EGeS Tartu osakonna ekskursioon 15.06.2020

Maarja-Magdaleena kihelkond (Maarja-Magdaleena, Saare, Kudina) ja Palamuse muuseum

Tartu osakonna kevadine väljasõit sai alguse juba sügisel, kui ühel hooaja esimestest kokkusaamistest kutsus Inga meid Kudinale oma kodumõisasse külla. Taolist pikemat sõitu ette võttes tundus mõttekas ehk muudki sealkandis leiduvat vaadata, liiatigi taipasime, et ega me Maarja-Magdaleena kihelkonnast kuigi palju ei tea – vahepealsele Maarjale taaslisandunud Magdaleena kiriku kaugele paistev sihvakas tornikiiver, Saare hull krahv ja tema õnnetu saatusega mõisakompleks – mis veel?

Kaardil on näha, et Tartu-Narva maantee jagab kihelkonna pooleks. Varasematele kogemustele tuginedes me väga suur ampsu ei kavandanud, seda enam, et plaan oli hüpata üle kihelkonna serva ka Palamuse uuenenud muuseumiga tutvuma. Seega piirdusime kihelkonna Vooremaa-poolse osaga.

Järgmiseks mõtteks oli selgust saada, kas kaunilt lainjas roheluses veel inimesi alles on, millega nad tegelevad ja eriti, et kuipalju nad oma pere ja kohaliku ajaloo vastu huvi tunnevad.

Jõgevamaa infopunktist saadud telefoninumber juhatas teiseni ja teine jälle kolmandani ning viimaks kujunes meil igavesti põnev päev omanäoliste, innustunud ja hästi toredate retkejuhtide saatel ja seltsis. Reisi kõrghetkel Kudina mõisas oli meid kõiki kokku vähemasti 13 inimest: meie võõrustaja Inga, nüüd Saarel elav Urve, kes oli sealsamas majas kunagi koolis käinud, Saare mõisa Mannteuffellite uurimisel süvitsi minev Marika, lisaks kõik meie oma reisisellid – saginat ja suminat oli palju nii majas ringkäiku tehes, pargis punamonumendi asjaolusid meenutades, lõunalauas kui ka veel rootsiaegse ehitise madalates keldrikäikudes kummargil liikudes. Aeg-ajalt ilmus järjekordest ukseavast üks või teine õhevil nägu ning päris, et kus kõik ülejäänud on?

Tublisti üle planeeritud aja minnes saime lõpuks kõik jälle kokku kogutud ning Palamuse poole teele asutud, vaid üks mahaununenud kollane kampsun jäi omanikku igatsema.

Lühidalt veel teisi meeldejäädvustunud pildikesi ajalises järjekorras.

***

Helehall ja avar jahe kirikuruum poole saalini ulatuva erakordselt laia kooripealsega, tilluke lagunenud orel eemalt üle serva paistmas – ning kummaliselt selle ümbrusega ühtesulav kirikuõpetaja, kes vaiksel mahedal häälel jutustab selle kunagi väga suurejoonelisena mõeldud pühakoja, selle koguduse, kohalike külade ja ka laiemalt usuelu olu ja lugu.

Õdusasti kordatehtud pastoraadimajas kaetakse meie tarvis kohe kohvilaud ning perenaine ei pea paljuks poodi lipata kohvikoort tooma. Maarja-Magdaleenast on värskelt valmis saanud juba teine(!) raamat – inimesed ise on selleks lugusid ja fotosid kokku kandnud ja külaseltsi kaasabil on mahukad köited huvilistele kättesaadavad. Esimese osa 400-ne tiraaž oli otsa saanud ning telliti sama suur kordustrükk. Maja pööningul on lugemispesadega raamatukogu, kuhu tahaks jäädagi (lae all on veel ka pikutamispatjadega poolkorrus).

Vt ka Maarja-Magdaleena Maarahva Selts (MMMS)

maarja-magdaleena.tabivere.net

***

Otslava külaplats ja Päikese park, kus iga puu ja põõsa all on tahvel liiginimega ning kes ja millal selle istutanud on. Teiste seas on ka suguvõsa- ja perepuud. Peale selle veel vibulaskmise ja muude murumängude kohad. Püssilaskmise võimalus sealsamas „natuke eemal“ tekitas küll väikese täiendava elevuse.

***

Kas see, kes laseb neile looklevatele külateedele servast servani toda jämedat, peamiselt kividest koosnevat kruusa vedada, on kasvõi üks kord proovinud seal ise jalgrattaga sõita? Aga võiks ehk katsetada, eriti sellise mõnusalt tolmava kuuma ja kuiva ilmaga.

***

“Keisrite tee“ – vana Riia-Peterburi postmaantee lõik Maarja-Magdaleenast Saare kõrtsi kaudu Saare mõisani. RMK matkateena on see taas laiemalt kasutusele võetud, nüüd küll muidugi „suurepäraselt“ kruusatatud ja vahepeal sõidukõlbmatuks kõdunenud puitsild on uuesti ehitatud. Kuidas omal ajal kõik need Katariinad ja Kutuzovid kogu õukonna ja killavooridega seda mööda olid logistanud! Ja igasuguseid toredaid lugusid, mis sellest ajast rahva seas liikvele jäänud.

***

Kunagisest Uhmardu õigeusu kirikust jäänud suurte puude sisse kasvanud kivivare. Seal seni koolis käinud lapsed olid aetud eemale vaatama, kuidas kirikut õhku lasti – kivist hoone tõusnud esmalt täies tükis jupp maad maapinnast kõrgemale, seisnud seal pisuke aega ja vajunud siis hääletult rusuhunnikuks. Hiiglakõmakas jõudis kohale viivitusega, kuid kostab see-eest siiani mõne tollase lapse kõrvus.

