinduslikena välja näinud sammaskäiguga tall ja tõllakuur üle kõrgesse rohtu kasvanud omaaegse ringväljaku ja inimeste keerukate omandisuhete teineteise suremist tunnistamas.

Ning tõusva tormipilve all iidsete puude kohinas kuulavad lummatud rändajad Mannteuffellite arvuka perekonna seiklusi ja sekeldusi suurilma õukondades ja Maarjamaa varjulistes mõisamajades.

Säilinud gravüürid ja maalid koopialehtedel toovad nüüdishetke piltilusate krahvinnade ja rohkem või vähem hullude krahvide palgejooned ning maastikuvaated Saare mõisale ja mõisast – ajast, mil igast ilmakaarest mõisasüdamesse kokkujooksvate alleede pärnad olid alles noored ning üle nende lainetas silmapiirini Vooremaa oma puudesalude, põldude ja järvedega ning kus ühel äikeseööl oli välk löönud Saarjärve uppunud õnnetult armunud noore preili hauale püstitatud lumivalge marmorristi jalamil olnud suure halli kiviplaadi sisse suure mõra.

Vt ka Marika Jürgenson „Saare mõisa Mannteuffellid“ (Menu Kirjastus, 2019). Saksa keeles on Mannteuffellitest veel vähemalt üks väga põhjalik väljaanne olemas, kuid nende eesti-harust seal juttu pole – siinne suguvõsa (mille nime just eeltoodud kujul kirjutati) on välja surnud.

***

Palamuse on aga siiani väga elus alevik, väga ilus pealegi, eriti pärast vihma särama löönud värvides. Seekord piirdusime kihelkonnakoolimajaga ning kunagise leerimaja kohale värskelt kerkinud väljapanekuhoonega. Asjatundlik ja hästi konkreetse jutuga giid oskas igal sammul arvestada meie seltskonna varasemate külaskäikude kogemusega ning suguvõsahuviga – kes "Kevade" tegelastest kust pärit oli, mis nendega juhtus ja mis nende lastest sai.

***

Kellel seekord meiega kaasa tulla polnud võimalik, ei pea väga kurvastama – Palamusele kavatseme millalgi kindlasti tagasi tulla. Siis ka mõne muuseumiprogrammi võtta, Tõnissoni söögitoas einestades Amme jõge vaadata ja võib-olla enne kihelkonnaringile suundumist alevikus kohaliku saatjaga ringi jalutada. Ehk just tänu Lutsule ja „Kevadele“ on Palamuse kandi kodulugu paljudele tänuväärt uurimisteema olnud – seega varustasime endid müügiletis saadaoleva lugemisvaraga, et järgmisel korral veel paremini osata küsimusi esitada.

www.palamusemuuseum.ee

***

Hiljuti filmiks saanud „Talve“ on aga ositi hoopiski Maarja-Magdaleenas üles võetud. Ning „Seltsimees lapse“ koolitee kulges teatavasti piki Saarjärveni viivat Saare mõisa alleed.

***

Veidi numbreid ka.

EGeS Tartu osakonna kevadsuvisel eksursioonil osales 9 seltsi liiget ja 3 külalist-toetajaliiget. Liikusime kokku 3 autoga, lisaks vahepeal meie teejuhid enda omaga.

Alustasime kell 9 Tartu kesklinnas, tagasi jõudsime umbes 18.30. Ühtekokku läbisime 110 km.

Suur tänu kõigile, kes meie pärast välja tulid ja meile oma aega pühendasid – need olid väga ilusad hetked – ja kõigile osalejatele, kes kurtmata ja ärksameelselt selle pika päeva vastu pidasid.

Kõik olid ühel nõul, et paljude erinevate giidide kutsumine oli hea mõte.

Ajaloolisel Tartumaal on 16 kihelkonda. Kui me igal aastal kahes kihelkonnas käiksime, saaksime 8 aastaga Tartumaale ringi peale tehtud. Kuna mõned kihelkonnad on kas nii suured või nii huviväärsuste või nende tundjate rohked, siis tuleb nad võtta poolekaupa (nagu Maarja-Magdaleena), nii et arvestame 10 aastaga.

Kuid kohtume siis sügisepoole Võnnu kihelkonnas – halloo! Heldur! Kuidas Sul reisiplaani kokkupanek edeneb ja kas saaksime Sulle kuidagi omalt poolt abiks olla?

***

Rahalise poole pealt veel kõige lõpuks.

