EGeS Tartu osakonna sügisene väljasõit Võnnu kihelkonda 17.09.2020
Oh-hoh-hoo! Oli see vast päev! tahaks Astrid Lindgreni kombel õhata. Läbisegi lehmad, kindralfeldmarssalid, Körberid, Katariinad, noorepõlve Jawa, püha Jakobus, põldude boniteet ja väike Illimar, hauast selgapandud villane kampsun, külakoolmeistrid, pussnoaga lahingusse marssivad soomepoisid ning kolmejalgne koer. Meie seltsikaaslane ja reisijuht Heldur orienteerus selles kõiges aga imeväärse kergusega ning viis meid läbi erinevate ajastute ja inimeste oma noorepõlve- ja töömehemaile. Juba iseenesest on muljetavaldav saada aimu suurest suguvõsast, kellel on olnud võimalus ja soov jääda kodukanti ning hoolimata ajast või oludest jätkunud julgust ja haaret tegutseda.
Lootusetu ettevõtmine püüda seda kõike ühe kümnetunnise ringsõidu jooksul haarata ja meelde jätta. Hirmsasti igatseks käes hoida korraliku sugupuuga varustatud mahukat raamatut, et oleks aega vahepeal tagasi lehitseda, pilte uurida ja järele mõelda.
Loodan väga, et oma muude tegemiste kõrval Heldur ükskord ka selleni jõuab. Seniks aga fotode abil väike kokkuvõte meie vaheldumisi päikeses ja tormipilvede all kulgenud reisipäevast, abiks Helduri enda ja Juhani kogutud märkmed.
Pindala poolest on Võnnu kihelkond oma üle 600 ruutkilomeetriga naabritest 2-3 korda suurem.
Ülaltoodud kaardipildil järge ajades sai meie marsruut: Mäksa (eravaldus) – Uue-Kastre (hooldekodu) – Võnnu (kirik, kalmistu ja vana koolimaja) – Lääniste (vana koolimaja Võnnust u 5 km Rasina suunas) – Rasina (kunagine abikirik ja vana remmelgas) – Ahja (raamatukogu ja muuseumituba) – Kiidjärve (raamatukogu ja muuseumituba) – Lootvina (Jussi esivanemad, peatus teel).
Burchard Christoph von Münnichi (1683-1767) matmiskohale Luunja mõisnike kalmistul püstitas Vene saatkond mõne aasta eest mälestuskivi. Kalmistust endast pole peale pargi suurt midagi alles.
Meenutame eestlaste kurba saatust veelahkmel 76 aastat tagasi mõlemal rindepoolel.
Võnnu Jakobi kirik on Eesti üks suuremaid maakirikuid. Istekohti on 1200, üldse mahutaks kirik aga ühtekokku kuni 2500 inimest. Seisame kõige vanemas, 1230ndatel püstitatud paksude müüride vahel. Ristihoone ja läänesuunas pikemaks ehitatud pikihoone pärinevad XIX sajandi teisest poolest. Räägib koguduse praegune õpetaja Urmas Paju. Kooriosas kõrvuti vana ja uus altarimaal, viimase maalis kogudusele tasuta omaaegne hinnatud kunstiprofessor Otto Fr. von Möller. Maalist paremal seisab ka ainuke kirkusse paigutatud sõjas langenule pühendatud monument – Borodino lahingus surma saanud noorele von Nolckenile, Luunja mõisaomaniku pojale.
Kiriku kõrval on aga
ainus originaalina säilinud Vabadussõja monument Eestis. Skulptuuri
alus oli peidetud naabertalu aia nurka maa sisse, ühele põlvele
toetuv mõõka hoidev sõjamees seisis aga aastakümneid Vallikraavi
tänaval Tartu Kunstimuuseumi sisehoovis.
Villebois´ hauamonument Võnnu vanal surnuaial. Selle ehitamist jälginud Kurista mõisaomanik oma mõisa tornist kiikriga.
Võnnu kirikuõpetajate matmisplatsil.
Paul Johann Körber (kiviristi all) sai XIX s lõpul Võnnus töötada vaid neli aastat, seevastu tema poeg Eduard Philipp oli koguduse hingekarjane pool sajandit ning kõige hulgas pani mahlakas lõuna-eesti murdes kirja kihelkonna ajaloo ja koguduse kroonika.
Vaskplaadid ristidel on värskelt uuendatud, meie asetasime küünlad ja pärjad (EGeS Tartu ja Heldur Peterson).
Võnnu Suitsu-Sõõro vana koolimaja, kus on õpetajaks olnud Gustav Suitsu mõlemad vanaisad, isa, onu ja lell ning kus aastail 1892-95 õppis teiste seas ka noor Gustav. Eduard Sõõro oli aga kauaaegne ja viimane koolmeister selles majas (kuni 1951).
