Koosolek 12.12.2019
Osalejaid 11.
Juss Konksi ettekanne
Lõuna-Tartumaa kohanimedest Prangli mõisa külade ja talude
nimede näitel.
Kohanimedes – nii loodusobjektide kui ka külade ja talude nimedes on säilinud palju informatsiooni meie ajaloost – keele ajaloost, asustusajaloost jne.
Tundes kohalikku
geograafiat ja murdesõnu leiab pea iga küla ja talu nimi oma
loogilise seletuse, mõnel juhul viitab nimi kas rahvaste liikumisele
või kunagisele tegevusele, mõnikord lahendab aga naaberkeelte
mõningane tundmine kohanime saladuse. Näiteks poola keeles on lätlane lotwin. Seega Lootvina küla oleks eesti keeles hoopis Lätlase küla.
Jussi raamatu “Valgejõe
veerest” (2017) mõned eksemplarid on autori käest veel saadaval.
Valdek Palli
“Põhja-Tartumaa kohanimed” on kahes jaos ilmunud juba 1969/1977,
Lõuna-Tartumaa kohta taoline uurimus puudub – kas on peale Jussi
veel keegi selle teemaga siin üldse tegelenud?
Vilja Pärn oli
pealkirja all “Vanaema lellanaistest lehma lellepojani”
tutvumiseks kaasa toonud oma kokkupandud kogumikud. Koostaja huvi suguvõsa
ajaloo vastu on alguse saanud lapsena vanaemalt kuuldud lugudest,
mida oli kahju lasta unustusse vajuda. Vanaema kõnepruugis oli olnud
veel kodavere murdesõnu, sealt siis ka
“lellanaised". ”Lehma lellepoeg” aga öeldakse teatavasti inimese
kohta, kellega suguluse seletamine nõuaks pikemat arupidamist.
Enam kui saja aasta eest Avinurme mõisa Ulvi külast välja läinud
isapoolse suguvõsa paigalejäänud haru järeltulijad nimelt
sellised sugulased ongi. Hämmastav on aga vanadel fotodel leida,
kuidas mingid näojooned, kehahoiakud jms ka nii kaugelt niivõrd
tuttavlikena ette võivad tulla ning kuidas paljud mälestused “lehma
lellepoegade” iseloomust ja tegemistest võinuks samahästi ka
omaenda isa või vanaisa kohta käia.
Mistahes
väljajoonistatud sugupuud on kindlasti põnevad, kuid ilma lugude ja
piltideta jäävad siiski üksnes paljaks luustikuks.
Siinkohal tahaks
veelkord julgustada kõiki, kel huvi oma perekonnaloo vastu, mitte
takerduma oma võimetes kahtlemisse või kõrvalseisjate hinnangute
kartusesse, vaid julgelt asjaga peale hakata. Kõige
kiireloomulisemana tuleks üle vaadata vanad fotod ja üles otsida
vanad inimesed (sugulased, naabrid), kes võivad veel mäletada ja
teada. Arhiivides talletatu on ikka olemas ning saab tänu
digiteerimisele aja jooksul pigem üha paremini kättesaadavaks.
Tekkivate küsimustega võib nõu ja abi saamiseks hakatuseks seltsi
liikmete poole pöörduda – kõik me oleme kunagi algajad olnud ning
ikka on meist
kellelgi lisaks kogemustejagamise soovile ka piisavalt aega, et ka
kuitahes värsked kaashuvilised raja peale aidata.
Püüamegi edaspidi
iga kokkusaamise teises pooles jätta ruumi kõikvõimalike
väiksemate murekohtade arutamisele, kuid samuti on oodatud
igasugused toredad leiud, ettepanekud ja soovitused.
Kõneks
oli veel osakonna raamatukogu korraldamine, hauaplatside hooldus
Raadil, kaastööde nõutamine blogisse. Selts tänas väikese
kingitusega neid, kes olid aasta jooksul oma isiklikku aega ja raha
korraliste koosolekute väliselt kulutanud; tee- ja piparkoogilaud
oli aga kõigile meie armsatele suguvõsauurijatele, kes ühise huvi
jagamisest rõõmu tunnevad.
Järgmine
koosolek on kavas pidada Nooras neljapäeval, 23. jaanuaril 2020
kell 17.
Esialgse plaani järgi tuleb jutuks:
Osakonna
raamatutele eraldatud nurgake ja võimalik koosolekuruum (õppeklass)
Seltsi
liikmete kogemused arhiivi võimaluste kasutamisel
Uurijate
tegevuse kaardistamine (sõna otses mõttes – punktidena kaardil)
Oma
uurimistööd ja osakonna tegevust puudutavad
küsimused-vastused-ettepanekud
No comments:
Post a Comment