Ühiskulusid ei hakanudki lõpuks senditäpsusega kokku arvestama ja jagama – igaüks panustas millegagi (transport, lõunasöök, muuseumipilet); osakonna ühiskassast läks Palamuse giiditasu ja väiksed meened teistele giididele (kes kõik muidu tegutsesid meiega õhinapõhiselt).

***

P.S. Aitäh Edale ja Juhanile fotode eest ning Uunole, kelle reisimuljeid saame loodetavasti lugeda järgmises Põlvnemisloos!

Talgupäev Raadil 27. mail 2020

Jõudsime ikka väga mõnusa ilmaga kevadpäeva ära oodata ning kohtusime Raadi surnuaia väravas. Plaanis oli meie hoolde antud hauaplatsid üle vaadata st umbrohud välja noppida ning suurema tööna Leonhard Neumani raudaed veelkord üle värvida.

Huvilisi polnud seekord just väga palju, kuid üheskoos tegutsedes sai kõik vajalik mõne tunniga tehtud. Vahepeal pidasime valminud tööd imetledes väikese pikniku ja jutustasime oma käsil- ning kavasolevatest tegemistest.

Mõnda laiemale ringile jagades:

• Kui Fred kevadel paralleelsetest perekonnanimedest väga põhjaliku ettekande tegi, siis pisut arusaamatuks jäi siiski, kuidas kõik see päriselus toimis. Üks võimalusi tuli hiljuti ette Avinurme vallakohtu protokollis (EAA.1134.1.7:147) kus vaheldumisi on juttu Jaan Sillast ja Jaan Waherist, kes on üks ja sama isik ning kummagi nime kasutamisel mingit kõhklust kellelgi pole. Igapäevaselt võis ta aga tuntud olla pigem talu nime järgi kas Sillara Jaan, Pikamurru Jaan või hoopis Pärtlimurru Jaan – Waheritel olid suured pered ja Jaanegi nende seas palju. 
• Enne kui kuskile kaugemale kippuda – kui palju me oma Tartumaastki teame? Mis kihelkonnad on siia üldse ajalooliselt kuulunud? Mis neis praegu toimub ja tehakse, mida põnevat oleks vaadata? Paari nädala pärast oleme minemas Palamusele ja Kudinale – üks on vana kihelkonnakeskus, teine jääb Maarja-Magdaleenasse, järgmisena on plaanis Võnnu – mis on need küsimused, millele me sinna sõites vastuseid leida soovime?
• Kas pole tuttav lugu: inimene lehitseb vana albumit ning küll tuleb siis nimesid, elusid ja lugusid! Kuid kui paluda need lood ka kirja panna, on äsjane hoogne jutustaja plaksti! lukus ja tõrjub, et tema pole üldse mingi kirjamees. Ja tõesti kui kirjutabki, on tulemus kuivavõitu ja ilmetu. Nüüd, kus vist igas telefonis on diktofonivõimalus – kas ja kuidas seda kasutada? Millised kokkulepped on vajalikud? Kuidas salvestatuga edasi toimetada?

Palju ilusat kevadet meile kõigile! Ja ikka kaasamõtlemist ja -tegutsemist!

             ☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘

EGeS Tartu osakonna ekskursioon 

Esmaspäeval, 15. juunil.  Väljasõit Tartust kella 9 paiku (täpsustame).

Esialgne kava: 

Palamuse Muuseum - Kudina mõis - Saare - Välgi õigeusu kirik.

Lõunasöök Palamusel Tõnissoni söögitoas. 

Osalemissoovist teatada võimalikult peatselt

bent.vilja@gmail.com

Info tel 525 0590 (Vilja)

Mälestusküünlad 2020

Hakatuseks järelehüüdest (A. Määr) professor Siegfried Talvikule tsitaat temalt eneselt „...meie sureme nii kaua, kui elame, ütleb arstiteadus ja oleme vahest juba enne – vahest ammu enne – surnud, kui surm tõepoolest tuleb, nii et see viimane ei iseäralist üllatust, ei hirmu enam tuua saa.“

Kohtumeditsiini praktiku ja teadlasena võis ta muidugi eeskätt silmas pidada füüsilist inimest, kuid rahvavalgustaja ja seltsitegelasena ilmselt samapalju ka vaimset avatust ning elamisejulgust – või selle puudumist.

Teisalt näib piir elu ja surma vahel kummalisel kombel hägustuvat ka teises suunas – haual seistes inimest meenutades, temaga mõttes või häälega rääkides on tunne, nagu olekski ta sealsamas, kohendame kalmupinda, nagu hakkaks tal sellest soojem. Mõttes endas pole ju midagi uut – juba muinasjutus käis vaenelaps ema haual kurtmas; ema ise ei pruukinud enam mingil moel olla, kuid lohutust ja julgust ning nõu edasi liikumiseks laps ometi sai.