***

Saare Vanamõis (Althof), millele vihjab vaid postmaanteelt kõrvale viiv ühepoolne vanade pärnade allee. Mõis ise oligi kasutusel enne suurejoonelise Saare mõisa häärberi ehitust ja siis ka pigem rendileantuna. Nüüdseks muidugi korduvalt ümberehitatud, suvekoduna kergelt hooles hoitud, igast küljest pealekasvava loodusega poeetiliselt kokkusulav.

Kuid siiski mingil moel olemas – erinevalt Saare (Sarenhof) peahoonest, mis jupphaaval oksjonil mahamüüduna laiali kanti. Nüüdseks on ka mõne aja eest veel suhteliselt esinduslikena välja näinud sammaskäiguga tall ja tõllakuur üle kõrgesse rohtu kasvanud omaaegse ringväljaku ja inimeste keerukate omandisuhete teineteise suremist tunnistamas.

Ning tõusva tormipilve all iidsete puude kohinas kuulavad lummatud rändajad Mannteuffellite arvuka perekonna seiklusi ja sekeldusi suurilma õukondades ja Maarjamaa varjulistes mõisamajades.

Säilinud gravüürid ja maalid koopialehtedel toovad nüüdishetke piltilusate krahvinnade ja rohkem või vähem hullude krahvide palgejooned ning maastikuvaated Saare mõisale ja mõisast – ajast, mil igast ilmakaarest mõisasüdamesse kokkujooksvate alleede pärnad olid alles noored ning üle nende lainetas silmapiirini Vooremaa oma puudesalude, põldude ja järvedega ning kus ühel äikeseööl oli välk löönud Saarjärve uppunud õnnetult armunud noore preili hauale püstitatud lumivalge marmorristi jalamil olnud suure halli kiviplaadi sisse suure mõra.

Vt ka Marika Jürgenson „Saare mõisa Mannteuffellid“ (Menu Kirjastus, 2019). Saksa keeles on Mannteuffellitest veel vähemalt üks väga põhjalik väljaanne olemas, kuid nende eesti-harust seal juttu pole – siinne suguvõsa (mille nime just eeltoodud kujul kirjutati) on välja surnud.

***

Palamuse on aga siiani väga elus alevik, väga ilus pealegi, eriti pärast vihma särama löönud värvides. Seekord piirdusime kihelkonnakoolimajaga ning kunagise leerimaja kohale värskelt kerkinud väljapanekuhoonega. Asjatundlik ja hästi konkreetse jutuga giid oskas igal sammul arvestada meie seltskonna varasemate külaskäikude kogemusega ning suguvõsahuviga – kes "Kevade" tegelastest kust pärit oli, mis nendega juhtus ja mis nende lastest sai.

***

Kellel seekord meiega kaasa tulla polnud võimalik, ei pea väga kurvastama – Palamusele kavatseme millalgi kindlasti tagasi tulla. Siis ka mõne muuseumiprogrammi võtta, Tõnissoni söögitoas einestades Amme jõge vaadata ja võib-olla enne kihelkonnaringile suundumist alevikus kohaliku saatjaga ringi jalutada. Ehk just tänu Lutsule ja „Kevadele“ on Palamuse kandi kodulugu paljudele tänuväärt uurimisteema olnud – seega varustasime endid müügiletis saadaoleva lugemisvaraga, et järgmisel korral veel paremini osata küsimusi esitada.

www.palamusemuuseum.ee

***

Hiljuti filmiks saanud „Talve“ on aga ositi hoopiski Maarja-Magdaleenas üles võetud. Ning „Seltsimees lapse“ koolitee kulges teatavasti piki Saarjärveni viivat Saare mõisa alleed.

***

Veidi numbreid ka.

EGeS Tartu osakonna kevadsuvisel eksursioonil osales 9 seltsi liiget ja 3 külalist-toetajaliiget. Liikusime kokku 3 autoga, lisaks vahepeal meie teejuhid enda omaga.

Alustasime kell 9 Tartu kesklinnas, tagasi jõudsime umbes 18.30. Ühtekokku läbisime 110 km.

Suur tänu kõigile, kes meie pärast välja tulid ja meile oma aega pühendasid – need olid väga ilusad hetked – ja kõigile osalejatele, kes kurtmata ja ärksameelselt selle pika päeva vastu pidasid.

Kõik olid ühel nõul, et paljude erinevate giidide kutsumine oli hea mõte.

Ajaloolisel Tartumaal on 16 kihelkonda. Kui me igal aastal kahes kihelkonnas käiksime, saaksime 8 aastaga Tartumaale ringi peale tehtud. Kuna mõned kihelkonnad on kas nii suured või nii huviväärsuste või nende tundjate rohked, siis tuleb nad võtta poolekaupa (nagu Maarja-Magdaleena), nii et arvestame 10 aastaga.

Kuid kohtume siis sügisepoole Võnnu kihelkonnas – halloo! Heldur! Kuidas Sul reisiplaani kokkupanek edeneb ja kas saaksime Sulle kuidagi omalt poolt abiks olla?

***

Rahalise poole pealt veel kõige lõpuks.

Ühiskulusid ei hakanudki lõpuks senditäpsusega kokku arvestama ja jagama – igaüks panustas millegagi (transport, lõunasöök, muuseumipilet); osakonna ühiskassast läks Palamuse giiditasu ja väiksed meened teistele giididele (kes kõik muidu tegutsesid meiega õhinapõhiselt).

***

P.S. Aitäh Edale ja Juhanile fotode eest ning Uunole, kelle reisimuljeid saame loodetavasti lugeda järgmises Põlvnemisloos!

