Selle aasta maikuu kõige kõledamal ja vihmasemal päeval (siis me veel ei teadnud, et peatselt tuleb hullemaidki) kogunes vahva reisiseltskond varahommikuses Tartu kesklinnas, et Jussi juhtimisel Kambja kihelkonda avastama asuda. Rahvast oli just nagu puid heas puuriidas – riit sai täpipealt halge täis st mahtusime parasjagu kolme autosse ära.
Esimene peatus oli Kambja kiriku juures. Suured ja veel suuremad kivirahnud pühakoja ees meenutasid eestikeelse kirjasõna ja koolihariduse algust – „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust,“ nagu ütlevad Hando Runneli pronksi valatud värsiread teeristil kõrguva kivist aabitsa leheküljel. Just Kambja kirikuõpetaja Andreas ja tema poja Adrian Virginiuse (Vergin, Virgin) lõunaeestikeelde tõlgitud ja 1686. aastal Riias trükitud „Wastne Testament“ oli esimene läbinisti eestikeelne raamat.
Kaks aastat varem (1684) oli Andreas Virginius saatnud kolm Kambja kihelkonna poissi Forseliuse rahvakoolmeistrite seminari õppima. Bengt Forseliust teadis ta oma poja Adrani koolivennana juba tolle Tallinna Toomkooli päevilt. Kui Forseliusel tuli valida paar oma parimat kasvandikku, keda Stockholmis Rootsi kuningale esitleda, siis üks neist oli siinses Kavandu külas sündinud ning kohalikus köstrikoolis käinud Ignatsi Jaak – alates 1700. aastast omakorda ise Kambja köster ja kooliõpetaja pea 40 aastat.
Tema ametimaa ja koolimaja paiknesid umbes kilomeetri jagu kirikust Kammeri suunda jäänud Uibumõisas – tänapäeval tuntud Köstrimäe nime all.
Kohale tõtanud praegune diakon Robert Bunder avas lahkesti suured tammised uksed ning seadis uudistajad Saksamaalt kingitusena saadud kirikupinkidele istuma. Edasi läks nagu muinasjutus. Ajarännul kerkivad ja murenevad üksteise järel siin läbi sajandite ikka ja jälle vaenuvägede teele jäänud paigas seisnud jumalakoja müürid, valgeks krohvitud seinal hiilgab Wastse Testamendi üleelusuurune esileht, Krüüdneri palvemajast välja visatud altar leiab ettevõtlike ja pühendunud inimeste ühises tahtes taastatud hoones väärika varjupaiga.
Raske uskuda, et vaid mõnekümne aasta eest korraldasid kohalikud lapsed võiduronimisi katmata tornijäänuste otsa ning praeguse sileda kivipõranda asemel kõrgusid rusuhunnikud ja kasvasid noored puud.
Lühikese peatuse järel Perekonnakivi („Hoidke meid alles“ H. Runnel) ja Vabadussõja mälestussamba juures sisenesime Kambja kalmistule, mille vaheldusrikas reljeef tasase maaga harjunud matkajad sõna otseses mõttes hingetuks võttis – iga järgmise astmega avanesid uued vaated, kord üles-, kord allapoole, sammalde ja samblikega kaetud vanade puude vahel ergamas maarjasõnajalgade noorusvärsked lehelehtrid ning virvendamas meelespeade õhulised pilved. Püüame niiskeid hauakive sõrmitsedes välja lugeda ammusurnud inimeste eludaatumeid ning silitame üksikut allesjäänud inglipead raudaia nurgaposti otsas. Meelepiltides rühivad tõsised maamehed õlgadel rasket kirstu kandes nõlvadest üles ning jõuluõhtul libistavad väärikad vanatädid ja lapsemuhud end tagumikupeal neidsamu, kiilasjääga kaetud radu pidi alla, ümberringi sajad küünlatuled hämaruses habisemas.
Rännak aegadevahelises ajas jätkub. See, mis kunagi olnud, näib hetkiti tõelisem kui see, mis pilgule avaneb ning nüüd tagantjärele kirja pannes ehk kõrvalseisjaile arusaamatuks jääb (asisema meelega lugeja võib selle osa vahele jätta).
