Raadil 2.11.2020

Juhtumisi jõudsime just hingedepäeva õhtuks oma platsid sügiseselt korda tehtud. Seekord said kohale tulla Virve, Inga, Vilja ning Heldur.

 Koosolek 29.10.2020

Kohtusime Noora õppeklassis, osales 6 seltsilist.

Juhan Koni ettekanne Konni kivist ja muust.
Kuivalt krõbisevana kõlav sõna „stendiettekanne“ kõrvuti mahlaka pealkirjaga „Miu nimi on taivan kirja pantu“ Võru Instituudi perekonnanimede teemalise konverentsi kavas mõjus intrigeerivalt. Lisaks veel listis levitatud konverentsikutse sabas märge, et ärge ikka väga tulge, sest osalejate arv on samahästi kui täis. Meie õnneks oli „stendiettekandja“ meie oma Juhan Koni, kes lahkesti nõustus asja lähemalt seletama.
Üha vihmasemas pimenevas oktoobriõhtus jälgisime „oh me teame, mis tunne see on“-kaasaelamisega Juhani otsinguteteed perekonnanime Koni/Konni/Connij jälgedes vakuraamatute, hingeloendite ja meetrikaraamatute lehekülgedel. Aga et reisijuhtideski mainitud kivi kirikaias võib osutuda omaenda esivanema (oletatavaks) hauatähiseks – vaat sellepärast võime Juhani üle vaid rõõmustada! Kuna kivil mingeid aastaarve pole, jääb nii mõndagi siiski vaid oletuseks – kes, millal ja kas ... 

Jätkuvalt väärib imetlust Juhani pühendumus nii teemasse süvenemisel, esitluse ettevalmistamisel kui ka tema avaram vaade uuritavale (näiteks teoperemehe seisus vrdl teenistusaadel).

Fotod: Juhan Koni

Mõningase kahetsusega pöördusime tagasi seltsi igapäevaelu küsimuste juurde. Neist lühike ülevaade:

1. Raamatukogu.
Osakonna (või miks ka mitte üleüldse seltsi) liikmete koduraamatukogudes leiduv kirjavara – ehk väikeses tiraažis, käsikirjalisena ja/või väheütleva pealkirjaga elu- või kodulooline materjal, mälestused jms, mida ei raatsi päris ära anda, kuid mille olemasolust võiks märksõnade abil siiski teadust jagada. Ning edasi on juba isiklike läbirääkimiste teema, kas ja kuidas konkreetset teost näha ja kasutada saab. 
Katsetame Dropboxi võimalusi osakonna raamatute registri jagamiseks.

2. Aastakoosolek. Volituste kogumine ning volitajate seisukohad saadikule arvessevõtmiseks.

3. Sugupuu vormistamine Creately programmiga. Väljatrüki kogemustest, mõned valminud lehed ka kohapeal tutvumiseks. 

  

 

EGeS Tartu osakonna sügisene väljasõit Võnnu kihelkonda 17.09.2020

Oh-hoh-hoo! Oli see vast päev! tahaks Astrid Lindgreni kombel õhata. Läbisegi lehmad, kindralfeldmarssalid, Körberid, Katariinad, noorepõlve Jawa, püha Jakobus, põldude boniteet ja väike Illimar, hauast selgapandud villane kampsun, külakoolmeistrid, pussnoaga lahingusse marssivad soomepoisid ning kolmejalgne koer. Meie seltsikaaslane ja reisijuht Heldur orienteerus selles kõiges aga imeväärse kergusega ning viis meid läbi erinevate ajastute ja inimeste oma noorepõlve- ja töömehemaile. Juba iseenesest on muljetavaldav saada aimu suurest suguvõsast, kellel on olnud võimalus ja soov jääda kodukanti ning hoolimata ajast või oludest jätkunud julgust ja haaret tegutseda.

Lootusetu ettevõtmine püüda seda kõike ühe kümnetunnise ringsõidu jooksul haarata ja meelde jätta. Hirmsasti igatseks käes hoida korraliku sugupuuga varustatud mahukat raamatut, et oleks aega vahepeal tagasi lehitseda, pilte uurida ja järele mõelda.

