Väljasõit Kambja kihelkonda 20. mail 2021

Selle aasta maikuu kõige kõledamal ja vihmasemal päeval (siis me veel ei teadnud, et peatselt tuleb hullemaidki) kogunes vahva reisiseltskond varahommikuses Tartu kesklinnas, et Jussi juhtimisel Kambja kihelkonda avastama asuda. Rahvast oli just nagu puid heas puuriidas – riit sai täpipealt halge täis st mahtusime parasjagu kolme autosse ära.

Esimene peatus oli Kambja kiriku juures. Suured ja veel suuremad kivirahnud pühakoja ees meenutasid eestikeelse kirjasõna ja koolihariduse algust – „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust,“ nagu ütlevad Hando Runneli pronksi valatud värsiread teeristil kõrguva kivist aabitsa leheküljel. Just Kambja kirikuõpetaja Andreas ja tema poja Adrian Virginiuse (Vergin, Virgin) lõunaeestikeelde tõlgitud ja 1686. aastal Riias trükitud „Wastne Testament“ oli esimene läbinisti eestikeelne raamat.

Kaks aastat varem (1684) oli Andreas Virginius saatnud kolm Kambja kihelkonna poissi Forseliuse rahvakoolmeistrite seminari õppima. Bengt Forseliust teadis ta oma poja Adrani koolivennana juba tolle Tallinna Toomkooli päevilt. Kui Forseliusel tuli valida paar oma parimat kasvandikku, keda Stockholmis Rootsi kuningale esitleda, siis üks neist oli siinses Kavandu külas sündinud ning kohalikus köstrikoolis käinud Ignatsi Jaak – alates 1700. aastast omakorda ise Kambja köster ja kooliõpetaja pea 40 aastat.

Tema ametimaa ja koolimaja paiknesid umbes kilomeetri jagu kirikust Kammeri suunda jäänud Uibumõisas – tänapäeval tuntud Köstrimäe nime all.

Kohale tõtanud praegune diakon Robert Bunder avas lahkesti suured tammised uksed ning seadis uudistajad Saksamaalt kingitusena saadud kirikupinkidele istuma. Edasi läks nagu muinasjutus. Ajarännul kerkivad ja murenevad üksteise järel siin läbi sajandite ikka ja jälle vaenuvägede teele jäänud paigas seisnud jumalakoja müürid, valgeks krohvitud seinal hiilgab Wastse Testamendi üleelusuurune esileht, Krüüdneri palvemajast välja visatud altar leiab ettevõtlike ja pühendunud inimeste ühises tahtes taastatud hoones väärika varjupaiga.

Raske uskuda, et vaid mõnekümne aasta eest korraldasid kohalikud lapsed võiduronimisi katmata tornijäänuste otsa ning praeguse sileda kivipõranda asemel kõrgusid rusuhunnikud ja kasvasid noored puud.

Lühikese peatuse järel Perekonnakivi („Hoidke meid alles“ H. Runnel) ja Vabadussõja mälestussamba juures sisenesime Kambja kalmistule, mille vaheldusrikas reljeef tasase maaga harjunud matkajad sõna otseses mõttes hingetuks võttis – iga järgmise astmega avanesid uued vaated, kord üles-, kord allapoole, sammalde ja samblikega kaetud vanade puude vahel ergamas maarjasõnajalgade noorusvärsked lehelehtrid ning virvendamas meelespeade õhulised pilved. Püüame niiskeid hauakive sõrmitsedes välja lugeda ammusurnud inimeste eludaatumeid ning silitame üksikut allesjäänud inglipead raudaia nurgaposti otsas. Meelepiltides rühivad tõsised maamehed õlgadel rasket kirstu kandes nõlvadest üles ning jõuluõhtul libistavad väärikad vanatädid ja lapsemuhud end tagumikupeal neidsamu, kiilasjääga kaetud radu pidi alla, ümberringi sajad küünlatuled hämaruses habisemas.