ත ත ත
Köstrimäelt küünitades haabade vahel aimatava mantelkorstna ümber tõuseb Ignatsi Jaagu matsaka katusega eluase.
ත
Põlenud palgiräga kohal aimub Suure-Kambja mõisa valgeks krohvitud häärber, pikkade madalate maakivist müüride taga askeldab toimekas mõisarahvas kõikvõimaliku otstarbega majandushoonete ümbes ja sees.
ත
Palverändur puhkab jalga Prangli tee ääres ristimänni all.
ත
Vana-Prangli endise karjamõisa, Muttike suurtalu poole sõidavad läti korporandid oma 6-hobuserakendiga. Eestlased on veel kraad kangemad – neil on kaheksa hobust ees. Nädal aega peetakse peretütar Alice Hassmanni ja värskelt Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud Jaan Lattiku pulmapidu.
ත
Krüüdneri mõisa peahoones tegutsev koolimaja kangastub rohtukasvanud neljakandilise süvendi kohal, kus praegu seisab üksildane jalgpallivärav. Koolipoisid tormavad huilates mäest alla veskijärvele esimest jääd proovima, pahandusetegijad aga pannakse kooli musta täku latrit puhastama. Mõisakupja terase pilgu all laotakse võimas kivine veskitamm.
ත
Maaritsa Issanda Muutmise kiriku kõik viis sibulkuplit pungitavad taas oma auklikuks vajunud põski ning Karujärve ääres kunagise mõisavalitseja aias puhkeb õide Eesti suurim magnoolia.
ත
Kiirusmäe velodroomil püstitavad Krüüdneri spordiseltsi („Kiirus“!) jalgratturid võistluses Tartu, Tallinna ja Rakvere klubidega uusi rekordeid, oma numbritega astuvad üles Lurich ja teised jõumehed, lähedalt ja kaugelt kohalesõitnud arvukas pealtvaatajaskond jääb veel poole ööni õlleklaaside taha sumisema, kõlab muusika ja mitmehäälne laul.
ත
Eesti esimene kutseline fotograaf Reinhold Sachker sätib kaamera ette Jakobsoni, Jannsenit ja tolle noorukest luuletajast tütart Lydiat. Varsti peetakse Tartus esimene laulupidu, mille Sachker kavatseb üles võtta.
තතත
Õnneks oli meil Juss, kes maikuisesse rohelusse uppuvate küngaste vahel üles-alla looklevate kruusateede rägastikus eksimatult orienteerudes meid ikka täpselt õigesse aega ja kohta välja viis ning viimaks söögipausi meelde tuletas. Valgjärve kohvikusse meid küll sooja ei lastud, kuid väliterrassile toodud kuum supp ning marjarohke magustoit kosutasid jõudsasti jätkamiseks. Maaritsa kultuurimaja nähtamatuks jäänud perenaine lubas meid puhvetiruumi teed jooma ning Jussi kaasatoodud raamatuid sirvima.
Siinkohal väike nimekiri, mis kõik veel peale meile juba tuntud Kristjan Luhametsa „Kambja kihelkonna ajaloo“ veel Kambja ning Kambja inimeste kohta ilmunud on:
- Eesti I Tartumaa. 1925
- August Hanko. Oli kord… 1939
- Forseliuse Sõnumid. Forseliuse seltsi väljanne, 23 numbrit
- Wastne Testament. Konverentsi ettekanded. 1996
- Albert Milk. Metsateenija kahes riigis viie riigikorra ajal. 2008
- Nimekaid Kambjalasi I, II, III. Koostaja Hilja Neumann
Rõõmuga tõdesime, et meiega oli seekord nii Aasta genealoog 2020 Raivo Maine kui ka valimisel napilt teiseks jäänud Uuno Ojala; kõige uuem seltsi liige Tartu osakonnas, Eda sai oma liikmepileti ja seltsi märgi EGeS juhatajalt isiklikult. Tunnustasime neid kõiki sooja aplausiga, jagasime kingitusi.