Loodan väga, et oma muude tegemiste kõrval Heldur ükskord ka selleni jõuab. Seniks aga fotode abil väike kokkuvõte meie vaheldumisi päikeses ja tormipilvede all kulgenud reisipäevast, abiks Helduri enda ja Juhani kogutud märkmed.

Pindala poolest on Võnnu kihelkond oma üle 600 ruutkilomeetriga naabritest 2-3 korda suurem.

Ülaltoodud kaardipildil järge ajades sai meie marsruut: Mäksa (eravaldus) – Uue-Kastre (hooldekodu) – Võnnu (kirik, kalmistu ja vana koolimaja) – Lääniste (vana koolimaja Võnnust u 5 km Rasina suunas) – Rasina (kunagine abikirik ja vana remmelgas) – Ahja (raamatukogu ja muuseumituba) – Kiidjärve (raamatukogu ja muuseumituba) – Lootvina (Jussi esivanemad, peatus teel).

Burchard Christoph von Münnichi (1683-1767) matmiskohale Luunja mõisnike kalmistul püstitas Vene saatkond mõne aasta eest mälestuskivi. Kalmistust endast pole peale pargi suurt midagi alles.

Meenutame eestlaste kurba saatust veelahkmel 76 aastat tagasi mõlemal rindepoolel.  

Võnnu Jakobi kirik on Eesti üks suuremaid maakirikuid. Istekohti on 1200, üldse mahutaks kirik aga ühtekokku kuni 2500 inimest. Seisame kõige vanemas, 1230ndatel püstitatud paksude müüride vahel. Ristihoone ja läänesuunas pikemaks ehitatud pikihoone pärinevad XIX sajandi teisest poolest. Räägib koguduse praegune õpetaja Urmas Paju. Kooriosas kõrvuti vana ja uus altarimaal, viimase maalis kogudusele tasuta omaaegne hinnatud kunstiprofessor Otto Fr. von Möller. Maalist paremal seisab ka ainuke kirkusse paigutatud sõjas langenule pühendatud monument – Borodino lahingus surma saanud noorele von Nolckenile, Luunja mõisaomaniku pojale.

Kiriku kõrval on aga ainus originaalina säilinud Vabadussõja monument Eestis. Skulptuuri alus oli peidetud naabertalu aia nurka maa sisse, ühele põlvele toetuv mõõka hoidev sõjamees seisis aga aastakümneid Vallikraavi tänaval Tartu Kunstimuuseumi sisehoovis.

Villebois´ hauamonument Võnnu vanal surnuaial. Selle ehitamist jälginud Kurista mõisaomanik oma mõisa tornist kiikriga.

Võnnu kirikuõpetajate matmisplatsil. 

Paul Johann Körber (kiviristi all) sai XIX s lõpul Võnnus töötada vaid neli aastat, seevastu tema poeg Eduard Philipp oli koguduse hingekarjane pool sajandit ning kõige hulgas pani mahlakas lõuna-eesti murdes kirja kihelkonna ajaloo ja koguduse kroonika.

Vaskplaadid ristidel on värskelt uuendatud, meie asetasime küünlad ja pärjad (EGeS Tartu ja Heldur Peterson).

Võnnu Suitsu-Sõõro vana koolimaja, kus on õpetajaks olnud Gustav Suitsu mõlemad vanaisad, isa, onu ja lell ning kus aastail 1892-95 õppis teiste seas ka noor Gustav. Eduard Sõõro oli aga kauaaegne ja viimane koolmeister selles majas (kuni 1951).

Nii vanu koolimaju, kui see siin (ehitusaasta 1874) Eestis kuigi palju ei ole. Fotol esiplaanil olev ots on lisatud 1890ndatel aastatel kooliõpetaja korteri tarvis.  

Klassitoas on muuseas osaliselt alles pea 150-aastased laetalad ja uksed. Õpetaja Tiiu Meerits on seisnud hea Võnnu kihelkonna kahe Ajaraamatu kokkupanemise eest. Võib julgelt soovitada, eriti seda, kus pastor Körberi kroonika ja kunstnik Gustav Mootse noorepõlvemäletused - palju ilmekaid tüüpe ja näiteks ka kirjeldus, kuidas täpselt toimus koolikatsumine.

