18.01.2023 veskihuvilised Nooras

Osales 10 seltsilist ja 1 külaline.

Koosoleku teates lubatud teema „Veskite revolutsioon XIX sajandil“ sai täidetud nii pereloolise sisuga (vt allpool Juhan Koni lugu) kui ka mõningate ajalooliste faktidega täiendavalt kinnitatud Uuno Ojalalt.

Esiteks võttis 1871. aasta 26. veebruaril tsaari allkirja saanud korraldus Balti kubermangude aadlilt veskite asutamise ainuõiguse ja andis võimaluse uute veskite rajamiseks teistele seisustele. Siit sai alguse ulatuslik taluveskite ehitamine, mida võiks Eesti külaelus pidada samavõrd murranguliseks nagu Venemaal XIX sajandi teisel poolel võidule pääsenud tööstusrevolutsiooni: sajandi esimesel poolel ka Balti kubermangudes kasutusele tulnud aurumasinatele lisandus nüüd sisepõlemismootorite ja elektrienergia kasutuselevõtt.

Ühe näitena tööstusrevolutsioonist Tartu linnas toodi esile enam kui sajandi töötanud Tiigi veskit, mille oli 1885. aastal asutanud eestlane Georg Riik (1842-1890). Algselt aurujõulise veski esimeses kahekordses puuehitises ja järgnevalt valminud kivihoones leiame kaasaegses uuskasutuses korterelamud. Eesrindlikumates mõisates oli rajatud auruveskid (auru jõul töötavad veskid) nt Raadil juba 1861, Võrumaal registreeritud 1866. aastal Vana-Roosa, Tsooru ja Kaagjärve mõisas.

Tööstusrevolutsiooniga läksid nii jõumasinate kui sisseseade poolest ajapikku kaasa ka maal asuvad taluveskid. Vesirattad vahetati välja tootlikumate turbiinidega, vajadusel kasutati jõuseadmena aurumasinaid ja sisepõlemismootoreid. Suuremates veskites seati kivijahvatuse kõrval sisse valtsveskid.

Ettekannete järel kerkis mitmeid huvipakkuvaid küsimusi.

Kui palju üldse meil veskeid on olnud? Kus ja mis nimega? Mitte kõiki veskeid Eesti Vabariigi ajal ei registreeritud ühte viisi: leidus neid, mis tootsid tööstuspatendiga, kuid neidki, mis jahvatasid üksnes oma tarbeks. Jutuainet jagus jahvekividest tuulegeneraatoriteni. Ühel või teisel moel on maastikul maamärkidena alles endised tuuleveskid, mõned, mis maalt pea jäljetult kadunud, veel ainult fotodel näha. Veskivaramu kodulehel tutvustas Juhan Koni Veskiwiki andmebaasi eesti tuule-, vesi-, mootor- ja auruveskitest.

Nenditi, et veskid olid minevikus sama olulised kohtumispaigad kui kõrtsid ja mõningatel juhtudel isegi seltsielu keskused.

Tõstatati küsimus: kes meie kirjanikest on mõne veskiga seotud – veskis sündinud/kasvanud või koguni ise mölder olnud?

Veskiteema näib ühel või teisel moel puudutavat kaugelt rohkemaid, kui esmapilgul arvata võiks ja kuna paljutki jäi seekord õhku rippuma, siis jääme põnevusega sellel alal järge ootama. 

Üksjagu küsimusi leiab vastuse Veskivaramu kodulehelt ja näoraamatust; otsingutes võib abi olla ka vanadest kaartidest.

https://veskivaramu.ee

Veskivaramu kodulehega  paralleelselt on netis ka „weskiwiki“, mõlemaid haldab Riho Vahtre. Ta on kogunud veskite nimede esitähtede järgi veskite loendi, kus olemasolevad kohad on antud sinise värviga, nende vahel aga hoopis arvukamalt nimesid, mis  kaduvikku rännanud.  Veskivaramu suve- sügis- ja talveseminarideks tekitab Riho meile kaardid, et mugavam oleks mööda endisi veskikohti rallida.