Kindlasti on väga palju võimalusi surma, teispoolsuse ja lahkunutega suhestumiseks nagu ka erinevaid mälestamistavasid. Suguvõsauurijatele näivad surnuaiad pigem ikka kodused paigad olevat - muidugi on ka natuke kurb, kuid ... ei iseäralist üllatust.

Küll aga annab teadmine, et ollakse millegi jätkajad, elushoidjad ja talletajad ehk nagu ütleb Hippokratese mõttetera, mida professor Talvik Faehlmanni sambale oleks soovinud: „ Elu on üürike, kuid püsib aade“.*

(*Kasutatud: S. Talvik „Sule ja skalpelliga“ 2015, koostajad K. Kalling ja A.-C. Tokko)

 

Praktilise poole pealt

Meile, kes me veel siinpool, oli küünaldepanemise idee suurepärane kõigepealt põhjusena üle tüki aja taas kohtuda (olgugi et üsna väikeses koosseisus) ja mõtteid vahetada, hooldamisele võetud platsid üle vaadata ning – oh ootamatust! – lahkunud seltsiliikmete viimsed puhkepaigad üles leida.

Saskiat olime käinud RAADIL saatmas, Evald Reintamini teadis tema poeg kergesti juhatada, kuid Jaks Lankotsa otsisime tükk aega. Esmalt oli raskusi kaardirakenduses rippuva plaani ja tegelikkuse kokkuviimisega ning siis leidsime Jaksi pisut nagu juhuslikult lapikeselt "võõra" koguka hauakivi ja mulluste lehtede virna vahel. 
Muretsemiseks pole siiski põhjust – Jaks Lankots puhkab oma ämma kõrval ning poeg käib ikka aeg-ajalt vaatamas. 

Kui Jaks Lankots jääb peaalleel K. E. Söödi viida alt paremale, siis sealtsamast ristmikust vasakule pöörates jõuame Leonhard Neumanini. Plats näeb üldjoontes hea välja, kuid raudaed tahaks veelkordset ülevärvimist.

Ettepanek: kohtume mõnel lähemate nädalate soojal kevadpäeval Raadil ning teeme ära. Värv ja pintslid seltsi poolt, lähem teave eelnevalt listi kaudu.

Evald Reintami nimi on kivil ilusasti olemas, kuid kuna pole kalmistu registrisse kantud, siis otsingus ei ilmu; leitav Raadil Ülikooli vanal surnuaial Anna Toming P93:31. Plats ise on väga korras ja kena.

Sama ka Ülo Parbuse puhkepaigal

RAHUMÄEL. Lihtsalt leitav, kui siseneda kõige esimesest linnapoolsest väravast.

PAULUSE nuhtluseks on varesed, kes muidu igati sobilikud ja kauakestvad eerikad (kes taimi hästi ei tea, siis: kanarbikulaadsed puhmad) mullast välja sikutavad ja laiali pillutavad. Tänu teejuht Virvele meil siin vähemasti otsimisele aega ei kulunud.

Maimu Kiik on raudteepoolsest suurest väravast kohe paremal; korjasime sealt ära ammunärbunud pärjad ja oksad ning riisusime lehed; võilillejuurte noppimine jäi järgmiseks korraks.

Tiiu Oja vajas vaid ühe eerika tagasiistutamist, tema platsil näikse üldiselt ikkagi silm peal olevat.

Tartu ringkäik algas tegelikult juba varahommikul Nõost, kus Martin Lipp rahulikul pilgul oma kunagise koguduse üle vaatab, saatjaks linnukoor ja haudade vahel kalpsav jänesepoeg.

... ning lõppes hilisel pärastlõunal Toomel Villem Reimani ausamba jalamil. 

Tartu osakonnalt sai üks küünal ka Virumaale Virve Oravale Narva-Jõesuu surnuaial. Esialgu kavas olnud mõne virulasega ühenduseotsimise jätsime praegustel teadaolevatel põhjustel ära, küll aga kõndis reipalt kaasa vana Auvere küla kõige vanem elusolev elanik, igitragi ja kuningannalikult sirgeselgne 91-aastane Maimo. Maimo pole küll seltsi liige, kuid Virvet mäletab ta hästi ning alles hiljuti luges (ilma prillideta!) üle Virve Orava „Vaivara radadel“. Virvega on ka kõik seal korras. Kes sinnakanti juhtub, siis Narva-poolsest otsast sisse minna, vana mahajäetud surnuaaed jääb paremale, käigusolev osa vasakule. Ilma aiata väravast sisse minnes pisut edasi vasakut kätt. Noorte elupuude rida peatsis.