Rännak aegadevahelises ajas jätkub. See, mis kunagi olnud, näib hetkiti tõelisem kui see, mis pilgule avaneb ning nüüd tagantjärele kirja pannes ehk kõrvalseisjaile arusaamatuks jääb (asisema meelega lugeja võib selle osa vahele jätta). 

 ත ත ත

Köstrimäelt küünitades haabade vahel aimatava mantelkorstna ümber tõuseb Ignatsi Jaagu matsaka katusega eluase.

 ත

Põlenud palgiräga kohal aimub Suure-Kambja mõisa valgeks krohvitud häärber, pikkade madalate maakivist müüride taga askeldab toimekas mõisarahvas kõikvõimaliku otstarbega majandushoonete ümbes ja sees.

ත

Palverändur puhkab jalga Prangli tee ääres ristimänni all.

ත

Vana-Prangli endise karjamõisa, Muttike suurtalu poole sõidavad läti korporandid oma 6-hobuserakendiga. Eestlased on veel kraad kangemad – neil on kaheksa hobust ees. Nädal aega peetakse peretütar Alice Hassmanni ja värskelt Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud Jaan Lattiku pulmapidu.

ත

Krüüdneri mõisa peahoones tegutsev koolimaja kangastub rohtukasvanud neljakandilise süvendi kohal, kus praegu seisab üksildane jalgpallivärav. Koolipoisid tormavad huilates mäest alla veskijärvele esimest jääd proovima, pahandusetegijad aga pannakse kooli musta täku latrit puhastama. Mõisakupja terase pilgu all laotakse võimas kivine veskitamm.

ත

Maaritsa Issanda Muutmise kiriku kõik viis sibulkuplit pungitavad taas oma auklikuks vajunud põski ning Karujärve ääres kunagise mõisavalitseja aias puhkeb õide Eesti suurim magnoolia.

ත

Kiirusmäe velodroomil püstitavad Krüüdneri spordiseltsi („Kiirus“!) jalgratturid võistluses Tartu, Tallinna ja Rakvere klubidega uusi rekordeid, oma numbritega astuvad üles Lurich ja teised jõumehed, lähedalt ja kaugelt kohalesõitnud arvukas pealtvaatajaskond jääb veel poole ööni õlleklaaside taha sumisema, kõlab muusika ja mitmehäälne laul.

ත

Eesti esimene kutseline fotograaf Reinhold Sachker sätib kaamera ette Jakobsoni, Jannsenit ja tolle noorukest luuletajast tütart Lydiat. Varsti peetakse Tartus esimene laulupidu, mille Sachker kavatseb üles võtta.

තතත

Õnneks oli meil Juss, kes maikuisesse rohelusse uppuvate küngaste vahel üles-alla looklevate kruusateede rägastikus eksimatult orienteerudes meid ikka täpselt õigesse aega ja kohta välja viis ning viimaks söögipausi meelde tuletas. Valgjärve kohvikusse meid küll sooja ei lastud, kuid väliterrassile toodud kuum supp ning marjarohke magustoit kosutasid jõudsasti jätkamiseks. Maaritsa kultuurimaja nähtamatuks jäänud perenaine lubas meid puhvetiruumi teed jooma ning Jussi kaasatoodud raamatuid sirvima.

Siinkohal väike nimekiri, mis kõik veel peale meile juba tuntud Kristjan Luhametsa „Kambja kihelkonna ajaloo“ veel Kambja ning Kambja inimeste kohta ilmunud on:

• Eesti I Tartumaa. 1925
• August Hanko. Oli kord… 1939
• Forseliuse Sõnumid. Forseliuse seltsi väljanne, 23 numbrit
• Wastne Testament. Konverentsi ettekanded. 1996
• Albert Milk. Metsateenija kahes riigis viie riigikorra ajal. 2008
• Nimekaid Kambjalasi I, II, III. Koostaja Hilja Neumann

Rõõmuga tõdesime, et meiega oli seekord nii Aasta genealoog 2020 Raivo Maine kui ka valimisel napilt teiseks jäänud Uuno Ojala; kõige uuem seltsi liige Tartu osakonnas, Eda sai oma liikmepileti ja seltsi märgi EGeS juhatajalt isiklikult. Tunnustasime neid kõiki sooja aplausiga, jagasime kingitusi.