Jaan Koni (1851-1912)

Juhani vana-vanaisa Jaan Koni abiellus Järvaküla Kihu talu perenaise Mari Mülleriga (1852-1951), kelle 1871. aastal sündinud poeg esimeset abielust pidi 25-aastasena saama Kihu peremeheks. Vanaperemees koos oma Mariga panid siis 1893. aastaks Kavilda vallamaja taha püsti tuuliku, mis, praeguseks tiibadest ilmajäänuna, seisab taluhoovil keset juurviljaaeda, meenutades väliselt kunagise „tuulikute buumi“ relikti. Tegelikult on see veski ühe mehe usu monument! Kuigi ta oli ateist. 

Juhani isa Jaan Koni (1915-1995) laenas 1940. aastal oma tädilt üheks aastaks 1000 eesti krooni, mille eest oli võimalik saada liitumine elektrivõrguga, soetada 9kW mootor ja seada üles servi-veski. Säilima pidi ka tuulega jahvatamise võimalus, sest vana mölder, Juhani vanaisa lahkus alles 1940. aasta novembris.

       Puhja lahingus 1944. aasta augustis sai üks tuuleveski kividest mürsuga pihta, veski õnneks ei süttinud. Tuuleveski aeg oli muidugi läbi ja tänu möldri arendavale tegevusele omandas veski pidevalt uut sisu, mis seda ka kolhoosiaja kestes lagunemast hoidis.

P. Turm-Umboja. Puhja vaade Koni ja Valgepea tuulikuga

Pühademeeleolus Pauluse kirikus 20.12.2022

Osales 12 seltsilist ja 5 külalist. Fotod: Kalev Toom

Mõned märksõnad, et muljeterohket õhtut lühidalt meenutada.

Heameel, et seekordne kohtumispaik nii paljudele huvi pakkus. Kuna me pole üle kümnega arvestama harjunud, siis läks lausa lugemine sassi, kuid köögipoolelt korraldati kõik sujuvalt ära, kõigile leidus koht ning traditsiooniline jõululaud oli igati oma nime väärt. Ja kui sageli meil seda ikka ette tuleb, et Pauluse kiriku õpetaja ise kogu laudkonna pikka jõululaulu laulma paneb ning õnnistussõnad peale loeb.

Ka ruumil endal, kus asusime – kunagises õpetaja ametikorteris – oli eriline aura, justnagu mingis aegadeüleses paigas – kõik, kes ja mis siin kunagi olnud ja olema saavad, olid korraga koos.

Nii et ei peakski vist eriti imestama, et kui Kristjan jutukera vaikselt veerema laskis, siis peagi leidsime end kui keset tulevärki. Üle peade käis selline lugude ja info pingpong, et kõrvaltvaatajana oli peamiseks tundeks

imetlus ja uhkus. Kui targad ja sõnaosavad on meie inimesed, kuidas neil on SELLISEID lugusid ja fakte SELLISE kerguse ja rõõmuga nii käepärast võtta! Nagu oleks tunnistajaks olnud mingile ühisele võrgupunumisele (ja seejuures mitte algajate pusimisele, vaid punusid professionaalid!) – piste siit, sõlm sealt, siuh-säuh Lüganuselt Tartusse, Tartust Rõngu, üks põige Läänemaale, teine Saaremaale, vahepeal sujuvalt Ameerikasse ja Riiga... Vaimusilmas kujunev võrk ei tule mitte pinnaline, vaid vähemasti neljamõõtmeline, läbi aastakümnete, ajahärmas niitidel kõikumas elutoa suur tiibklaver, mille all koolipõlves magatud; kõmutekitanud enesetapulood ja pajupõõsasse kinnijäänud vestinööp; hõlmade lehvides külgkorviga mootorrattal mööda munakivilist Riia tänavat matustele kiirustav pastorihärra, Krediitkassa kelder ja Rõngu kiriku vana altarimaal.

Õnneks on kõik see Kristjan Luhametsa Koguduse lugude sarjas kenasti asjalikult, ajalises järjekorras, täpsete daatumite ja nimedega jätkuvalt järelkuulatav Pereraadio kodulehel (15.10.2020) www.pereraadio.ee 

Esmapilgul tõredate kindluselaadsete kivimüüride vahel leidub sõbralikult kohta nii lasteaialastele, kodututele, köögile, uhkele raamatupoele, tipptasemel helitehnikale, Lõuna-Eesti suurimale orelile kui ka kallitele kadunukestele (kolumbaariumis).