Talgupäev Raadil 27. mail 2020

Jõudsime ikka väga mõnusa ilmaga kevadpäeva ära oodata ning kohtusime Raadi surnuaia väravas. Plaanis oli meie hoolde antud hauaplatsid üle vaadata st umbrohud välja noppida ning suurema tööna Leonhard Neumani raudaed veelkord üle värvida.

Huvilisi polnud seekord just väga palju, kuid üheskoos tegutsedes sai kõik vajalik mõne tunniga tehtud. Vahepeal pidasime valminud tööd imetledes väikese pikniku ja jutustasime oma käsil- ning kavasolevatest tegemistest.

Mõnda laiemale ringile jagades:

• Kui Fred kevadel paralleelsetest perekonnanimedest väga põhjaliku ettekande tegi, siis pisut arusaamatuks jäi siiski, kuidas kõik see päriselus toimis. Üks võimalusi tuli hiljuti ette Avinurme vallakohtu protokollis (EAA.1134.1.7:147) kus vaheldumisi on juttu Jaan Sillast ja Jaan Waherist, kes on üks ja sama isik ning kummagi nime kasutamisel mingit kõhklust kellelgi pole. Igapäevaselt võis ta aga tuntud olla pigem talu nime järgi kas Sillara Jaan, Pikamurru Jaan või hoopis Pärtlimurru Jaan – Waheritel olid suured pered ja Jaanegi nende seas palju. 
• Enne kui kuskile kaugemale kippuda – kui palju me oma Tartumaastki teame? Mis kihelkonnad on siia üldse ajalooliselt kuulunud? Mis neis praegu toimub ja tehakse, mida põnevat oleks vaadata? Paari nädala pärast oleme minemas Palamusele ja Kudinale – üks on vana kihelkonnakeskus, teine jääb Maarja-Magdaleenasse, järgmisena on plaanis Võnnu – mis on need küsimused, millele me sinna sõites vastuseid leida soovime?
• Kas pole tuttav lugu: inimene lehitseb vana albumit ning küll tuleb siis nimesid, elusid ja lugusid! Kuid kui paluda need lood ka kirja panna, on äsjane hoogne jutustaja plaksti! lukus ja tõrjub, et tema pole üldse mingi kirjamees. Ja tõesti kui kirjutabki, on tulemus kuivavõitu ja ilmetu. Nüüd, kus vist igas telefonis on diktofonivõimalus – kas ja kuidas seda kasutada? Millised kokkulepped on vajalikud? Kuidas salvestatuga edasi toimetada?

Palju ilusat kevadet meile kõigile! Ja ikka kaasamõtlemist ja -tegutsemist!

             ☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘☘

EGeS Tartu osakonna ekskursioon 

Esmaspäeval, 15. juunil.  Väljasõit Tartust kella 9 paiku (täpsustame).

Esialgne kava: 

Palamuse Muuseum - Kudina mõis - Saare - Välgi õigeusu kirik.

Lõunasöök Palamusel Tõnissoni söögitoas. 

Osalemissoovist teatada võimalikult peatselt

bent.vilja@gmail.com

Info tel 525 0590 (Vilja)

Mälestusküünlad 2020

Hakatuseks järelehüüdest (A. Määr) professor Siegfried Talvikule tsitaat temalt eneselt „...meie sureme nii kaua, kui elame, ütleb arstiteadus ja oleme vahest juba enne – vahest ammu enne – surnud, kui surm tõepoolest tuleb, nii et see viimane ei iseäralist üllatust, ei hirmu enam tuua saa.“

Kohtumeditsiini praktiku ja teadlasena võis ta muidugi eeskätt silmas pidada füüsilist inimest, kuid rahvavalgustaja ja seltsitegelasena ilmselt samapalju ka vaimset avatust ning elamisejulgust – või selle puudumist.

Teisalt näib piir elu ja surma vahel kummalisel kombel hägustuvat ka teises suunas – haual seistes inimest meenutades, temaga mõttes või häälega rääkides on tunne, nagu olekski ta sealsamas, kohendame kalmupinda, nagu hakkaks tal sellest soojem. Mõttes endas pole ju midagi uut – juba muinasjutus käis vaenelaps ema haual kurtmas; ema ise ei pruukinud enam mingil moel olla, kuid lohutust ja julgust ning nõu edasi liikumiseks laps ometi sai.

Kindlasti on väga palju võimalusi surma, teispoolsuse ja lahkunutega suhestumiseks nagu ka erinevaid mälestamistavasid. Suguvõsauurijatele näivad surnuaiad pigem ikka kodused paigad olevat - muidugi on ka natuke kurb, kuid ... ei iseäralist üllatust.

Küll aga annab teadmine, et ollakse millegi jätkajad, elushoidjad ja talletajad ehk nagu ütleb Hippokratese mõttetera, mida professor Talvik Faehlmanni sambale oleks soovinud: „ Elu on üürike, kuid püsib aade“.*

(*Kasutatud: S. Talvik „Sule ja skalpelliga“ 2015, koostajad K. Kalling ja A.-C. Tokko)

 

Praktilise poole pealt

Meile, kes me veel siinpool, oli küünaldepanemise idee suurepärane kõigepealt põhjusena üle tüki aja taas kohtuda (olgugi et üsna väikeses koosseisus) ja mõtteid vahetada, hooldamisele võetud platsid üle vaadata ning – oh ootamatust! – lahkunud seltsiliikmete viimsed puhkepaigad üles leida.

Saskiat olime käinud RAADIL saatmas, Evald Reintamini teadis tema poeg kergesti juhatada, kuid Jaks Lankotsa otsisime tükk aega. Esmalt oli raskusi kaardirakenduses rippuva plaani ja tegelikkuse kokkuviimisega ning siis leidsime Jaksi pisut nagu juhuslikult lapikeselt "võõra" koguka hauakivi ja mulluste lehtede virna vahel. 
Muretsemiseks pole siiski põhjust – Jaks Lankots puhkab oma ämma kõrval ning poeg käib ikka aeg-ajalt vaatamas. 

