Mälestusküünlad 2020

Hakatuseks järelehüüdest (A. Määr) professor Siegfried Talvikule tsitaat temalt eneselt „...meie sureme nii kaua, kui elame, ütleb arstiteadus ja oleme vahest juba enne – vahest ammu enne – surnud, kui surm tõepoolest tuleb, nii et see viimane ei iseäralist üllatust, ei hirmu enam tuua saa.“

Kohtumeditsiini praktiku ja teadlasena võis ta muidugi eeskätt silmas pidada füüsilist inimest, kuid rahvavalgustaja ja seltsitegelasena ilmselt samapalju ka vaimset avatust ning elamisejulgust – või selle puudumist.

Teisalt näib piir elu ja surma vahel kummalisel kombel hägustuvat ka teises suunas – haual seistes inimest meenutades, temaga mõttes või häälega rääkides on tunne, nagu olekski ta sealsamas, kohendame kalmupinda, nagu hakkaks tal sellest soojem. Mõttes endas pole ju midagi uut – juba muinasjutus käis vaenelaps ema haual kurtmas; ema ise ei pruukinud enam mingil moel olla, kuid lohutust ja julgust ning nõu edasi liikumiseks laps ometi sai.

Kindlasti on väga palju võimalusi surma, teispoolsuse ja lahkunutega suhestumiseks nagu ka erinevaid mälestamistavasid. Suguvõsauurijatele näivad surnuaiad pigem ikka kodused paigad olevat - muidugi on ka natuke kurb, kuid ... ei iseäralist üllatust.

Küll aga annab teadmine, et ollakse millegi jätkajad, elushoidjad ja talletajad ehk nagu ütleb Hippokratese mõttetera, mida professor Talvik Faehlmanni sambale oleks soovinud: „ Elu on üürike, kuid püsib aade“.*

(*Kasutatud: S. Talvik „Sule ja skalpelliga“ 2015, koostajad K. Kalling ja A.-C. Tokko)

 

Praktilise poole pealt

Meile, kes me veel siinpool, oli küünaldepanemise idee suurepärane kõigepealt põhjusena üle tüki aja taas kohtuda (olgugi et üsna väikeses koosseisus) ja mõtteid vahetada, hooldamisele võetud platsid üle vaadata ning – oh ootamatust! – lahkunud seltsiliikmete viimsed puhkepaigad üles leida.

Saskiat olime käinud RAADIL saatmas, Evald Reintamini teadis tema poeg kergesti juhatada, kuid Jaks Lankotsa otsisime tükk aega. Esmalt oli raskusi kaardirakenduses rippuva plaani ja tegelikkuse kokkuviimisega ning siis leidsime Jaksi pisut nagu juhuslikult lapikeselt "võõra" koguka hauakivi ja mulluste lehtede virna vahel. 
Muretsemiseks pole siiski põhjust – Jaks Lankots puhkab oma ämma kõrval ning poeg käib ikka aeg-ajalt vaatamas. 

Kui Jaks Lankots jääb peaalleel K. E. Söödi viida alt paremale, siis sealtsamast ristmikust vasakule pöörates jõuame Leonhard Neumanini. Plats näeb üldjoontes hea välja, kuid raudaed tahaks veelkordset ülevärvimist.

Ettepanek: kohtume mõnel lähemate nädalate soojal kevadpäeval Raadil ning teeme ära. Värv ja pintslid seltsi poolt, lähem teave eelnevalt listi kaudu.

Evald Reintami nimi on kivil ilusasti olemas, kuid kuna pole kalmistu registrisse kantud, siis otsingus ei ilmu; leitav Raadil Ülikooli vanal surnuaial Anna Toming P93:31. Plats ise on väga korras ja kena.

Sama ka Ülo Parbuse puhkepaigal

RAHUMÄEL. Lihtsalt leitav, kui siseneda kõige esimesest linnapoolsest väravast.

PAULUSE nuhtluseks on varesed, kes muidu igati sobilikud ja kauakestvad eerikad (kes taimi hästi ei tea, siis: kanarbikulaadsed puhmad) mullast välja sikutavad ja laiali pillutavad. Tänu teejuht Virvele meil siin vähemasti otsimisele aega ei kulunud.

Maimu Kiik on raudteepoolsest suurest väravast kohe paremal; korjasime sealt ära ammunärbunud pärjad ja oksad ning riisusime lehed; võilillejuurte noppimine jäi järgmiseks korraks.

Tiiu Oja vajas vaid ühe eerika tagasiistutamist, tema platsil näikse üldiselt ikkagi silm peal olevat.

Tartu ringkäik algas tegelikult juba varahommikul Nõost, kus Martin Lipp rahulikul pilgul oma kunagise koguduse üle vaatab, saatjaks linnukoor ja haudade vahel kalpsav jänesepoeg.

... ning lõppes hilisel pärastlõunal Toomel Villem Reimani ausamba jalamil. 