ත
Hästi tore oli sugupuuuurijate seas näha ka päris puuuurijat Alarit – nii saavad Suure-Kambja 350-aastaseks peetud lehised oma õigeks vanuseks 200 aastat (350 võib olla samuti õige arv, kuid käib praeguste hiiglaste eellaste kohta, kelle Stackelbergid oma parki istutada lasksid), Prangli ristimännist Alari väljapuuritud aastarõngad ütlevad selle puu kasvamahakkamise ajaks aasta 1830.
ත
Tihenevas vihmasajus jõudsime päeva üllatuseni. Juba eelmisel reisil Võnnu kihelkonda oli Juss tagasihoidlikult maininud: „Ah siin elab mul üks vana sõber, Kure Jaak. Temal on päris huvitav piiblite kogu ja mõningaid muid vanu asju veel, aisakellasid ja muud. Võiks teinekord tema juurest läbi astuda.“
Selleks, mis ees ootas, polnud aga vist keegi meist valmis – kümnete kaupa piibleid, uusi testamente ja lauluraamatuid, kõik korralikult hoitud ja hooldatud, vajadusel restaureeritud, meie jaoks pere suurele söögilauale ning eluppa näituseks kujundatuna kappidest-karpidest välja toodud ja lehitsemiseks lubatud.
Ahmisime imetlusest õhku, puurisime vanemas ja uuemaaegses kirjaviisis sissekandeid ning kuulasime majaperemehe selgitusi ja lugusid. Mida üldse taoliste raamatute puhul tähele panna – väljaandmise aastat, trükki, paberi kvaliteeti, kõidet, kasutatud kirjaviisi, formaati, keelt. Ühe suurema haruldusena nägime 1926. aastal ilmunud setokeelset evangeeliumiraamatut, mida trükitigi üsna vähe ja mille kogujani jõudmise lugu oli täitsa omaette ime.
Et kojujäänuid mitte liiga kurvaks teha kirjeldustega kõigest sellest, mis neil nüüd nägemata jäi, siis nimetagem veel vaid hoolikalt kogutud ja korrastatud talupabereid (sh taluplaan), vanade perekonnafotode albumit (nimed juures) ja Abenike väga ilusasti väljajoonistatud sugupuud.
Perenaise pakutud kringliga kohvilaud veel kõigele lisaks.
තතතAlles Tartu-lähedased tasased väljad oma lao- ja tööstushoonetega ning järsku tihedaks muutunud liiklus sundisid meid tagasi pöörduma argisesse neljapäevaõhtusse. Vahepeal vabalt kulgenud aeg korrastas end jälle tundideks ja minutiteks, kellel algas koolitund, kes lippas poodi, kes bussile, kellel oli ees veel mitu tundi koduteed.
ත
Väljasõidu korraldas ning giidi, autojuhi ja muidu muheda kaaslasena tegutses Juss. Osales kaheksa seltsi liiget (Eda, Virve, Eha, Inga, Uuno, Evelin, Raivo, Vilja) ja kolm külalist (Alar, Urmas ning silmapaistvalt vapper ja tubli 5-aastane Johanna Elisabet), kõik kokku 12 inimest.
ත
Kirjutises on kasutatud Inga meenutusi, kelle lapsepõlvemaad samuti Kambja kanti jäänud, ning Jussi hilisemaid täiendusi ja parandusi.
Järgnevad fotod: Urmas Madiste, Vilja Pärn; internet (Ajapaik jt).
 |
| Kambja Martini kirik |
 |
| Kambja kirikus. Räägib diakon Robert Bunder |
 |
Kambja surnuaial
|
 |
| Suure-Kambja mõis |
 |
Suure-Kambja suured lehised
|
 |
| Prangli ristimänd |
 |
| Krüüdneri mõisas |
 |
Maaritsa magnoolia
|
 |
| Lõuna Valgjärve kohvikus |
 |
| Maaritsas |
 |
| Kiirusmäel |
 |
| Jaak Kure piiblikoguga |
 |
| Rahvariidemustris priimulapeenar vihmahämarduvas õhtus |