Kui Jaks Lankots jääb peaalleel K. E. Söödi viida alt paremale, siis sealtsamast ristmikust vasakule pöörates jõuame Leonhard Neumanini. Plats näeb üldjoontes hea välja, kuid raudaed tahaks veelkordset ülevärvimist.

Ettepanek: kohtume mõnel lähemate nädalate soojal kevadpäeval Raadil ning teeme ära. Värv ja pintslid seltsi poolt, lähem teave eelnevalt listi kaudu.

Evald Reintami nimi on kivil ilusasti olemas, kuid kuna pole kalmistu registrisse kantud, siis otsingus ei ilmu; leitav Raadil Ülikooli vanal surnuaial Anna Toming P93:31. Plats ise on väga korras ja kena.

Sama ka Ülo Parbuse puhkepaigal

RAHUMÄEL. Lihtsalt leitav, kui siseneda kõige esimesest linnapoolsest väravast.

PAULUSE nuhtluseks on varesed, kes muidu igati sobilikud ja kauakestvad eerikad (kes taimi hästi ei tea, siis: kanarbikulaadsed puhmad) mullast välja sikutavad ja laiali pillutavad. Tänu teejuht Virvele meil siin vähemasti otsimisele aega ei kulunud.

Maimu Kiik on raudteepoolsest suurest väravast kohe paremal; korjasime sealt ära ammunärbunud pärjad ja oksad ning riisusime lehed; võilillejuurte noppimine jäi järgmiseks korraks.

Tiiu Oja vajas vaid ühe eerika tagasiistutamist, tema platsil näikse üldiselt ikkagi silm peal olevat.

Tartu ringkäik algas tegelikult juba varahommikul Nõost, kus Martin Lipp rahulikul pilgul oma kunagise koguduse üle vaatab, saatjaks linnukoor ja haudade vahel kalpsav jänesepoeg.

... ning lõppes hilisel pärastlõunal Toomel Villem Reimani ausamba jalamil. 

Tartu osakonnalt sai üks küünal ka Virumaale Virve Oravale Narva-Jõesuu surnuaial. Esialgu kavas olnud mõne virulasega ühenduseotsimise jätsime praegustel teadaolevatel põhjustel ära, küll aga kõndis reipalt kaasa vana Auvere küla kõige vanem elusolev elanik, igitragi ja kuningannalikult sirgeselgne 91-aastane Maimo. Maimo pole küll seltsi liige, kuid Virvet mäletab ta hästi ning alles hiljuti luges (ilma prillideta!) üle Virve Orava „Vaivara radadel“. Virvega on ka kõik seal korras. Kes sinnakanti juhtub, siis Narva-poolsest otsast sisse minna, vana mahajäetud surnuaaed jääb paremale, käigusolev osa vasakule. Ilma aiata väravast sisse minnes pisut edasi vasakut kätt. Noorte elupuude rida peatsis.

Üleskutse: kirjutage, palun, bent.vilja@gmail.com või helistage 525 0590, kui olete juhtunud mõnel eespool nimetatud platsil käima - et kas on kõik korras või mis oli vaja teha ja tegite või kas oleks vaja natuke suuremat ettevõtmist. Loomulikult ei hakka me omapead kuskil midagi kujundama, kuid väärikal korraspidamisel võiksime siiski silma peal hoida.

Kes nad olid?

Eesti Genealoogia Seltsi asutamiskuupäevana tähistataval 5. mail tuletame meelde meie seast lahkunud teekaaslasi, kelle tegevus ja tähendus omaenda sugupuust kaugemale ulatus:

auliikmeid Ülo Parbust ja Maimu Kiike,

osakonna juhatajaid/juhatuse liikmeid Jaks Lankotsa, Evald Reintami ja Tiiu Oja ning

eesti/eestikeelse genealoogia rajajaid Martin Lippu ja Villem Reimanit.

Jaks Lankots (16.07.1939-4.11.2009)

Tartu osakonna asutajaliige ja juhataja aastatel 1990-2001 Jaks Lankots, erialalt geograaf ja kartograaf, oli pärit Pärnumaalt Saarde vallast. Õppis Tartu ja Moskva Ülikoolis, kandidaadikraadi kartograafia alal kaitses Kiievis 1987, misjärel asus tööle EPA geodeesia õppejõuna. Üliõpilaste seas oli ta lemmik, korduvalt valitud konkursil parimaks õppejõuks.

„Jaks Lankots tundis suurt huvi suguvõsade uurimise vatu. Olles üliõpilastega praktikal, käis ta koos asjahuvilistega talust tallu ja koostas elanike mälu järgi põlvnemise lood Järvselja, Liispõllu, Lääniste ja teistes selle kandi külades. Kogutud andmeid andis ta kasutada seltsi liikmetele. Jaks pidas kogu aeg päevikuid, neid kaustu on suur virn. Ta tundis suurt huvi elektroonika vastu, vanas eas hakkas ta musitseerima süntesaatoril. Ta konstrueeris endale aparaate ja arvuti. 20 aastat tagasi koostas ta elanike nimekirja, mis aitas seltsi liikmeid sugupuude uurimisel. Jaks Lankots seisis maikuus 1990. aastal Tallinnas EGeS-i hälli juures. Samal suvel organiseeris ta arhiivinduse ja gooti kirja kursuse. 18. septembril 1990 kutsus ta kokku EGeS Tartu osakonna taassünni koosoleku.Maakodus Võnnu lähedal Terikeste külas istutas ta koos abikaasa Urvega puid, tegi majapidamistöid. Koos isaga looduses toimunud matkad on perekonnale igaveseks meelde jäänud.“ (katkend nekroloogist)

Tartu Raadi kalmistul P5:144

Evald Reintam (27.01.1932-27.12.2014)

Tartu osakonna juhataja 2004-2005 Evald Reintam oli pärit Kernu vallast Hageri kihelkonnas Harjumaal. Sealse Allika külaseltsi kodulehel (www.allikakulaselts.eu) olevad Evald Reintami mälestused Järve talust võiksid küll inspiratsiooni anda ka omaenda mälestuste kirjapanekuks.