Tartu osakonnalt sai üks küünal ka Virumaale Virve Oravale Narva-Jõesuu surnuaial. Esialgu kavas olnud mõne virulasega ühenduseotsimise jätsime praegustel teadaolevatel põhjustel ära, küll aga kõndis reipalt kaasa vana Auvere küla kõige vanem elusolev elanik, igitragi ja kuningannalikult sirgeselgne 91-aastane Maimo. Maimo pole küll seltsi liige, kuid Virvet mäletab ta hästi ning alles hiljuti luges (ilma prillideta!) üle Virve Orava „Vaivara radadel“. Virvega on ka kõik seal korras. Kes sinnakanti juhtub, siis Narva-poolsest otsast sisse minna, vana mahajäetud surnuaaed jääb paremale, käigusolev osa vasakule. Ilma aiata väravast sisse minnes pisut edasi vasakut kätt. Noorte elupuude rida peatsis.

Üleskutse: kirjutage, palun, bent.vilja@gmail.com või helistage 525 0590, kui olete juhtunud mõnel eespool nimetatud platsil käima - et kas on kõik korras või mis oli vaja teha ja tegite või kas oleks vaja natuke suuremat ettevõtmist. Loomulikult ei hakka me omapead kuskil midagi kujundama, kuid väärikal korraspidamisel võiksime siiski silma peal hoida.

Kes nad olid?

Eesti Genealoogia Seltsi asutamiskuupäevana tähistataval 5. mail tuletame meelde meie seast lahkunud teekaaslasi, kelle tegevus ja tähendus omaenda sugupuust kaugemale ulatus:

auliikmeid Ülo Parbust ja Maimu Kiike,

osakonna juhatajaid/juhatuse liikmeid Jaks Lankotsa, Evald Reintami ja Tiiu Oja ning

eesti/eestikeelse genealoogia rajajaid Martin Lippu ja Villem Reimanit.

Jaks Lankots (16.07.1939-4.11.2009)

Tartu osakonna asutajaliige ja juhataja aastatel 1990-2001 Jaks Lankots, erialalt geograaf ja kartograaf, oli pärit Pärnumaalt Saarde vallast. Õppis Tartu ja Moskva Ülikoolis, kandidaadikraadi kartograafia alal kaitses Kiievis 1987, misjärel asus tööle EPA geodeesia õppejõuna. Üliõpilaste seas oli ta lemmik, korduvalt valitud konkursil parimaks õppejõuks.

„Jaks Lankots tundis suurt huvi suguvõsade uurimise vatu. Olles üliõpilastega praktikal, käis ta koos asjahuvilistega talust tallu ja koostas elanike mälu järgi põlvnemise lood Järvselja, Liispõllu, Lääniste ja teistes selle kandi külades. Kogutud andmeid andis ta kasutada seltsi liikmetele. Jaks pidas kogu aeg päevikuid, neid kaustu on suur virn. Ta tundis suurt huvi elektroonika vastu, vanas eas hakkas ta musitseerima süntesaatoril. Ta konstrueeris endale aparaate ja arvuti. 20 aastat tagasi koostas ta elanike nimekirja, mis aitas seltsi liikmeid sugupuude uurimisel. Jaks Lankots seisis maikuus 1990. aastal Tallinnas EGeS-i hälli juures. Samal suvel organiseeris ta arhiivinduse ja gooti kirja kursuse. 18. septembril 1990 kutsus ta kokku EGeS Tartu osakonna taassünni koosoleku.Maakodus Võnnu lähedal Terikeste külas istutas ta koos abikaasa Urvega puid, tegi majapidamistöid. Koos isaga looduses toimunud matkad on perekonnale igaveseks meelde jäänud.“ (katkend nekroloogist)

Tartu Raadi kalmistul P5:144

Evald Reintam (27.01.1932-27.12.2014)

Tartu osakonna juhataja 2004-2005 Evald Reintam oli pärit Kernu vallast Hageri kihelkonnas Harjumaal. Sealse Allika külaseltsi kodulehel (www.allikakulaselts.eu) olevad Evald Reintami mälestused Järve talust võiksid küll inspiratsiooni anda ka omaenda mälestuste kirjapanekuks.

Tema soovitus (2004. aasta 8. mai koosolekul) kontakteeruda oma huvikihelkonna uurijatega teistes osakondades – kas mitte poleks praegugi päevakohane?

Evald Reintam oli elukutselt loomaarstiteadane, õppejõud ja õpikute autor (üle 120 teadustrükise, 2 õpikut ja 15 õppevahendit eesti ja vene keeles) ning arendas ka arvuti ja veebi kasutamist õppetöös ja suguvõsauurimisel. Wikipedia

GenePro programmiga koostatud Reintamite sugupuu on samuti leitav Allika külaseltsi kodulehe kaudu (kus on muuhulgas ka küla ajaloo uurimus Fred Pussilt).