Üleskutse: kirjutage, palun, bent.vilja@gmail.com või helistage 525 0590, kui olete juhtunud mõnel eespool nimetatud platsil käima - et kas on kõik korras või mis oli vaja teha ja tegite või kas oleks vaja natuke suuremat ettevõtmist. Loomulikult ei hakka me omapead kuskil midagi kujundama, kuid väärikal korraspidamisel võiksime siiski silma peal hoida.

Kes nad olid?

Eesti Genealoogia Seltsi asutamiskuupäevana tähistataval 5. mail tuletame meelde meie seast lahkunud teekaaslasi, kelle tegevus ja tähendus omaenda sugupuust kaugemale ulatus:

auliikmeid Ülo Parbust ja Maimu Kiike,

osakonna juhatajaid/juhatuse liikmeid Jaks Lankotsa, Evald Reintami ja Tiiu Oja ning

eesti/eestikeelse genealoogia rajajaid Martin Lippu ja Villem Reimanit.

Jaks Lankots (16.07.1939-4.11.2009)

Tartu osakonna asutajaliige ja juhataja aastatel 1990-2001 Jaks Lankots, erialalt geograaf ja kartograaf, oli pärit Pärnumaalt Saarde vallast. Õppis Tartu ja Moskva Ülikoolis, kandidaadikraadi kartograafia alal kaitses Kiievis 1987, misjärel asus tööle EPA geodeesia õppejõuna. Üliõpilaste seas oli ta lemmik, korduvalt valitud konkursil parimaks õppejõuks.

„Jaks Lankots tundis suurt huvi suguvõsade uurimise vatu. Olles üliõpilastega praktikal, käis ta koos asjahuvilistega talust tallu ja koostas elanike mälu järgi põlvnemise lood Järvselja, Liispõllu, Lääniste ja teistes selle kandi külades. Kogutud andmeid andis ta kasutada seltsi liikmetele. Jaks pidas kogu aeg päevikuid, neid kaustu on suur virn. Ta tundis suurt huvi elektroonika vastu, vanas eas hakkas ta musitseerima süntesaatoril. Ta konstrueeris endale aparaate ja arvuti. 20 aastat tagasi koostas ta elanike nimekirja, mis aitas seltsi liikmeid sugupuude uurimisel. Jaks Lankots seisis maikuus 1990. aastal Tallinnas EGeS-i hälli juures. Samal suvel organiseeris ta arhiivinduse ja gooti kirja kursuse. 18. septembril 1990 kutsus ta kokku EGeS Tartu osakonna taassünni koosoleku.Maakodus Võnnu lähedal Terikeste külas istutas ta koos abikaasa Urvega puid, tegi majapidamistöid. Koos isaga looduses toimunud matkad on perekonnale igaveseks meelde jäänud.“ (katkend nekroloogist)

Tartu Raadi kalmistul P5:144

Evald Reintam (27.01.1932-27.12.2014)

Tartu osakonna juhataja 2004-2005 Evald Reintam oli pärit Kernu vallast Hageri kihelkonnas Harjumaal. Sealse Allika külaseltsi kodulehel (www.allikakulaselts.eu) olevad Evald Reintami mälestused Järve talust võiksid küll inspiratsiooni anda ka omaenda mälestuste kirjapanekuks.

Tema soovitus (2004. aasta 8. mai koosolekul) kontakteeruda oma huvikihelkonna uurijatega teistes osakondades – kas mitte poleks praegugi päevakohane?

Evald Reintam oli elukutselt loomaarstiteadane, õppejõud ja õpikute autor (üle 120 teadustrükise, 2 õpikut ja 15 õppevahendit eesti ja vene keeles) ning arendas ka arvuti ja veebi kasutamist õppetöös ja suguvõsauurimisel. Wikipedia

GenePro programmiga koostatud Reintamite sugupuu on samuti leitav Allika külaseltsi kodulehe kaudu (kus on muuhulgas ka küla ajaloo uurimus Fred Pussilt).

Tartu Raadi kalmistul P93:31

Ülo-Kaunileid Parbus (8.05.1928-29.06.2013)

Auliige 2012 Ülo Parbus oli hoopis Saaremaa mees, Saaremaa osakonna liige. Keeleteadlane ja koduloolane, TÜ emeriitprofessor. Tema suurteos „Karja kihelkonna lood“ – kuus köidet ja üle 950 lehekülje – ilmus aastatel 2004-2006. 