Tema soovitus (2004. aasta 8. mai koosolekul) kontakteeruda oma huvikihelkonna uurijatega teistes osakondades – kas mitte poleks praegugi päevakohane?

Evald Reintam oli elukutselt loomaarstiteadane, õppejõud ja õpikute autor (üle 120 teadustrükise, 2 õpikut ja 15 õppevahendit eesti ja vene keeles) ning arendas ka arvuti ja veebi kasutamist õppetöös ja suguvõsauurimisel. Wikipedia

GenePro programmiga koostatud Reintamite sugupuu on samuti leitav Allika külaseltsi kodulehe kaudu (kus on muuhulgas ka küla ajaloo uurimus Fred Pussilt).

Tartu Raadi kalmistul P93:31

Ülo-Kaunileid Parbus (8.05.1928-29.06.2013)

Auliige 2012 Ülo Parbus oli hoopis Saaremaa mees, Saaremaa osakonna liige. Keeleteadlane ja koduloolane, TÜ emeriitprofessor. Tema suurteos „Karja kihelkonna lood“ – kuus köidet ja üle 950 lehekülje – ilmus aastatel 2004-2006. 

Tartu Rahumäe kalmistul A4:46

Maimu Kiik (Moodis) (16.09.1928-15.06.2017)

Auliige 2012 Maimu Kiik oli sündinud Ahja vallas, tartlane alates 1930. aastast. EGeS asutajaliige. Auliikmeks valiti aastatepikkune genealoogia alase tegevuse ning Tartu osakonna ülesehitamise eest selle algusaastail.

MHG ajalooõpetaja, juhendas õpilaste kooli- ja koduloo alaseid töid, korraldas õpilaste koduloouurimise konverentse.

2009. aasta maikuus kutsus Maimu Tartu osakonna liikmed oma maakoju, kus ta rääkis 150-aasta vanusest majast, aiast ja ümbrusest. Külastati ka Partsi mõisa.

Kui seltsitegevus oli soikunud, siis veel 2017. aasta kevadel oli Maimu see, kes muretses ruumi M. Härma Gümnaasiumis ning tutvustas klassijuhatajatunnis õpilastele sugupuu-uurimist ja omaenda mahukat sugupuud. See jäigi tema viimaseks esinemiseks.

Tartu Pauluse kalmistul D36:12 

Tiiu Oja (24.12.1940-5.06.2014)

Tartu osakonna juhatuse liige Tiiu Oja oli alates Moskva Ajaloo-Arhiivinduse Instituudi lõpetamisest 1969. aastal olnud tööl Eesti Ajalooarhiivis – algul teaduri, siis osakonnajuhataja, teadusdirektori ning viimaks arhivaarina. Liivi tänava arhiivimajas ta ka elas. Tema entsüklopeedilise haardega teadmised hõlmasid pitsateid, vappe, eksliibrised, mõisaid, asustus- ja teadusajalugu jpm. Osales paljude kogumike koostamisel ja kirjutas teadusartikleid. 

Tartu Pauluse kalmistul H9:7

Villem Reiman (9.03.1861-25.05.1917) 

oli eesti vaimulik ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Reiman oli esimesi eestlasest ajaloo- ja kirjandusuurijaid; rahvusteaduslikus uurimistöös toetus ta algallikaile, tema ajalookäsitus on suuresti mõjutanud eesti ajalooteaduse arengut; rõhutas kultuuri aadete ja kõlbluse tähtsust. Reiman kaitses emakeelt nii saksastamise kui ka venestamise eest. Ta oli 20. sajandi alguses rahvusliku liikumise mõõduka suuna juhte ja vaimseid suunajaid.
1909. aastal kirjutas Villem Reiman  koos Martin Lipuga esimese üleskutse eesti suguvõsade uurimiseks.

Mälestussammas Tartu Toomemäel (1931 Amandus Adamson, hävitatud 1950; Mati Varik 2004) ja Kolga-Jaanis (1988 V. Jaanisoo). Wikipedia

Kolga-Jaani kalmistul 

Martin Lipp (14.04.1854-8.03.1923) 

oli eesti vaimulik, rahvusliku liikumise tegelane ja harrastusajaloolane, eestikeelse genealoogia rajaja. Martin Lipp sündis Tarvastu kihelkonnas ja õppis sealses kihelkonnakoolis, seejärel ka Valga kreiskoolis ning lõpuks Tartu Ülikoolis usuteadust. Ta oli kirikuõpetaja Paides, Iisakus, Tartus, Kaarmas ja Nõos. Wikipedia

Raamatud:

Lipp, Martin  Minu elumälestused: noorest põlvest kuni aastani 1910. EELK Nõo Püha Laurentsiuse kogudus. 2013

Lipp, Martin 1907. Masingite suguvõsa: Hariduse- ja perekonnaloolised uurimised. (Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused nr 3. Eesti suguvõsade uurimised nr 1) Tartu: Postimees.

Lipp, Martin 1932. Karellide suguvõsa: Haridus- ja perekonnaloolised uurimused. (Täiendanud ja redigeerinud Aadu Lüüs) Tartu: A. Annuk.

Nõo kalmistul S17:29

Tänusõnad

Suur aitäh Virvele, kes muretses küünlad ja lindid, tegi eelnevat uurimistööd ning juhatas kohapeal;

Jussile, kes meid sõidutas;

Heldurile, Olavile ja Margusele abikäte ja toetavalt toreda seltskonna ning
Fredile teksti täienduste ja paranduste eest. 