Tartu Raadi kalmistul P93:31

Ülo-Kaunileid Parbus (8.05.1928-29.06.2013)

Auliige 2012 Ülo Parbus oli hoopis Saaremaa mees, Saaremaa osakonna liige. Keeleteadlane ja koduloolane, TÜ emeriitprofessor. Tema suurteos „Karja kihelkonna lood“ – kuus köidet ja üle 950 lehekülje – ilmus aastatel 2004-2006. 

Tartu Rahumäe kalmistul A4:46

Maimu Kiik (Moodis) (16.09.1928-15.06.2017)

Auliige 2012 Maimu Kiik oli sündinud Ahja vallas, tartlane alates 1930. aastast. EGeS asutajaliige. Auliikmeks valiti aastatepikkune genealoogia alase tegevuse ning Tartu osakonna ülesehitamise eest selle algusaastail.

MHG ajalooõpetaja, juhendas õpilaste kooli- ja koduloo alaseid töid, korraldas õpilaste koduloouurimise konverentse.

2009. aasta maikuus kutsus Maimu Tartu osakonna liikmed oma maakoju, kus ta rääkis 150-aasta vanusest majast, aiast ja ümbrusest. Külastati ka Partsi mõisa.

Kui seltsitegevus oli soikunud, siis veel 2017. aasta kevadel oli Maimu see, kes muretses ruumi M. Härma Gümnaasiumis ning tutvustas klassijuhatajatunnis õpilastele sugupuu-uurimist ja omaenda mahukat sugupuud. See jäigi tema viimaseks esinemiseks.

Tartu Pauluse kalmistul D36:12 

Tiiu Oja (24.12.1940-5.06.2014)

Tartu osakonna juhatuse liige Tiiu Oja oli alates Moskva Ajaloo-Arhiivinduse Instituudi lõpetamisest 1969. aastal olnud tööl Eesti Ajalooarhiivis – algul teaduri, siis osakonnajuhataja, teadusdirektori ning viimaks arhivaarina. Liivi tänava arhiivimajas ta ka elas. Tema entsüklopeedilise haardega teadmised hõlmasid pitsateid, vappe, eksliibrised, mõisaid, asustus- ja teadusajalugu jpm. Osales paljude kogumike koostamisel ja kirjutas teadusartikleid. 

Tartu Pauluse kalmistul H9:7

Villem Reiman (9.03.1861-25.05.1917) 

oli eesti vaimulik ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Reiman oli esimesi eestlasest ajaloo- ja kirjandusuurijaid; rahvusteaduslikus uurimistöös toetus ta algallikaile, tema ajalookäsitus on suuresti mõjutanud eesti ajalooteaduse arengut; rõhutas kultuuri aadete ja kõlbluse tähtsust. Reiman kaitses emakeelt nii saksastamise kui ka venestamise eest. Ta oli 20. sajandi alguses rahvusliku liikumise mõõduka suuna juhte ja vaimseid suunajaid.
1909. aastal kirjutas Villem Reiman  koos Martin Lipuga esimese üleskutse eesti suguvõsade uurimiseks.

Mälestussammas Tartu Toomemäel (1931 Amandus Adamson, hävitatud 1950; Mati Varik 2004) ja Kolga-Jaanis (1988 V. Jaanisoo). Wikipedia

Kolga-Jaani kalmistul 

Martin Lipp (14.04.1854-8.03.1923) 

oli eesti vaimulik, rahvusliku liikumise tegelane ja harrastusajaloolane, eestikeelse genealoogia rajaja. Martin Lipp sündis Tarvastu kihelkonnas ja õppis sealses kihelkonnakoolis, seejärel ka Valga kreiskoolis ning lõpuks Tartu Ülikoolis usuteadust. Ta oli kirikuõpetaja Paides, Iisakus, Tartus, Kaarmas ja Nõos. Wikipedia

Raamatud:

Lipp, Martin  Minu elumälestused: noorest põlvest kuni aastani 1910. EELK Nõo Püha Laurentsiuse kogudus. 2013

Lipp, Martin 1907. Masingite suguvõsa: Hariduse- ja perekonnaloolised uurimised. (Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused nr 3. Eesti suguvõsade uurimised nr 1) Tartu: Postimees.

Lipp, Martin 1932. Karellide suguvõsa: Haridus- ja perekonnaloolised uurimused. (Täiendanud ja redigeerinud Aadu Lüüs) Tartu: A. Annuk.

Nõo kalmistul S17:29

Tänusõnad

Suur aitäh Virvele, kes muretses küünlad ja lindid, tegi eelnevat uurimistööd ning juhatas kohapeal;

Jussile, kes meid sõidutas;

Heldurile, Olavile ja Margusele abikäte ja toetavalt toreda seltskonna ning
Fredile teksti täienduste ja paranduste eest. 

Nii kõigile teile kui ka kaugemalt kaasamõtlejatele – aitäh tulemast ja olemast.