ත

Hästi tore oli sugupuuuurijate seas näha ka päris puuuurijat Alarit – nii saavad Suure-Kambja 350-aastaseks peetud lehised oma õigeks vanuseks 200 aastat (350 võib olla samuti õige arv, kuid käib praeguste hiiglaste eellaste kohta, kelle Stackelbergid oma parki istutada lasksid), Prangli ristimännist Alari väljapuuritud aastarõngad ütlevad selle puu kasvamahakkamise ajaks aasta 1830. 

ත

Tihenevas vihmasajus jõudsime päeva üllatuseni. Juba eelmisel reisil Võnnu kihelkonda oli Juss tagasihoidlikult maininud: „Ah siin elab mul üks vana sõber, Kure Jaak. Temal on päris huvitav piiblite kogu ja mõningaid muid vanu asju veel, aisakellasid ja muud. Võiks teinekord tema juurest läbi astuda.“

Selleks, mis ees ootas, polnud aga vist keegi meist valmis – kümnete kaupa piibleid, uusi testamente ja lauluraamatuid, kõik korralikult hoitud ja hooldatud, vajadusel restaureeritud, meie jaoks pere suurele söögilauale ning eluppa näituseks kujundatuna kappidest-karpidest välja toodud ja lehitsemiseks lubatud.

Ahmisime imetlusest õhku, puurisime vanemas ja uuemaaegses kirjaviisis sissekandeid ning kuulasime majaperemehe selgitusi ja lugusid. Mida üldse taoliste raamatute puhul tähele panna – väljaandmise aastat, trükki, paberi kvaliteeti, kõidet, kasutatud kirjaviisi, formaati, keelt. Ühe suurema haruldusena nägime 1926. aastal ilmunud setokeelset evangeeliumiraamatut, mida trükitigi üsna vähe ja mille kogujani jõudmise lugu oli täitsa omaette ime.

Et kojujäänuid mitte liiga kurvaks teha kirjeldustega kõigest sellest, mis neil nüüd nägemata jäi, siis nimetagem veel vaid hoolikalt kogutud ja korrastatud talupabereid (sh taluplaan), vanade perekonnafotode albumit (nimed juures) ja Abenike väga ilusasti väljajoonistatud sugupuud.

Perenaise pakutud kringliga kohvilaud veel kõigele lisaks.

                                                                       

                                                                      තතත

Alles Tartu-lähedased tasased väljad oma lao- ja tööstushoonetega ning järsku tihedaks muutunud liiklus sundisid meid tagasi pöörduma argisesse neljapäevaõhtusse. Vahepeal vabalt kulgenud aeg korrastas end jälle tundideks ja minutiteks, kellel algas koolitund, kes lippas poodi, kes bussile, kellel oli ees veel mitu tundi koduteed.

ත

Väljasõidu korraldas ning giidi, autojuhi ja muidu muheda kaaslasena tegutses Juss. Osales kaheksa seltsi liiget (Eda, Virve, Eha, Inga, Uuno, Evelin, Raivo, Vilja) ja kolm külalist (Alar, Urmas ning silmapaistvalt vapper ja tubli 5-aastane Johanna Elisabet), kõik kokku 12 inimest.

ත

Kirjutises on kasutatud Inga meenutusi, kelle lapsepõlvemaad samuti Kambja kanti jäänud, ning Jussi hilisemaid täiendusi ja parandusi.