Nii kõigile teile kui ka kaugemalt kaasamõtlejatele – aitäh tulemast ja olemast.
             

12.03 koosolek

Osales 6 seltsi liiget ja 2 külalist

Mõne kuu eest, kui püüdsime juubeliaasta teemadest inspiratsiooni leida, tekkis peretraditsioonide märksõna juurde jõudes idee sellest mõnes muuseumis rääkida. Kuidagi loomulikult läks mõte kohe Ülenurme Põllumajandusmuuseumile.

Kuna jõulu- ja jaanikombed tunduvad niigi teada olevat, siis valisime ühe näiliselt pühadevaese perioodi vastla- ja jüripäeva vahel – ning täiesti kogemata juhtusimegi kokku tulema väga vanal rahvakogunemispäeval – korjusepäeval! Kel huvi, saab guugeldada, kuid korjustega pole päeval igatahes midagi pistmist. Küll aga on see olnud muuhulgas päev, mil vaadati üle, mis toiduvarudest veel alles ning kui muud ka enam polnud, siis herneid (ja uuemal ajal ka kõrvitsaid) ikka.

Tellitud muuseumitund kujuneski mõnusaks söömapeoks, kus hernekotlettide, kõrvitsasalati ja kaheksaviljahelbepannkookide kõrvale arutasime juturingis, mis seisus meie oma peredes vanad rahvakombed ja uuemad traditsioonid on.

Kõige suurem üllatus oli ehk meie suhteliselt väikeses seltskonnas ilmsiks tulnud mitmekesisus – alates kasvõi sellest, millal on saunapäev ja millal tehakse pannkooke, kas süüakse veri- või tanguvorsti või mis lugu on pikalauapidudega. Väga kosutav oli teada saada, et kusagil jooksevad veel tõsimeeli ringi mardisandid ja näärisokud ning on päriselt olemas peresid, kus pühapäevati tööd ei tehta. On üldisemaid kombeid (jõuluajal kirikus ja/või surnuaial käimine), millega siiski kõik kaasa ei lähe (käivad näiteks hoopis metsas) ja on neid, mida ainult oma peres järgitakse (sünnipäeva rabamatkad, loomade nääripuu) jne. Kui algul tundus, et mis need paar traditsiooni ikka ära kirjeldada on, siis tegelikult selgus jutu käigus nii palju, mida peetakse oluliseks ja kõigi juures veel igaühel oma väikesed eripärad, rääkimata lugudest, et mis ja kuidas see kõik oli varem ja miks on miskit muutunud, ära kadunud või juurde tulnud – nii et näiteks vastlaliug ja -kuklid jäid üldse käsitlemata ning kangesti oleks tahtnud küsida, et kas teie peres süüakse ka Vabariigi aastapäeval kiluleiba ja täidetud mune?

Suur aitäh meie giidile Janele ja Leivatare perenaisele Ülenurme muuseumist meid vastu võtmast ning meie seltsi Tiiule ja Virvele kogu seda üritust ettevalmistamast!

Kui Jumal elu ja tervist annab, siis järgmine kokkusaamine toimub teisipäeval, 5. mail Raadil (loodan, et see kuidagi musta huumorina ei kõla). Liitumaks EGeS juhatuse algatusega juubeliaastal ja genealoogia nädalal mälestada lahkunud seltsiliikmeid, viime nende haudadele mälestusküünla koos sini-must-valge lindiga.

Kohtumine tuleks kolmandiktöine (korrastame meie hooldada olevad platsid), kolmandikpidulik (süütame küünlad) ja kolmandikhariv (meenutused ja isikuloolist). Küünlad ja lindid on seltsi poolt, tööriistad kohapealt.

Soovi ja võimaluse korral ootame kaasa liikuma ka Pauluse ja Rahumäe kalmistule. Täpsem info edaspidi.

Allpool väike nimekiri neist, kelle hauale soovime küünla viia: 

Raadi – Jaks Lankots, Saskia Kasemaa

Pauluse – Maimu Kiik, Tiiu Oja

Rahumäe – Ülo Parbus

Kas keegi teab, kuhu on maetud Evald Reintam?

Oleks hästi tore, kui saaksid tulla ka meie varasemad olijad – need, kes veel teavad ja mäletavad seltsi algusaegu ning oleksid nõus seda ühises ringis meenutama. 

13.02.2020 koosolek

Kogunesime Noora õppeklassis, koosolekul osales 10 seltsi liiget ja 1 külaline.

Jagasime juubeliaasta teavet.

Osakonna ühispildi tegi kaas-seltsiline Vello Halling, kes nüüd paraku ise pildilt välja jäi.

Kokkusaamine jätkus töiselt ning käsilolevatest uurimistöödest lähtudes. Juss Konks näitas kohalolijate küsimustele vastates suurel seinal lehekülgi Geni.com-ist, Saagast, Onomastikast – mis andmeid kuskil leidub, nende väljalugemine ja tõlkimine; kust vajadusel abi otsida. 

Järgmine kohtumine toimub 12. märtsil kell 15-17 Ülenurme Põllumajandusmuuseumis. Kasutades muuseumi seisukohalt vaiksemat hooaega ning rahvakalendri tähtpäevade poolest vähemtuntud perioodi on tellitud muuseumitund märtsikuistest pühadest ja traditsioonidest. Viimastest oluline osa on muidugi ka toitudel, mida ise saame valmistada ja ära süüa. Sellest siis ka seekordne osalustasu 5 eurot. Söögi kõrvale juturing traditsioonidest omaenda peres – neist, mis olid lapsepõlves ning ka neist, mis on praegu.