Põgusa ringkäigu järel said soovijad veel omal käel ringi vaadata, krüpti laskuda või torni tõusta, enne kui E-Stuudio kontserti kuulama asusid. 

Pea kohal kahe kunstikoolitüdruku poolt maalitud 14 kilomeetrit trafarettmaalinguid. Kusjuures üks neist tüdrukuist on meie oma seltsilise tütar. Vaat nii väike see maailmakene on. Ning üle jõululaulude jääb peas kummitama hoopis Jaan Kaplinski (Valter Ojakääru viisiga):

Lööb kuskil vasar lokku -

kõigel on kõigega seos.

Et me jääksime kokku,

lõhnav maarjahein peos...

Rahulikku pühadeaega kõigile ja kohtumiseni uuel aastal!

Koosolek 16.11.2022

 

Süütasime küünla Raivo Maine mälestuseks.

Eelmisel kokkusaamisel oli seltsiga taasliitunud Uku andnud aimu oma uurimistöö laiast haardest ning nõustunud huvilistele sellest ka lähemalt rääkima. Nüüd kraamiski ta mahukast sumadanist mitut masti ja mõõtu kaustu ning raamatuid välja, üks pikale paberiribale vormistatud sugupuu ulatus üle pika laua nagu uhke linik ja muist varandust jäi veel kotipõhjagi.

Tõsi, 14 aasta eest (2008) alustades polnud Uku mitte täiesti tühjal kohal - võtta oli onu kogutud andmed ning ka geni oli selleks ajaks märkimisväärseks abimeheks kosunud. Praeguseks on kindlakstehtud otseseid eellasi kogunenud 378, mis võib olla üks rekordnumbritest Eesti suguvõsauurimises.

Väike valik koostatud kaustadest (Foto U. Joassoone)

Oma sugupuu juurest on ju vaid väike samm kogu külarahva suguluse selgitamiseni ning nii ongi välja tulnud, et pea pooled koolikaaslased olid olnud üksiti ka sugulased. Naljakal kombel juhtus meie koosolekulgi just Uku kõrval istuma tema vennanaise klassiõde ja äratundmishüüatusi kostis laudkonna igast nurgast. Vahepeal tekkis juba tunne, nagu oleks mingil külakokkutulekul – kõik olid kõigiga miskitpidi seotud ja ka väga paljud tuntud inimesed olid peaaegu omakülamehed! Poskade ja Pätsideni välja, Viidingutest rääkimata.

Vanavanemate hõbepulm 1923. aasta kevadel - vanavanaema oma lastega. (Foto U. Joassoone kogust)

. 

Vastates küsimusele suguvõsa mõne ühise joone kohta, võiski eeskätt nimetada loomingulisust ja mitmekülgset andekust, olgu siis iseloom, juuksevärv või ninakuju kellel missugune tahes.

"Minu vaarema Elisabeth Laving / Vernik (kolmas vasakult) oma lastega Lutsul Jaani (minu vanaisa ema kõrval) hõbepulma ajal 1923. aastal. Pildilt puudub Ella Alide (*Vernik) Eisen.-Raudsaar – kõige noorem lastest." (Foto U. Joassoone kogust)

Taolise tohutu materjali puhul tekib loomulikult küsimus, kuidas see kõik ühte raamatusse paigutada, nii et see teistelegi loetav ja arusaadav oleks. „Kõik“ muidugi ei saa kõne alla tullagi, pigem ikka, et mida võtta, mida jätta (mõnda teise raamatusse). Kuna Uku on ise endale oma läheneva juubeli tähtajaks seadnud, siis ootame põnevusega, kuidas ta selle imetrikiga hakkama saab. Aga jõudu ja edu talle igatahes! Ja meie ootus on üdini heatahtlik ja toetav.

Uku Joassoone uuritavate nimede loetelu lisandub peagi ka kodulehe vastavasse rubriiki.