Järgnevad fotod: Urmas Madiste, Vilja Pärn; internet (Ajapaik jt). 

Kambja Martini kirik

Kambja kirikus. Räägib diakon Robert Bunder

Kambja surnuaial

Suure-Kambja mõis

Suure-Kambja suured lehised

Prangli ristimänd

Krüüdneri mõisas

Maaritsa magnoolia

Lõuna Valgjärve kohvikus

Maaritsas

Kiirusmäel

Jaak Kure piiblikoguga

Rahvariidemustris priimulapeenar vihmahämarduvas õhtus

 

Raadil 15.04.2021

Oleme oma töödega järje peal. Sügisel saime lehed riisutud, nüüd polnud vaja enamat, kui kogunenud hauaküünlad ja viimaste tormituultega mahapudenenud oksarisu kokku korjata ning platsid kergelt rehaga üle käia. Talvikul õitsevad siniliiliad (sillad), Kampmaal ja Neumannil sinililled.

Mälestusi Jaks Lankotsist teadis seekord jagada Uuno. Legendile osakonna rajajast ja kauaaegsest juhatajast lisandus Jaksi alati hingestatult kaugusesse vaadanud pilk ning sugupuude kogu, mille edasist saatust ega praegust asukohta me ei tea. Kuigi ikka oleks kasulik ja tore vaadata, kes ja kuidas varasemalt teinud on.

Neumanni ja Pritsoni kohta on samuti vahepeal selgust saanud. Koorijuht Leonhard Neumanni ema ja Tartu võõrastemajapidaja Peter Pritsoni naine olid õed – Raadi mõisast pärit Märt Orava tütred Leena ja Johanna Christina. Seega puhkavad siin kõrvuti tädimees (surnud 1899) ja õepoeg (surnud 1933).

Neumannid olid tulnud Sänna mõisast, Pritsonid olid elanud Arukülas, Koeru kihelkonna Udeva mõisas ning siis jälle ringiga Tartusse tagasi jõudnud. Leonhard Neumannil lapsi polnud, Peter Pritsoni ainuke tütar abiellus Hans Leesmentiga (Halliste kihelkonnast), pere asus Tallinnasse ning nii see plats on otsese hooleta jäänud.

Aga see oli väga ilus päev. Oli armas üle hulga aja taas kohtuda ning ka kõik need, keda haudadel meenutasime, näisid olevat hetkeks meiega.

Uuno, Virve ja Jussiga Jaks Lankotsi meenutades

 

Raadil 2.11.2020

Juhtumisi jõudsime just hingedepäeva õhtuks oma platsid sügiseselt korda tehtud. Seekord said kohale tulla Virve, Inga, Vilja ning Heldur.

 Koosolek 29.10.2020

Kohtusime Noora õppeklassis, osales 6 seltsilist.

Juhan Koni ettekanne Konni kivist ja muust.
Kuivalt krõbisevana kõlav sõna „stendiettekanne“ kõrvuti mahlaka pealkirjaga „Miu nimi on taivan kirja pantu“ Võru Instituudi perekonnanimede teemalise konverentsi kavas mõjus intrigeerivalt. Lisaks veel listis levitatud konverentsikutse sabas märge, et ärge ikka väga tulge, sest osalejate arv on samahästi kui täis. Meie õnneks oli „stendiettekandja“ meie oma Juhan Koni, kes lahkesti nõustus asja lähemalt seletama.
Üha vihmasemas pimenevas oktoobriõhtus jälgisime „oh me teame, mis tunne see on“-kaasaelamisega Juhani otsinguteteed perekonnanime Koni/Konni/Connij jälgedes vakuraamatute, hingeloendite ja meetrikaraamatute lehekülgedel. Aga et reisijuhtideski mainitud kivi kirikaias võib osutuda omaenda esivanema (oletatavaks) hauatähiseks – vaat sellepärast võime Juhani üle vaid rõõmustada! Kuna kivil mingeid aastaarve pole, jääb nii mõndagi siiski vaid oletuseks – kes, millal ja kas ... 