Osavõtt on seekord eelregistreerimisega (et muuseum teaks, kui palju herneid likku panna), aga kui on veel tullasoovijaid, küllap saame jagatud. Korraldajatelt igal juhul suur aitäh neile, kes end tähtajaks kirja panid!

23.01.2020 koosolek

Osales 13 seltsi liiget ja 2 külalist.

Tartu osakonna raamatud Nooras

Silt „Eesti Genealoogia Seltsi Tartu osakond“ Noora uurimissaali riiulil aitab osakonnale kingitud või osakonna rahaga ostetud raamatud üles leida ning ühtlasi annab meie olemasolust oma vaiksel moel ka laiemale ringile teada. Kõik trükised on tembeldatud ning arhiiviga on meil kokkulepe, et osakonna liikmetel on põhimõtteliselt võimalik neid ka koju laenutada. Selleks on sisse seatud vihik osakonna liikmete nimekirjaga. Vihikusse palume märkida: kes laenas, millal laenas ja millise raamatu laenas. Väljumisel näidata oma sissekannet vihikus ja oma liikmekaarti või ID-kaarti uurimissaali teenindusletis. Tagastades märkige taas kuupäev ja allkiri, soovituslikult võiks tähtaeg olla 1 kuu.

Raamatukogu komplekteerimisel soovime keskenduda Tartumaa (ja Võrumaa) kodu- ja eluloo alastele väljaannetele sh mälestustele, ka võiksid olemas olla EGeS-i poolt valitud aasta väljaanded. Riiulil saavad olema ka seltsi Aastaraamatud ning Põlvnemislood. Annetused ja ettepanekud raamatukogu korraldamiseks on oodatud!

Suur aitäh senise tegevuse eest Virve Redile ja Juss Konksile!

Fred Pussi ettekanne „Paralleelsetest perekonnanimedest Võnnu kihelkonna näitel“

Uurijale, kel seni on olnud õnne esivanemate nime jälgedes turvaliselt seilata kihelkonnas, kus mõisaomanikud ja kirikuõpetaja on olnud ühel meelel ning otsitav perekonnanimi ühtviisi äratuntav nii hingeloendite kui kirikuraamatute lehekülgedel (ja oh imet, ka registrites on nimi õigesti olemas!), tuleb igati värskendavana kasuks vähemasti korraks sattuda Võnnu kihelkonna töömaile. Näiteks Ahja mõisas 53% juhtudest perekonnanimi hingeloendis on teine, mis meetrikas/personaalraamatus. Ja erinevus on ikka täielik (ühes Kersna/Kärstna, teises Muuga ja selle tuletised). Et vennad said kumbki oma perekonnanime, seda tuleb ju mujalgi vahel ette, kuid et ka need nimed omakorda perekonna piires näiliselt täiesti suvaliselt lõputult varieeruvad – selles osas hoiab Võnnu vist küll esikohta. Ning et asi veel segasem oleks, siis olgu siinkohal näiteks nimi „Piir“ Ahja mõisas: 1855. aastal said 30 senist Piiride suguvõsa igaüks täiesti uue perekonnanime. Kes seal siis omavahel sugulased olid või ei olnud. No põnev on Võnnu kandi uurijatel igatahes – palju jõudu neile ja õnne avastusretkedel!

Fred Pussi artikkel on lähemal ajal ilmumas, anname sellest siis ka listis teada.

Teated

Leksikon EGeS-i liikmeskonnast 1990-2020

Edastame Raivo Maine sõnumi, mis on mõeldud nii praegustele kui endistele Eesti Genealoogia Seltsi liikmetele:

2020. aastal tähistame seltsi taasloomise 30. aastapäeva ning koostame ühtlasi leksikoni seltsi

 liikmeskonnast nende 30 aasta jooksul. Leksikoni viimistlemine on jõudnud lõppjärku ning kindlasti soovime me kõik, et tulemus oleks võimalikult täielik ja täpne.

Nõnda palun kõigil EGeS liikmetel, kes pole veel saatnud ülevaadet endast ja oma uurimustest ning  uuritavatest nimedest ja fotot teha seda hiljemalt 10.veebruariks 2020.

Sama tähtaeg kehtib, kui soovite oma esitatud andmetes teha täiendusi või muudatusi. 

Võimalikele küsimustele vastab ning teie andmeid ootab Merike Poljakov 

seltsi Tallinna osakonnast aadressidel merikepol@gmail.com või merikepol@hot.ee

Ühispilt Põlvnemisloosse

Maikuus ilmub Põlvnemisloo eriväljaanne, milles iga osakond saab endale ühe lehekülje sh osakonna liikmete ühispilt. Nagu toimetus teada annab: „Oodatud on uued fotod...Mida leidlikuma nurga alt, seda vahvam (droonipilt, aknast tänavale või tänavalt tuppa pildistatud, lavastatud, selfi vms)“ - Seega ootame häid ideid ja kui kellelgi on aparaat, millega teha trükikõlblikke pilte või tuttav fotograaf, siis palume järgmisele kokkusaamisele kaasa võtta! Või siis 12. märtsil Ülenurme Põllumajandusmuuseumi. Tähtaeg on 1. aprill.

Tartu osakonna järgmine koosolek

...toimub 13. veebruaril kell 17 taaskord Nooras, et vajadusel uurimissaali arvuteid kasutada. Esialgne päevakava:

1. Arhiivimaterjalid internetis. Kogemusnõustamine. Onomastika andmebaas ja ProGeni. Oodatud on nii algajad kui kogenud uurijad.