Selle otsaakna taha jääb oma aja kohta väga ruumikas klassituba.

  5 km eemal, Lääniste vanas koolimajas oli meile vastu tulnud Kertu Rünkorg Lääniste külaseltsist. Nimetatud selts on (tänapäeval) eriline sellepoolest, et enamus seltsilistest on mehed, kellel mõnusa, ilusa ja võimalusterohke kooskäimise paiga kujundamisel jõust ega ajast seni puudu pole tulnud.

Selles majas töötas kool 1884-1972, pildil nähtava otsaseina voodrilauad veel needsamad, mis algselt palksainale löödud said. Uks loodatakse lähemas tulevikus õigema vastu välja vahetada.   

Kohe Ahja jõe kõrgel kaldal paikneva koolimaja läheduses on Lääniste linnamägi. Üllatav oli muistse linnuseõue keskel avastada mahajäetud ja segipööratud surnuaed. Gustav Mootse mäletustes meenutatud vanausuliste lugu annab asjale seletust.

Kivi linnamäel ja miljonivaade külaplatsilt.

Lõunasöök vanas koolimaja oli ise-tehtud-hästi-tehtud. Lahke perenaine pakkus kohvi ja teevett, nõudepesemine jäi nüüd küll pisut kripeldama, kuid külalised tõrjuti viisakalt, kuid kindlalt selle tegevuse juurest eemale.

Juttu jätkus paljudel teemadel – Läänistes on põliselanikke vähe ja nendegi kuldaväärt mälestused kohalikust külaloost ja olnud inimestest ja asjadest alles ootavad talletamist. Kogu põnevuse seas unus hoopiski alles vähe aja eest Tiiu Meeritsa poolt mainitu, et Sõõro kooli vana mööbel on kõik Lääniste koolimajas hoiul – nüüd istusime sealsamas ja ei taibanud küsida! Niipalju siis õpetajat kuulatakse...

Mõõtsime üle – Rasina remmelga ümbermõõt on neli suguvõsauurijat.

  Magasiaidast abikirikuks, siis kuivatiks ja nüüd jälle mulla ja metsa poole tagasi.

Tuglase tubamuuseumis Ahja raamatukoguhoone teisel korrusel on üheks olulisemaks eksponaadiks Tuglase prillid ja prillitoos. Traditsiooniliselt paneb maja perenaine Külli Vardja selles ruumis kõik lugema juhuslikku lõiku „Väikesest Illimarist“. Meie poolt luges Heldur. Lasksime kuulates Tuglasest end nii kaasa haarata, et pilti polnud meeleski teha.

Ahja koolilaste meisterdatud Ahja mõisa makett.  

   

Hetk iseendale Ahja mõisa pargis. 1740. a ehitatud peahoone on peale põlengut endiselt varjusurmas, pildi vasakus ülaservas paistab uue koolimaja nurk.

 

                                                                                        

Foto: Külli Vardja

Foto: Külli Vardja

Hämarduvas õhtus Kiidjärvele jõudes tundus küll, et ütleks nagu mu lell, kui ta lapsena peitust mängides lauda tuulutuskorstnas rippus: „Ma lasen lahti. Ma enam ei jõua.“

Ometi suutis raamatukoguhoidja Krista Pikk oma sädemeidpilduva energiaga meidki uuesti elustada ning tema juhendamisel uudistasime veel ühte metsade rüpes varjatult ootel aaretekambrit – Kalmer Tennosaare muuseumituba. Jää või uskuma, et kõik inimesed ongi ilusad ja head ja ausad ka veel peale selle – laulja ja tema perekonna isiklikud dokumendid, talle saadetud kaardid ja kirjad – kõik niisama lihtsalt kataloogisahtlites ja karpides.

Raamatukogu ise paikneb endise laululava kohal, mis omakorda ehitati kunagise Kiidjärve mõisahäärberi asemele.

