Osales 8 seltsilist
Kes vähegi pikemalt oma suguvõsalugu uurinud, jõuab mingil hetkel nimede, daatumite ja skeemide juurest soovini heita pilk ka sellesse maailma, mis avanes tema esivanemate silmadele. Külade puhul tuleb heal juhul leppida kaartide ja ehk mõne joonistuse või fotoga, mõisate kohta võib leida juba pisut rohkem, linn – eriti taoline Lõuna-Eesti jaoks tähtis keskus nagu Tartu, kuhu vähemasti taluperemeestel ikka asja oli – on juba võrreldamatult rikkalikuma pärandiga. Isegi siis, kui teda on korduvalt maatasa tehtud ja ümber ehitatud. Saime teada, et senise uurimise põhjalikkusele vaatamata võib ikkagi veel kuskilt midagi uut välja ilmuda – mis muidugi on ka igale suguvõsauurijale väga julgustavalt lootusrikas sõnum.
„Tartu: jõe nägu” näitusel aga, jah, oli nii üllatavaid eksponaate (lodjamakett, seninägemata linnavaade, stereofotod, pool Ford Sierrat ja selle landikogu), kui ka uusi vaatenurki (Võrtsjärve ja Peipsi vaheline vaade pilvepiirilt; kuhu õieti Emajõgi Kivisilla ehitamise ajal suunati; mõistatuslikud kivitrepid kaldanõlval) – kõike seda täiendamas näituse kuraator Kristi Musteikise selgitused ja taustalood.
Kas keegi on uurinud Plangi või Veskioja suguvõsa ja kas teate, mis põhjusel nende kohta näitusel kummalgi oma stend on?
Näitust on võimalik vaatama minna veel kuni selle aasta lõpuni, kuigi pean hoiatama, et ilma giidita ei saa kaugeltki seda elamust, mis meil oli. Õnneks on peatselt oodata ka raamatut, kust kõigele nähtule-kuuldule lisa lugeda.
Kui kellelgi oli mahti pilte teha, oleksin väga tänulik, kui mõne mulle siia blogijutu ilmestamiseks saadate!
No comments:
Post a Comment