2. Aastakoosoleku eelinfo. Volitused.

Huvilistel on võimalik samas üle tänava Physicumis käia vaatamas meie osakonna liikme Silvia Vislapi isa Albert Anni mälestusnäitust:

Albert Anni - 100 aastat sünnist

Mälestusnäitus

W. Ostwaldi 1, Physicumi 1. korrusel

10.02-3.03.2020

Avamine 12.02 kell 17

Aastakoosolek

Eesti Genealoogia Seltsi aastakoosolek toimub 14. märtsil Tallinnas. Lähem info peatselt listis ja eelnevatel kokkusaamistel.

Eelteade Tartu osakonna märtsikuu kohtumisest

Saame kokku Ülenurme Põllumajandusmuuseumis:

Neljapäeval, 12. märtsil kell 14 või 15.    

Kavas:

Muuseumitund rahvakalendri vähetuntud tähtpäevadest

Traditsioonilised märtsikuised toidud. Teeme ja sööme.  

Juturing söögi kõrvale: 

Meie pere tähtpäevad ja traditsioonid minu lapsepõlves ja tänapäeval. 

Osalustasu seltsi liikmetele 5 eurot.

Palume kindlasti PÜHAPÄEVA ÕHTUKS st 2.02 teada anda,

kes soovib ja saab osaleda ning kas jõuab kell 14 või 15.

bent.vilja@gmail.com

Ülenurme käivad tasuta bussid. Täpsem info edaspidi.                

Koosolek 12.12.2019

Osalejaid 11.

Juss Konksi ettekanne Lõuna-Tartumaa kohanimedest Prangli mõisa külade ja talude nimede näitel.

Kohanimedes – nii loodusobjektide kui ka külade ja talude nimedes on säilinud palju informatsiooni meie ajaloost – keele ajaloost, asustusajaloost jne.

Tundes kohalikku geograafiat ja murdesõnu leiab pea iga küla ja talu nimi oma loogilise seletuse, mõnel juhul viitab nimi kas rahvaste liikumisele või kunagisele tegevusele, mõnikord lahendab aga naaberkeelte mõningane tundmine kohanime saladuse. Näiteks poola keeles on lätlane lotwin. Seega Lootvina küla oleks eesti keeles hoopis Lätlase küla. 

Jussi raamatu “Valgejõe veerest” (2017) mõned eksemplarid on autori käest veel saadaval.

Valdek Palli “Põhja-Tartumaa kohanimed” on kahes jaos ilmunud juba 1969/1977, Lõuna-Tartumaa kohta taoline uurimus puudub – kas on peale Jussi veel keegi selle teemaga siin üldse tegelenud?

Vilja Pärn oli pealkirja all “Vanaema lellanaistest lehma lellepojani” tutvumiseks kaasa toonud oma kokkupandud kogumikud. Koostaja huvi suguvõsa ajaloo vastu on alguse saanud lapsena vanaemalt kuuldud lugudest, mida oli kahju lasta unustusse vajuda. Vanaema kõnepruugis oli olnud veel kodavere murdesõnu, sealt siis ka “lellanaised". ”Lehma lellepoeg” aga öeldakse teatavasti inimese kohta, kellega suguluse seletamine nõuaks pikemat arupidamist. Enam kui saja aasta eest Avinurme mõisa Ulvi külast välja läinud isapoolse suguvõsa paigalejäänud haru järeltulijad nimelt sellised sugulased ongi. Hämmastav on aga vanadel fotodel leida, kuidas mingid näojooned, kehahoiakud jms ka nii kaugelt niivõrd tuttavlikena ette võivad tulla ning kuidas paljud mälestused “lehma lellepoegade” iseloomust ja tegemistest võinuks samahästi ka omaenda isa või vanaisa kohta käia.

Mistahes väljajoonistatud sugupuud on kindlasti põnevad, kuid ilma lugude ja piltideta jäävad siiski üksnes paljaks luustikuks.

Siinkohal tahaks veelkord julgustada kõiki, kel huvi oma perekonnaloo vastu, mitte takerduma oma võimetes kahtlemisse või kõrvalseisjate hinnangute kartusesse, vaid julgelt asjaga peale hakata. Kõige kiireloomulisemana tuleks üle vaadata vanad fotod ja üles otsida vanad inimesed (sugulased, naabrid), kes võivad veel mäletada ja teada. Arhiivides talletatu on ikka olemas ning saab tänu digiteerimisele aja jooksul pigem üha paremini kättesaadavaks. Tekkivate küsimustega võib nõu ja abi saamiseks hakatuseks seltsi liikmete poole pöörduda – kõik me oleme kunagi algajad olnud ning

ikka on meist kellelgi lisaks kogemustejagamise soovile ka piisavalt aega, et ka kuitahes värsked kaashuvilised raja peale aidata.

Püüamegi edaspidi iga kokkusaamise teises pooles jätta ruumi kõikvõimalike väiksemate murekohtade arutamisele, kuid samuti on oodatud igasugused toredad leiud, ettepanekud ja soovitused.

Kõneks oli veel osakonna raamatukogu korraldamine, hauaplatside hooldus Raadil, kaastööde nõutamine blogisse. Selts tänas väikese kingitusega neid, kes olid aasta jooksul oma isiklikku aega ja raha korraliste koosolekute väliselt kulutanud; tee- ja piparkoogilaud oli aga kõigile meie armsatele suguvõsauurijatele, kes ühise huvi jagamisest rõõmu tunnevad.

Järgmine koosolek on kavas pidada Nooras neljapäeval, 23. jaanuaril 2020 kell 17.

Esialgse plaani järgi tuleb jutuks:

Osakonna raamatutele eraldatud nurgake ja võimalik koosolekuruum (õppeklass)

Seltsi liikmete kogemused arhiivi võimaluste kasutamisel

Uurijate tegevuse kaardistamine (sõna otses mõttes – punktidena kaardil)

Oma uurimistööd ja osakonna tegevust puudutavad küsimused-vastused-ettepanekud