Kui peaksin selle päeva ühe sõnaga kokku võtma, siis see oleks:
suurepärane!
Hakkasime juba
varakult kes-kust-ilmakaarest tulema, kaustad, raamatud, puud ja
skeemid näpus. Vana-Võromaa Kultuurikoda majutav süngevõitu
majalohmakas, kus Võru suguvõsauurijad kord kuus oma koosolekuid
peavad, osutus seestpoolt soojaks ja südamlikuks, lahke perenaine
juba uksel ootamas. Värviküllase raamatukogusaali lauale ilmusid
kui nõiaväel kohvitermos ja suupisted ning ümbritsevatele
kapipealsetele kujunes spontaanselt väike sugupuude näitus.
Järgnevalt said
kordamööda sõna Võru ja Tartu uurijad – igaüks rääkis
lühidalt, mis seisus ta oma tegemistega on ning jagas selgitusi
kaasavõetud valmistööde kohta. Päris valmis ei saa ükski
suguvõsalugu muidugi kunagi, kuid saime kinnitust, et mingis vormis
ja kasvõi alateemade kaupa tuleb oma uurimused aeg-ajalt siiski
kokku võtta – olgu need siis üldskeemid, suguharud eraldi
võetuna, isikulood ja mälestused, kokkutulekute kroonikad,
rännuteed kaardil, fotoalbumid – ja nii jõudsime sujuvalt
päevakorra teise punktini ehk
koduste
arhiivide saatuseni. Neid on nähtud katlamajade eesruumides ja
vanapaberi hulgas, fotod, käsikirjad, kaustad läbisegi, aga kas
mõni huviline või asjatundja pilk jõudis nad enne üle vaadata ja
säilitamisväärse välja noppida?
- Kus üldse taolist
materjali hoida?
- Ja kuidas teada
saada, mis ja kus on?
- Mis saab
uuritavatest nimedest, kui uurija on meie seast lahkunud?
Loodetavasti saame
asja edasi arutada läheneval aastakoosolekul ning siis juba suuremas
ringis.
Suur tänu Võru
rahvale ja järgmiste kohtumisteni!
Osales 1 külaline ja 14 seltsilist - 6 Tartust, 7 Võrust ning Uuno Ojala, kes jõuab ikka
rõõmsasti mõlema osakonna ettevõtmistele.
Fotod: Kalev Toom
P.S. Kuni märtsi lõpuni on Vana-Võromaa Kultuurikojas üleval silmapaistvalt kaunis läti rahvusliku käsitöö näitus!
https://vorumuuseum.ee