Jätkuvalt väärib imetlust Juhani pühendumus nii teemasse süvenemisel, esitluse ettevalmistamisel kui ka tema avaram vaade uuritavale (näiteks teoperemehe seisus vrdl teenistusaadel).

Fotod: Juhan Koni

Mõningase kahetsusega pöördusime tagasi seltsi igapäevaelu küsimuste juurde. Neist lühike ülevaade:

1. Raamatukogu.
Osakonna (või miks ka mitte üleüldse seltsi) liikmete koduraamatukogudes leiduv kirjavara – ehk väikeses tiraažis, käsikirjalisena ja/või väheütleva pealkirjaga elu- või kodulooline materjal, mälestused jms, mida ei raatsi päris ära anda, kuid mille olemasolust võiks märksõnade abil siiski teadust jagada. Ning edasi on juba isiklike läbirääkimiste teema, kas ja kuidas konkreetset teost näha ja kasutada saab. 
Katsetame Dropboxi võimalusi osakonna raamatute registri jagamiseks.

2. Aastakoosolek. Volituste kogumine ning volitajate seisukohad saadikule arvessevõtmiseks.

3. Sugupuu vormistamine Creately programmiga. Väljatrüki kogemustest, mõned valminud lehed ka kohapeal tutvumiseks. 

  

 

EGeS Tartu osakonna sügisene väljasõit Võnnu kihelkonda 17.09.2020

Oh-hoh-hoo! Oli see vast päev! tahaks Astrid Lindgreni kombel õhata. Läbisegi lehmad, kindralfeldmarssalid, Körberid, Katariinad, noorepõlve Jawa, püha Jakobus, põldude boniteet ja väike Illimar, hauast selgapandud villane kampsun, külakoolmeistrid, pussnoaga lahingusse marssivad soomepoisid ning kolmejalgne koer. Meie seltsikaaslane ja reisijuht Heldur orienteerus selles kõiges aga imeväärse kergusega ning viis meid läbi erinevate ajastute ja inimeste oma noorepõlve- ja töömehemaile. Juba iseenesest on muljetavaldav saada aimu suurest suguvõsast, kellel on olnud võimalus ja soov jääda kodukanti ning hoolimata ajast või oludest jätkunud julgust ja haaret tegutseda.

Lootusetu ettevõtmine püüda seda kõike ühe kümnetunnise ringsõidu jooksul haarata ja meelde jätta. Hirmsasti igatseks käes hoida korraliku sugupuuga varustatud mahukat raamatut, et oleks aega vahepeal tagasi lehitseda, pilte uurida ja järele mõelda.

Loodan väga, et oma muude tegemiste kõrval Heldur ükskord ka selleni jõuab. Seniks aga fotode abil väike kokkuvõte meie vaheldumisi päikeses ja tormipilvede all kulgenud reisipäevast, abiks Helduri enda ja Juhani kogutud märkmed.

Pindala poolest on Võnnu kihelkond oma üle 600 ruutkilomeetriga naabritest 2-3 korda suurem.

Ülaltoodud kaardipildil järge ajades sai meie marsruut: Mäksa (eravaldus) – Uue-Kastre (hooldekodu) – Võnnu (kirik, kalmistu ja vana koolimaja) – Lääniste (vana koolimaja Võnnust u 5 km Rasina suunas) – Rasina (kunagine abikirik ja vana remmelgas) – Ahja (raamatukogu ja muuseumituba) – Kiidjärve (raamatukogu ja muuseumituba) – Lootvina (Jussi esivanemad, peatus teel).

Burchard Christoph von Münnichi (1683-1767) matmiskohale Luunja mõisnike kalmistul püstitas Vene saatkond mõne aasta eest mälestuskivi. Kalmistust endast pole peale pargi suurt midagi alles.