Nii vanu koolimaju, kui see siin (ehitusaasta 1874) Eestis kuigi palju ei ole. Fotol esiplaanil olev ots on lisatud 1890ndatel aastatel kooliõpetaja korteri tarvis.
Selle otsaakna taha jääb oma aja kohta väga ruumikas klassituba.
5 km eemal, Lääniste vanas koolimajas oli meile vastu tulnud Kertu Rünkorg Lääniste külaseltsist. Nimetatud selts on (tänapäeval) eriline sellepoolest, et enamus seltsilistest on mehed, kellel mõnusa, ilusa ja võimalusterohke kooskäimise paiga kujundamisel jõust ega ajast seni puudu pole tulnud.
Selles majas töötas kool 1884-1972, pildil nähtava otsaseina voodrilauad veel needsamad, mis algselt palksainale löödud said. Uks loodatakse lähemas tulevikus õigema vastu välja vahetada.
Kohe Ahja jõe kõrgel kaldal paikneva koolimaja läheduses on Lääniste linnamägi. Üllatav oli muistse linnuseõue keskel avastada mahajäetud ja segipööratud surnuaed. Gustav Mootse mäletustes meenutatud vanausuliste lugu annab asjale seletust.
Kivi linnamäel ja miljonivaade külaplatsilt.
Lõunasöök vanas koolimaja oli ise-tehtud-hästi-tehtud. Lahke perenaine pakkus kohvi ja teevett, nõudepesemine jäi nüüd küll pisut kripeldama, kuid külalised tõrjuti viisakalt, kuid kindlalt selle tegevuse juurest eemale.
Juttu jätkus paljudel teemadel – Läänistes on põliselanikke vähe ja nendegi kuldaväärt mälestused kohalikust külaloost ja olnud inimestest ja asjadest alles ootavad talletamist. Kogu põnevuse seas unus hoopiski alles vähe aja eest Tiiu Meeritsa poolt mainitu, et Sõõro kooli vana mööbel on kõik Lääniste koolimajas hoiul – nüüd istusime sealsamas ja ei taibanud küsida! Niipalju siis õpetajat kuulatakse...
Mõõtsime üle – Rasina remmelga ümbermõõt on neli suguvõsauurijat.
Magasiaidast abikirikuks, siis kuivatiks ja nüüd jälle mulla ja metsa poole tagasi.
Tuglase tubamuuseumis Ahja raamatukoguhoone teisel korrusel on üheks olulisemaks eksponaadiks Tuglase prillid ja prillitoos. Traditsiooniliselt paneb maja perenaine Külli Vardja selles ruumis kõik lugema juhuslikku lõiku „Väikesest Illimarist“. Meie poolt luges Heldur. Lasksime kuulates Tuglasest end nii kaasa haarata, et pilti polnud meeleski teha.
Ahja koolilaste meisterdatud Ahja mõisa makett.
Hetk iseendale Ahja mõisa pargis. 1740. a ehitatud peahoone on peale põlengut endiselt varjusurmas, pildi vasakus ülaservas paistab uue koolimaja nurk.
Ometi suutis raamatukoguhoidja Krista Pikk oma sädemeidpilduva energiaga meidki uuesti elustada ning tema juhendamisel uudistasime veel ühte metsade rüpes varjatult ootel aaretekambrit – Kalmer Tennosaare muuseumituba. Jää või uskuma, et kõik inimesed ongi ilusad ja head ja ausad ka veel peale selle – laulja ja tema perekonna isiklikud dokumendid, talle saadetud kaardid ja kirjad – kõik niisama lihtsalt kataloogisahtlites ja karpides.
Raamatukogu ise paikneb endise laululava kohal, mis omakorda ehitati kunagise Kiidjärve mõisahäärberi asemele.
************************
Vaat siis niimoodi seekord. Üksjagu kohti ja kohtumisi jäi tuleviku tarbeks, pea igale poole, kuhu jõudsime, tahaks ükskord veel tagasi minna – et süveneda ja avastada.
Südame teevad soojaks kõik need toredad inimesed, kes leidsid tahtmist ja aega meid vastu võtta ja oma tegemistest rääkida. Ja nad teevad palju! Tihtilugu üsna üksi või väikese seltskonnaga, kuid nad pole jätnud. Loodame väga, et ei jätagi ning vanade koolimajade ja külakeskuste akendes põleb valgus ka eeloleval talvel ja paljudel järgnevatelgi. Ning et Lõokese vana seltsimaja suudetakse kokkukukkumisest päästa.
Foto Krista Pikk
No comments:
Post a Comment