************************

Vaat siis niimoodi seekord. Üksjagu kohti ja kohtumisi jäi tuleviku tarbeks, pea igale poole, kuhu jõudsime, tahaks ükskord veel tagasi minna – et süveneda ja avastada.

Südame teevad soojaks kõik need toredad inimesed, kes leidsid tahtmist ja aega meid vastu võtta ja oma tegemistest rääkida. Ja nad teevad palju! Tihtilugu üsna üksi või väikese seltskonnaga, kuid nad pole jätnud. Loodame väga, et ei jätagi ning vanade koolimajade ja külakeskuste akendes põleb valgus ka eeloleval talvel ja paljudel järgnevatelgi. Ning et Lõokese vana seltsimaja suudetakse kokkukukkumisest päästa.

    Foto Krista Pikk

    

 

EGeS Tartu osakonna ekskursioon 15.06.2020

Maarja-Magdaleena kihelkond (Maarja-Magdaleena, Saare, Kudina) ja Palamuse muuseum

Tartu osakonna kevadine väljasõit sai alguse juba sügisel, kui ühel hooaja esimestest kokkusaamistest kutsus Inga meid Kudinale oma kodumõisasse külla. Taolist pikemat sõitu ette võttes tundus mõttekas ehk muudki sealkandis leiduvat vaadata, liiatigi taipasime, et ega me Maarja-Magdaleena kihelkonnast kuigi palju ei tea – vahepealsele Maarjale taaslisandunud Magdaleena kiriku kaugele paistev sihvakas tornikiiver, Saare hull krahv ja tema õnnetu saatusega mõisakompleks – mis veel?

Kaardil on näha, et Tartu-Narva maantee jagab kihelkonna pooleks. Varasematele kogemustele tuginedes me väga suur ampsu ei kavandanud, seda enam, et plaan oli hüpata üle kihelkonna serva ka Palamuse uuenenud muuseumiga tutvuma. Seega piirdusime kihelkonna Vooremaa-poolse osaga.

Järgmiseks mõtteks oli selgust saada, kas kaunilt lainjas roheluses veel inimesi alles on, millega nad tegelevad ja eriti, et kuipalju nad oma pere ja kohaliku ajaloo vastu huvi tunnevad.

Jõgevamaa infopunktist saadud telefoninumber juhatas teiseni ja teine jälle kolmandani ning viimaks kujunes meil igavesti põnev päev omanäoliste, innustunud ja hästi toredate retkejuhtide saatel ja seltsis. Reisi kõrghetkel Kudina mõisas oli meid kõiki kokku vähemasti 13 inimest: meie võõrustaja Inga, nüüd Saarel elav Urve, kes oli sealsamas majas kunagi koolis käinud, Saare mõisa Mannteuffellite uurimisel süvitsi minev Marika, lisaks kõik meie oma reisisellid – saginat ja suminat oli palju nii majas ringkäiku tehes, pargis punamonumendi asjaolusid meenutades, lõunalauas kui ka veel rootsiaegse ehitise madalates keldrikäikudes kummargil liikudes. Aeg-ajalt ilmus järjekordest ukseavast üks või teine õhevil nägu ning päris, et kus kõik ülejäänud on?

Tublisti üle planeeritud aja minnes saime lõpuks kõik jälle kokku kogutud ning Palamuse poole teele asutud, vaid üks mahaununenud kollane kampsun jäi omanikku igatsema.

Lühidalt veel teisi meeldejäädvustunud pildikesi ajalises järjekorras.

***

Helehall ja avar jahe kirikuruum poole saalini ulatuva erakordselt laia kooripealsega, tilluke lagunenud orel eemalt üle serva paistmas – ning kummaliselt selle ümbrusega ühtesulav kirikuõpetaja, kes vaiksel mahedal häälel jutustab selle kunagi väga suurejoonelisena mõeldud pühakoja, selle koguduse, kohalike külade ja ka laiemalt usuelu olu ja lugu.

