Osales 11 seltsilist ja 4 külalist
Kabeliaias jalutajate töötoa laiendatud ekskursioon Nõo ja Otepää kihelkonda andis võimaluse Nõo kalmistuga tutvuda ka neil, kes kevadisel Tartu osakonna Nõo-Puhja väljasõidul osaleda ei saanud, korduvkäijad võisid aga rõõmustada uue vaatenurga üle, mis iga uue teejuhiga avaneb. Kuigi loodetud ja väljalubatud Meedy Männistel, kes Nõos juba kolmandat põlve kalmistuvahi ametis, polnud ikkagi ka seekord võimalik meiega tulla, aitas huvilised hädast välja Tartu Herbert Masingu kooli ajalooõpetaja Ilje Piir. Suurepärane kohtumine! Nõo kauaaegse elanikuna tunneb ta kohalikku kalmistut väga hästi ning teab rääkida lugusid, mida kuskilt kirjandusest leida ei pruugi.
Nõo kirikus olid abiks kevadel õpetaja Mart Jaansoni kuulates tehtud märkmed. Tookordses vihmahallis päevas oli meil seal olnud hästi õdus olemine ning nii rääkijal kui kuulajatel jagus aega süveneda, seekord oli Nõo puhul põhirõhk kalmistul ja kirikus peatusime vaid põgusalt.
Lõunapausiks jäi parasjagu Nõo ja Otepää vahel poolele teele Illi küla, kus oleme seltsilistega varemgi pikas koduses söögilauas kokku saanud. Supi ning kookide ja kohvi kõrvale mahtus parasjagu lühike tutvumisring, sest lisaks Tartu ja Pärnu osakonna rahvale olid meiega ka väga toredad külalised.
Vahemärkusena: Illi külast oli pärit Nõos nii surnuaial kui kirikus mainitud noorim Vabadusristi kavaler, Vabadussõjas langenud koolipoiss Johannes Luiga, kelle isa ja vanaisa olid siin olnud Pangodi kroonumõisa Illi metsavahiks. Kordoni hoone on praegugi alles ja elumajana kasutusel, säilinud on ka vana ait-tall-tõllakuur.
Otepää pani meie reisiseltskonna jaoks eriliselt särama Heivi Truu – Otepää Gümnaasiumi ajalooõpetaja, Otepää kiriku organist ja suurepärane giid ühes isikus. Puitpitsilise kirikulae all elustus Eesti lipu pühitsemise lugu, kuulasime sedasama Kessleri orelit (1853), mis oli mänginud sini-must-valge lipu õnnistamisel (1884), võisime ise selle klahve näppida, piiluda oreli sisse ja lugeda tuuletallaja töökohale eelnevate sajandite jooksul jäetud originaalmärkmeid.
Erinevalt Nõost, kus surnuaed on valla omanduses, tegeleb Otepää kahe kalmistuga kogudus. Väliselt seda formaalset poolt muidugi kuskil näha ei ole, pigem on erinevus Otepää enda uue ja vana kalmistu vahel. Kui esimene neist on pigem tavapärane heas korras eesti rahula, siis teine mõjub küll lausa müstilisena. Ühelt poolt justnagu hüljatud, raudristid ja -aiad mustavate tüvede vahel põlispuudealuses hämaruses kõrge rohu sees, kuid see rohi on siiski miskitpidi ka hooldatud ning paaris kohas säravad värsked kalmud.
Suguvõsauurijatena tekkis kohe huvi, et mis on neist perekondadest saanud, kellest enam kedagi siin käimas pole. Kuna näib, et enamus nimesid ristidel on metalli valatud, mitte metallivargaid ahvatlevatele vaskplaatidele usaldatud, siis paistab see põneva uurimisteemana. Tõsi küll, tohutuna ka.
Päeva lõpetasime Eesti Lipu Muuseumis ehk endises pastoraadimajas, kus anonüümsevõitu uuendatud sisekujunduses on ometi ühes ruumis alles veel Hurda-aegsed mittenaksuvad põrandalauad.
Allpool pildid päeva algusest Nõos, keskpaigast Illil ja lõpupilt Otepää pastoraadi trepil.
Fotod: Kalev Toom
Jälgi ka olnud ja tulevaid ettevõtmisi, mis meie käidud kohtades korraldatakse:
Hans Wühneri päev Nõo kihelkonnas igal aastal augustikuus
Hurda ja Kessleri päevad Otepääl juulikuus
Otepää Gümnaasiumi ajarännakud
No comments:
Post a Comment