Raivo Maine mälestuseks otsustasime ühiselt teha annetuse Tartu Jaani kiriku barokkorelile nimelise vile soetamiseks. Muusikasõbrana võiks ta selle plaani peale oma taevastes kõrgustes muhedalt mühatada ja ehk on see teadmine ka tema lähedastele pisutki toeks ja lohutuseks: Tartu Jaani kirikus kõlab Raivo Maine nimeline heli. Orel on alles ehitamisel (tellimisel?) ja vaevalt et meie kõrvad seda kuulda saavad, kuid Jaani kirikuga seoses mõtleme nüüd iga kord ka Raivole. Vile nimega tänukirja saadame Raivo perele.

Koosolek lõppes tulevikku vaatavalt – seltsiga taasliitunud Toomas pani Peipsitaguste juba natuke käegalöönult norguvajunud pead uue lootusega jälle kerkima. Andke endast märku teisedki, kel huvi ja mõtteid, mida ja kuidas ida poole väljarännanud eellaste jälgedel võiks ette võtta. Registrid (allikad, uurijad), andmebaasid, koolitused, loengud, nõustamine, väljasõidud? Ehk annavad järgmised suvepäevad võimaluse päriselt kokku saada ja konkreetsemate tegevusteni jõuda.

Osales 8 seltsilist ja 1 külaline.

Talgupäev Raadil 22.10.2022

Vaikses mahedas sügisilmas rahulikus tempos töötades saime oma kolm platsi pooleteise tunniga kenasti korda. Ikka jalutasime ka Jaksi ja Saskia juurest läbi. 

Osales kaks seltsilist, Virve ja Vilja, ning külalismeesjõuna Raul. 

Koosolek 12.10.2022

Seekordsel kokkusaamisel Nooras oli esimese koolipäeva elevust – tore oli üle pika aja üksteist jälle näha, suvetegemistest jutustada ning vahepeal kogunenud mõtteid jagada. Eriline rõõm oli muidugi seltsiga (taas)liitunud Uku üle, kelle rohkem kui kümne aasta pikkune uurimistöö on osutunud nii mitmeharuliseks, et sellest parema ülevaate saamiseks tellisime temalt kohe eraldi ettekandeõhtu. 

Nii hea meel on ka Virve üle, kes on jätkuvalt rivis, konkreetne ja täpne osakonna kõikvõimalikes arvepidamistes ja Siiri üle, kellega käib alati kaasas mingi eriline positiivne aura, mida ta heldelt üle kogu seltskonna jagab. 

Kalevil on ideid Peipsitaguste töörühma tegevuse elavdamiseks (võtta väljarännukohti ükshaaval kitsamalt ette ja nendest huvitatud kokku tuua) ning idanema sai kaardiuurimiseklubi plaan (proovimegi esialgu kasvõi kahekesi mõnest vanast mõisa- või talukaardist võimalikult palju aru saada). 

Edal on suurepäraseid uudiseid Rannust – kevadel soikujäänuna tundunud Ninive hauatähise-lugu on praeguseks uue kiviplaadi ja arhiivirahva lubadusega edaspidine hooldus enda kanda võtta õnneliku lahenduse leidnud. Ning koos Rajaga võtsid nad ükskord kätte ja käisid, vana kaart näpus, ühe vana küla kõik vanad talukohad läbi. Oh kuidas see mainiminegi tõi umbsevõitu arhiivisaali suvepäeva tuult, päikest ja lõhnu! Mõlemast tegevusest loodame väga järgmises Põlvnemisloos lähemalt lugeda. 

Juss jällegi on hea näide sellest, kuidas ükskõik-kui-pika uurijakogemusega võib ikka sattuda mõnele üllatavale uuele teemale (võib-olla selline juhtumine aga just eeldabki üsna tüsedat kogemusekihti). Nii on ta kauge sugulase hauaplatsilt Pärnus jõudnud hoopistükkis Saverna metsavendadeni ning ka selle uurimistöö tulemus on kindlasti ootamistväärt. 

Vilja suvi on möödunud heade kodu- ja perelooliste raamatute seltsis, millest üksjagu oli kokkutulnutele lehitsemiseks laual ja jäävad edaspidi osakonna riiulile Noora uurimissaalis. Samuti on käsil omaenda praeguse koduküla ajaloo materjali kogumine – nii arhiivis istudes kui ka kohalikke inimesipidi käies ja kodus arvutis sugupuid välja joonistades. 