Meenutame eestlaste kurba saatust veelahkmel 76 aastat tagasi mõlemal rindepoolel.  

Võnnu Jakobi kirik on Eesti üks suuremaid maakirikuid. Istekohti on 1200, üldse mahutaks kirik aga ühtekokku kuni 2500 inimest. Seisame kõige vanemas, 1230ndatel püstitatud paksude müüride vahel. Ristihoone ja läänesuunas pikemaks ehitatud pikihoone pärinevad XIX sajandi teisest poolest. Räägib koguduse praegune õpetaja Urmas Paju. Kooriosas kõrvuti vana ja uus altarimaal, viimase maalis kogudusele tasuta omaaegne hinnatud kunstiprofessor Otto Fr. von Möller. Maalist paremal seisab ka ainuke kirkusse paigutatud sõjas langenule pühendatud monument – Borodino lahingus surma saanud noorele von Nolckenile, Luunja mõisaomaniku pojale.

Kiriku kõrval on aga ainus originaalina säilinud Vabadussõja monument Eestis. Skulptuuri alus oli peidetud naabertalu aia nurka maa sisse, ühele põlvele toetuv mõõka hoidev sõjamees seisis aga aastakümneid Vallikraavi tänaval Tartu Kunstimuuseumi sisehoovis.

Villebois´ hauamonument Võnnu vanal surnuaial. Selle ehitamist jälginud Kurista mõisaomanik oma mõisa tornist kiikriga.

Võnnu kirikuõpetajate matmisplatsil. 

Paul Johann Körber (kiviristi all) sai XIX s lõpul Võnnus töötada vaid neli aastat, seevastu tema poeg Eduard Philipp oli koguduse hingekarjane pool sajandit ning kõige hulgas pani mahlakas lõuna-eesti murdes kirja kihelkonna ajaloo ja koguduse kroonika.

Vaskplaadid ristidel on värskelt uuendatud, meie asetasime küünlad ja pärjad (EGeS Tartu ja Heldur Peterson).

Võnnu Suitsu-Sõõro vana koolimaja, kus on õpetajaks olnud Gustav Suitsu mõlemad vanaisad, isa, onu ja lell ning kus aastail 1892-95 õppis teiste seas ka noor Gustav. Eduard Sõõro oli aga kauaaegne ja viimane koolmeister selles majas (kuni 1951).

Nii vanu koolimaju, kui see siin (ehitusaasta 1874) Eestis kuigi palju ei ole. Fotol esiplaanil olev ots on lisatud 1890ndatel aastatel kooliõpetaja korteri tarvis.  

Klassitoas on muuseas osaliselt alles pea 150-aastased laetalad ja uksed. Õpetaja Tiiu Meerits on seisnud hea Võnnu kihelkonna kahe Ajaraamatu kokkupanemise eest. Võib julgelt soovitada, eriti seda, kus pastor Körberi kroonika ja kunstnik Gustav Mootse noorepõlvemäletused - palju ilmekaid tüüpe ja näiteks ka kirjeldus, kuidas täpselt toimus koolikatsumine.

Selle otsaakna taha jääb oma aja kohta väga ruumikas klassituba.

  5 km eemal, Lääniste vanas koolimajas oli meile vastu tulnud Kertu Rünkorg Lääniste külaseltsist. Nimetatud selts on (tänapäeval) eriline sellepoolest, et enamus seltsilistest on mehed, kellel mõnusa, ilusa ja võimalusterohke kooskäimise paiga kujundamisel jõust ega ajast seni puudu pole tulnud.

Selles majas töötas kool 1884-1972, pildil nähtava otsaseina voodrilauad veel needsamad, mis algselt palksainale löödud said. Uks loodatakse lähemas tulevikus õigema vastu välja vahetada.   