Tartu Rahumäe kalmistul A4:46

Maimu Kiik (Moodis) (16.09.1928-15.06.2017)

Auliige 2012 Maimu Kiik oli sündinud Ahja vallas, tartlane alates 1930. aastast. EGeS asutajaliige. Auliikmeks valiti aastatepikkune genealoogia alase tegevuse ning Tartu osakonna ülesehitamise eest selle algusaastail.

MHG ajalooõpetaja, juhendas õpilaste kooli- ja koduloo alaseid töid, korraldas õpilaste koduloouurimise konverentse.

2009. aasta maikuus kutsus Maimu Tartu osakonna liikmed oma maakoju, kus ta rääkis 150-aasta vanusest majast, aiast ja ümbrusest. Külastati ka Partsi mõisa.

Kui seltsitegevus oli soikunud, siis veel 2017. aasta kevadel oli Maimu see, kes muretses ruumi M. Härma Gümnaasiumis ning tutvustas klassijuhatajatunnis õpilastele sugupuu-uurimist ja omaenda mahukat sugupuud. See jäigi tema viimaseks esinemiseks.

Tartu Pauluse kalmistul D36:12 

Tiiu Oja (24.12.1940-5.06.2014)

Tartu osakonna juhatuse liige Tiiu Oja oli alates Moskva Ajaloo-Arhiivinduse Instituudi lõpetamisest 1969. aastal olnud tööl Eesti Ajalooarhiivis – algul teaduri, siis osakonnajuhataja, teadusdirektori ning viimaks arhivaarina. Liivi tänava arhiivimajas ta ka elas. Tema entsüklopeedilise haardega teadmised hõlmasid pitsateid, vappe, eksliibrised, mõisaid, asustus- ja teadusajalugu jpm. Osales paljude kogumike koostamisel ja kirjutas teadusartikleid. 

Tartu Pauluse kalmistul H9:7

Villem Reiman (9.03.1861-25.05.1917) 

oli eesti vaimulik ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Reiman oli esimesi eestlasest ajaloo- ja kirjandusuurijaid; rahvusteaduslikus uurimistöös toetus ta algallikaile, tema ajalookäsitus on suuresti mõjutanud eesti ajalooteaduse arengut; rõhutas kultuuri aadete ja kõlbluse tähtsust. Reiman kaitses emakeelt nii saksastamise kui ka venestamise eest. Ta oli 20. sajandi alguses rahvusliku liikumise mõõduka suuna juhte ja vaimseid suunajaid.
1909. aastal kirjutas Villem Reiman  koos Martin Lipuga esimese üleskutse eesti suguvõsade uurimiseks.

Mälestussammas Tartu Toomemäel (1931 Amandus Adamson, hävitatud 1950; Mati Varik 2004) ja Kolga-Jaanis (1988 V. Jaanisoo). Wikipedia

Kolga-Jaani kalmistul 

Martin Lipp (14.04.1854-8.03.1923) 

oli eesti vaimulik, rahvusliku liikumise tegelane ja harrastusajaloolane, eestikeelse genealoogia rajaja. Martin Lipp sündis Tarvastu kihelkonnas ja õppis sealses kihelkonnakoolis, seejärel ka Valga kreiskoolis ning lõpuks Tartu Ülikoolis usuteadust. Ta oli kirikuõpetaja Paides, Iisakus, Tartus, Kaarmas ja Nõos. Wikipedia

Raamatud:

Lipp, Martin  Minu elumälestused: noorest põlvest kuni aastani 1910. EELK Nõo Püha Laurentsiuse kogudus. 2013

Lipp, Martin 1907. Masingite suguvõsa: Hariduse- ja perekonnaloolised uurimised. (Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused nr 3. Eesti suguvõsade uurimised nr 1) Tartu: Postimees.

Lipp, Martin 1932. Karellide suguvõsa: Haridus- ja perekonnaloolised uurimused. (Täiendanud ja redigeerinud Aadu Lüüs) Tartu: A. Annuk.

Nõo kalmistul S17:29

Tänusõnad

Suur aitäh Virvele, kes muretses küünlad ja lindid, tegi eelnevat uurimistööd ning juhatas kohapeal;

Jussile, kes meid sõidutas;

Heldurile, Olavile ja Margusele abikäte ja toetavalt toreda seltskonna ning
Fredile teksti täienduste ja paranduste eest. 

Nii kõigile teile kui ka kaugemalt kaasamõtlejatele – aitäh tulemast ja olemast.