Elva raamatukogus septembris toimunud konsultatsioonitund (aitäh Tiina Tafenaule inspireeriva eeskuju eest!) oli kohale toonud kümmekond huvilist, teemade valdkond seinast seina ning nüüd leppisime kokku, kuidas edaspidi edasisuunamisel toimida: meie uurijate ja uuritavate nimed on ju kodulehel üleval. Aga jääb siis nii, et küsija kontakt saab edastatud uurijale, kes siis juba ise küsijaga ühendust võtab. Võib-olla tuleks mingi blankett koostada – et kes ja mis küsimusega. 

Kalmistuhuviliste kevadine kohtumine Tartus sai järje 3. septembril Pärnus (lähemalt peipsitagused@googlegroups.com ja kabeliaedajalutama@googlegroups.com)

Pildike Pärnu Alevi suruaialt 3.09.2022

Meie nüüd pikemat ekskursiooni sel sügisel enam ette ei võta, kevadeks liiguvad mõtted praegu Sangaste kanti ja Otepää kihelkonda. Kõikvõimalikud ettepanekud ja osalemissoovid on oodatud.

Kohal oli 7 seltsilist. Tervitused ja jõudu-tööle-soovid kõigile, kes seekord tulla ei saanud!

Järgmiseks ettevõtmiseks on meil talgupäev Raadil – vaatame lehtedelangemise ja ilma järgi oktoobri lõpupoole ning anname vähemalt paar päeva enne teada, pange vaim valmis!

Rannu kihelkonnas 4.05.2022

   Esmapilgul võib Rannu jätta lageda ja väheütleva mulje – kui sealt 90 km/h läbi vuhiseda. Suured tasased põllud, siin-seal mõni puudesalu, silmapiiril sinetab ühel pool Võrtsjärv, teisel pool kauged metsased künkad. Kuna hommikuselt Tallinna rongilt tulijatega arvestades jäi meil kokkulepitud kohtumiseni Rannu kiriku juures pisuke ajavaru, lubasime endile kõrvalepõike kevadvärskele Puhja õigeusukalmistule ning Alt-Laari linnamäele. Kitsad siuglevad teed, millele asjatundliku teejuhita ei oska sattudagi, osutusid aga pikemaks, kui kaarti uurides eelnevalt ette kujutada mõistsime, ja peaaegu-juba-siinsamas paistva väikese kirikuni andis ikka lõputult tükk aega sõita.

Rannu püha Martini kirik. Müürid XV sajandist, 1835. aastal lisatud 33 meetri kõrgune torn on oluline maamärk Võrtsjärvel seilajatele.

   Õnneks olid meid seal kannatlikult oodanud Eda, Urmas ja Johanna Elisabet tuttavlikult rõõmsameelsed ja krapsid ning võtsid meie matkapäeva juhtimise kindlakäeliselt üle. Üsna peatselt sai selgeks, et nii nagu Rannu kirik, on terve Rannu kihelkond seestpoolt palju suurem kui väljast.    Taaskord jätkame pildirea abil – kes kohal olid, teavad tühikud niigi oma muljetega täita, kes seekord tulla ei saanud, neid ei hakka pika jutuga ka liialt vaevama.

Palju ruumi, valgust ja õhku. Asju näib olevat vähe, kuid Eda ja Urmas teadsid kõigi kohta mõne põneva loo rääkida ning detailidele tähelepanu pöörata. Üksjagu neist on uskumatult väärtuslikud. 

Seintel näha olevad konsoolid viitavad kunagistele võlvidele, keskajal olevat Rannu kirik oma sisekujunduse rikkalikkuselt  olnud võrreldav Tartu Jaani kirikuga. 

Praegune altar valmis Tartus tislermeister Bandelier' töökojas 1890, altarimaali autor on R. von zur Mühlen.

Orel on ehitatud vendade Kriisade töökojas 1906.

Baltimaade vanim säilinud kantsel on renessanss stiilis, Tartu meistrite töö 1554. aastast. Karl XII kingitud kroonlühter aastaarvuga 1699. Puust rahapaku kaanel on daatum 1755.