Kohe Ahja jõe kõrgel kaldal paikneva koolimaja läheduses on Lääniste linnamägi. Üllatav oli muistse linnuseõue keskel avastada mahajäetud ja segipööratud surnuaed. Gustav Mootse mäletustes meenutatud vanausuliste lugu annab asjale seletust.

Kivi linnamäel ja miljonivaade külaplatsilt.

Lõunasöök vanas koolimaja oli ise-tehtud-hästi-tehtud. Lahke perenaine pakkus kohvi ja teevett, nõudepesemine jäi nüüd küll pisut kripeldama, kuid külalised tõrjuti viisakalt, kuid kindlalt selle tegevuse juurest eemale.

Juttu jätkus paljudel teemadel – Läänistes on põliselanikke vähe ja nendegi kuldaväärt mälestused kohalikust külaloost ja olnud inimestest ja asjadest alles ootavad talletamist. Kogu põnevuse seas unus hoopiski alles vähe aja eest Tiiu Meeritsa poolt mainitu, et Sõõro kooli vana mööbel on kõik Lääniste koolimajas hoiul – nüüd istusime sealsamas ja ei taibanud küsida! Niipalju siis õpetajat kuulatakse...

Mõõtsime üle – Rasina remmelga ümbermõõt on neli suguvõsauurijat.

  Magasiaidast abikirikuks, siis kuivatiks ja nüüd jälle mulla ja metsa poole tagasi.

Tuglase tubamuuseumis Ahja raamatukoguhoone teisel korrusel on üheks olulisemaks eksponaadiks Tuglase prillid ja prillitoos. Traditsiooniliselt paneb maja perenaine Külli Vardja selles ruumis kõik lugema juhuslikku lõiku „Väikesest Illimarist“. Meie poolt luges Heldur. Lasksime kuulates Tuglasest end nii kaasa haarata, et pilti polnud meeleski teha.

Ahja koolilaste meisterdatud Ahja mõisa makett.  

   

Hetk iseendale Ahja mõisa pargis. 1740. a ehitatud peahoone on peale põlengut endiselt varjusurmas, pildi vasakus ülaservas paistab uue koolimaja nurk.

 

                                                                                        

Foto: Külli Vardja

Foto: Külli Vardja

Hämarduvas õhtus Kiidjärvele jõudes tundus küll, et ütleks nagu mu lell, kui ta lapsena peitust mängides lauda tuulutuskorstnas rippus: „Ma lasen lahti. Ma enam ei jõua.“

Ometi suutis raamatukoguhoidja Krista Pikk oma sädemeidpilduva energiaga meidki uuesti elustada ning tema juhendamisel uudistasime veel ühte metsade rüpes varjatult ootel aaretekambrit – Kalmer Tennosaare muuseumituba. Jää või uskuma, et kõik inimesed ongi ilusad ja head ja ausad ka veel peale selle – laulja ja tema perekonna isiklikud dokumendid, talle saadetud kaardid ja kirjad – kõik niisama lihtsalt kataloogisahtlites ja karpides.

Raamatukogu ise paikneb endise laululava kohal, mis omakorda ehitati kunagise Kiidjärve mõisahäärberi asemele.

************************

Vaat siis niimoodi seekord. Üksjagu kohti ja kohtumisi jäi tuleviku tarbeks, pea igale poole, kuhu jõudsime, tahaks ükskord veel tagasi minna – et süveneda ja avastada.

Südame teevad soojaks kõik need toredad inimesed, kes leidsid tahtmist ja aega meid vastu võtta ja oma tegemistest rääkida. Ja nad teevad palju! Tihtilugu üsna üksi või väikese seltskonnaga, kuid nad pole jätnud. Loodame väga, et ei jätagi ning vanade koolimajade ja külakeskuste akendes põleb valgus ka eeloleval talvel ja paljudel järgnevatelgi. Ning et Lõokese vana seltsimaja suudetakse kokkukukkumisest päästa.

    Foto Krista Pikk