Õdusasti kordatehtud pastoraadimajas kaetakse meie tarvis kohe kohvilaud ning perenaine ei pea paljuks poodi lipata kohvikoort tooma. Maarja-Magdaleenast on värskelt valmis saanud juba teine(!) raamat – inimesed ise on selleks lugusid ja fotosid kokku kandnud ja külaseltsi kaasabil on mahukad köited huvilistele kättesaadavad. Esimese osa 400-ne tiraaž oli otsa saanud ning telliti sama suur kordustrükk. Maja pööningul on lugemispesadega raamatukogu, kuhu tahaks jäädagi (lae all on veel ka pikutamispatjadega poolkorrus).

Vt ka Maarja-Magdaleena Maarahva Selts (MMMS)

maarja-magdaleena.tabivere.net

***

Otslava külaplats ja Päikese park, kus iga puu ja põõsa all on tahvel liiginimega ning kes ja millal selle istutanud on. Teiste seas on ka suguvõsa- ja perepuud. Peale selle veel vibulaskmise ja muude murumängude kohad. Püssilaskmise võimalus sealsamas „natuke eemal“ tekitas küll väikese täiendava elevuse.

***

Kas see, kes laseb neile looklevatele külateedele servast servani toda jämedat, peamiselt kividest koosnevat kruusa vedada, on kasvõi üks kord proovinud seal ise jalgrattaga sõita? Aga võiks ehk katsetada, eriti sellise mõnusalt tolmava kuuma ja kuiva ilmaga.

***

“Keisrite tee“ – vana Riia-Peterburi postmaantee lõik Maarja-Magdaleenast Saare kõrtsi kaudu Saare mõisani. RMK matkateena on see taas laiemalt kasutusele võetud, nüüd küll muidugi „suurepäraselt“ kruusatatud ja vahepeal sõidukõlbmatuks kõdunenud puitsild on uuesti ehitatud. Kuidas omal ajal kõik need Katariinad ja Kutuzovid kogu õukonna ja killavooridega seda mööda olid logistanud! Ja igasuguseid toredaid lugusid, mis sellest ajast rahva seas liikvele jäänud.

***

Kunagisest Uhmardu õigeusu kirikust jäänud suurte puude sisse kasvanud kivivare. Seal seni koolis käinud lapsed olid aetud eemale vaatama, kuidas kirikut õhku lasti – kivist hoone tõusnud esmalt täies tükis jupp maad maapinnast kõrgemale, seisnud seal pisuke aega ja vajunud siis hääletult rusuhunnikuks. Hiiglakõmakas jõudis kohale viivitusega, kuid kostab see-eest siiani mõne tollase lapse kõrvus.

***

Saare Vanamõis (Althof), millele vihjab vaid postmaanteelt kõrvale viiv ühepoolne vanade pärnade allee. Mõis ise oligi kasutusel enne suurejoonelise Saare mõisa häärberi ehitust ja siis ka pigem rendileantuna. Nüüdseks muidugi korduvalt ümberehitatud, suvekoduna kergelt hooles hoitud, igast küljest pealekasvava loodusega poeetiliselt kokkusulav.

Kuid siiski mingil moel olemas – erinevalt Saare (Sarenhof) peahoonest, mis jupphaaval oksjonil mahamüüduna laiali kanti. Nüüdseks on ka mõne aja eest veel suhteliselt esinduslikena välja näinud sammaskäiguga tall ja tõllakuur üle kõrgesse rohtu kasvanud omaaegse ringväljaku ja inimeste keerukate omandisuhete teineteise suremist tunnistamas.

Ning tõusva tormipilve all iidsete puude kohinas kuulavad lummatud rändajad Mannteuffellite arvuka perekonna seiklusi ja sekeldusi suurilma õukondades ja Maarjamaa varjulistes mõisamajades.

Säilinud gravüürid ja maalid koopialehtedel toovad nüüdishetke piltilusate krahvinnade ja rohkem või vähem hullude krahvide palgejooned ning maastikuvaated Saare mõisale ja mõisast – ajast, mil igast ilmakaarest mõisasüdamesse kokkujooksvate alleede pärnad olid alles noored ning üle nende lainetas silmapiirini Vooremaa oma puudesalude, põldude ja järvedega ning kus ühel äikeseööl oli välk löönud Saarjärve uppunud õnnetult armunud noore preili hauale püstitatud lumivalge marmorristi jalamil olnud suure halli kiviplaadi sisse suure mõra.