Vahvärk-viil XIX sajandist.

Vahvärk-viil XIX sajandist.

Talude päriseksmüümisel oli Rannu mõisnik eelistanud Mulgimaalt pärit ostjaid.  

Üle järve paistab Tarvastu kiriku torn selgesti kätte.

Siin ta ongi – Kuldrannake.

Rannu kalmistu. Omanäolised, tuntud inimeste ja muul moel olulised hauatähised. Keskel ülal – nukra helinaga kellaga kabel, keskel all – Eduard Ahase kavandi järgi 1933. aastal valminud värav.

Eesti arhiivindustegelase Friedrich Ninive haud on olnud seni kõige tähelepanuväärsem neist, mille Eda ja Urmas on unustusehõlmast päästnud. Rahvusarhiiv oli leiust teada saades väga entusiastlik edaspidist hooldustööd enda kanda võtta lubades.  

Taas väljakaevatud ja kokkuliimitud Vabadussõja mälestusmärk ning "Rannu Ema"

Meie retkedel tuleb ikka ette südantsoojendavaid leide ja häid juhtumisi.  

Kunagisest Rannu mõisast pole algsel kujul kuigi palju alles. Endises ait-kuivati hoones on praegu Barbara külakeskus.

Rannu lossipreili Barbara von Tiesenhauseni ja Rõngu kirjutaja Franz Bonniuse õnnetust loost räägib meile Rannu raamatukoguhoidja Viive.

Linnust ümbritsenud vana vallikraavi säilinud osas on praegu Rannu paisjärv, Liivi sõjas hävinud linnuse kohal puude varjus aga erakinnistu. .  

Hiiehoidjate võitlusmaal suurte puude all seistes ei taipa kohe tajudagi, et seisame kohalikku ilma valitseva Tulimäe harjal. Armuorg on sel aastal eriliselt sinilillerohke.  

Vaade, mida Rannu-mailt ei oskaks oodata.

Koheva samblakasukaga Karukivi juures sai meie matka kavakohane osa läbi. Järgnenud meile saatusekingitud lisatunnikesest ühtegi fotomeenutust pole – ja las see siis jäädagi vaid hetkest osasaanutele. Väikese vihjena sobivad siia ehk Lehte Hainsalu ühe luuletuse lõpuread:

Muinasjuttude sammud

valgetes ülastes teel -

kelles nad surnud ei ole,

nendes nad elavad veel.

Osales kuus seltsilist ja neli külalist.

Soojad tänusõnad korraldajatele – Edale ja Urmasele – ning kõigile, kes päeva õnnestumisele kaasa aitasid – Viive, külakeskuse perenaine Vaike, supikeetjad Pukast, kringlimeister Rannust, väike vahva Johanna Elisabet ja Silja, kes leiab ikka vaba päeva, et meile autojuhiks tulla – AITÄH! Ülevaate koostamisel on mäluvärskendamiseks kasutatud Rannu ja Elva valla ühisettevõtmisena valminud brošüüri "Rännak läbi Rannu kihelkonna 2019. aastal". Raamatukest on võimalik soetada Rannu raamatukogust ja meie osakonna raamaturiiulil on see samuti nüüd olemas. Samas ka murdekeelne "Rannu lugemik" (2013).   

Talgupäev Raadil 22.04.2022

Selle kevade seni kõige ilusamal päeval oli taas põhjust Raadil kokku saada. Talve jooksul kogunenud lehtede riisumine ning oksaprahi kokkukorjamine läks kolmekesi nii nobedasti, et ei raatsinudki kohe linnulaululisest ja kevadlilledes kalmistult lahkuda. Inglid ja kurgaanid, rotundid ja sambad, perekonnakabelid ja raudaedade labürindid - võib-olla kuluks meile ära üks korralik giidiga ringkäik? Näiteks just silmatorkavamate hauatähiste teemal. Kui keegi oskab soovitada head giidi või on ise valmis teejuhiks hakkama, andke, palun, endast teada! Ikka bent.vilja@gmail.com või tel 525 0590

Osales kolm seltsilist, suur aitäh Siirile ja Jussile!