Vt ka Marika Jürgenson „Saare mõisa Mannteuffellid“ (Menu Kirjastus, 2019). Saksa keeles on Mannteuffellitest veel vähemalt üks väga põhjalik väljaanne olemas, kuid nende eesti-harust seal juttu pole – siinne suguvõsa (mille nime just eeltoodud kujul kirjutati) on välja surnud.

***

Palamuse on aga siiani väga elus alevik, väga ilus pealegi, eriti pärast vihma särama löönud värvides. Seekord piirdusime kihelkonnakoolimajaga ning kunagise leerimaja kohale värskelt kerkinud väljapanekuhoonega. Asjatundlik ja hästi konkreetse jutuga giid oskas igal sammul arvestada meie seltskonna varasemate külaskäikude kogemusega ning suguvõsahuviga – kes "Kevade" tegelastest kust pärit oli, mis nendega juhtus ja mis nende lastest sai.

***

Kellel seekord meiega kaasa tulla polnud võimalik, ei pea väga kurvastama – Palamusele kavatseme millalgi kindlasti tagasi tulla. Siis ka mõne muuseumiprogrammi võtta, Tõnissoni söögitoas einestades Amme jõge vaadata ja võib-olla enne kihelkonnaringile suundumist alevikus kohaliku saatjaga ringi jalutada. Ehk just tänu Lutsule ja „Kevadele“ on Palamuse kandi kodulugu paljudele tänuväärt uurimisteema olnud – seega varustasime endid müügiletis saadaoleva lugemisvaraga, et järgmisel korral veel paremini osata küsimusi esitada.

www.palamusemuuseum.ee

***

Hiljuti filmiks saanud „Talve“ on aga ositi hoopiski Maarja-Magdaleenas üles võetud. Ning „Seltsimees lapse“ koolitee kulges teatavasti piki Saarjärveni viivat Saare mõisa alleed.

***

Veidi numbreid ka.

EGeS Tartu osakonna kevadsuvisel eksursioonil osales 9 seltsi liiget ja 3 külalist-toetajaliiget. Liikusime kokku 3 autoga, lisaks vahepeal meie teejuhid enda omaga.

Alustasime kell 9 Tartu kesklinnas, tagasi jõudsime umbes 18.30. Ühtekokku läbisime 110 km.

Suur tänu kõigile, kes meie pärast välja tulid ja meile oma aega pühendasid – need olid väga ilusad hetked – ja kõigile osalejatele, kes kurtmata ja ärksameelselt selle pika päeva vastu pidasid.

Kõik olid ühel nõul, et paljude erinevate giidide kutsumine oli hea mõte.

Ajaloolisel Tartumaal on 16 kihelkonda. Kui me igal aastal kahes kihelkonnas käiksime, saaksime 8 aastaga Tartumaale ringi peale tehtud. Kuna mõned kihelkonnad on kas nii suured või nii huviväärsuste või nende tundjate rohked, siis tuleb nad võtta poolekaupa (nagu Maarja-Magdaleena), nii et arvestame 10 aastaga.

Kuid kohtume siis sügisepoole Võnnu kihelkonnas – halloo! Heldur! Kuidas Sul reisiplaani kokkupanek edeneb ja kas saaksime Sulle kuidagi omalt poolt abiks olla?

***

Rahalise poole pealt veel kõige lõpuks.

Ühiskulusid ei hakanudki lõpuks senditäpsusega kokku arvestama ja jagama – igaüks panustas millegagi (transport, lõunasöök, muuseumipilet); osakonna ühiskassast läks Palamuse giiditasu ja väiksed meened teistele giididele (kes kõik muidu tegutsesid meiega õhinapõhiselt).

***

P.S. Aitäh Edale ja Juhanile fotode eest ning Uunole, kelle reisimuljeid saame loodetavasti lugeda järgmises Põlvnemisloos!