Koosolek 12.12.2019

Osalejaid 11.

Juss Konksi ettekanne Lõuna-Tartumaa kohanimedest Prangli mõisa külade ja talude nimede näitel.

Kohanimedes – nii loodusobjektide kui ka külade ja talude nimedes on säilinud palju informatsiooni meie ajaloost – keele ajaloost, asustusajaloost jne.

Tundes kohalikku geograafiat ja murdesõnu leiab pea iga küla ja talu nimi oma loogilise seletuse, mõnel juhul viitab nimi kas rahvaste liikumisele või kunagisele tegevusele, mõnikord lahendab aga naaberkeelte mõningane tundmine kohanime saladuse. Näiteks poola keeles on lätlane lotwin. Seega Lootvina küla oleks eesti keeles hoopis Lätlase küla. 

Jussi raamatu “Valgejõe veerest” (2017) mõned eksemplarid on autori käest veel saadaval.

Valdek Palli “Põhja-Tartumaa kohanimed” on kahes jaos ilmunud juba 1969/1977, Lõuna-Tartumaa kohta taoline uurimus puudub – kas on peale Jussi veel keegi selle teemaga siin üldse tegelenud?

Vilja Pärn oli pealkirja all “Vanaema lellanaistest lehma lellepojani” tutvumiseks kaasa toonud oma kokkupandud kogumikud. Koostaja huvi suguvõsa ajaloo vastu on alguse saanud lapsena vanaemalt kuuldud lugudest, mida oli kahju lasta unustusse vajuda. Vanaema kõnepruugis oli olnud veel kodavere murdesõnu, sealt siis ka “lellanaised". ”Lehma lellepoeg” aga öeldakse teatavasti inimese kohta, kellega suguluse seletamine nõuaks pikemat arupidamist. Enam kui saja aasta eest Avinurme mõisa Ulvi külast välja läinud isapoolse suguvõsa paigalejäänud haru järeltulijad nimelt sellised sugulased ongi. Hämmastav on aga vanadel fotodel leida, kuidas mingid näojooned, kehahoiakud jms ka nii kaugelt niivõrd tuttavlikena ette võivad tulla ning kuidas paljud mälestused “lehma lellepoegade” iseloomust ja tegemistest võinuks samahästi ka omaenda isa või vanaisa kohta käia.

Mistahes väljajoonistatud sugupuud on kindlasti põnevad, kuid ilma lugude ja piltideta jäävad siiski üksnes paljaks luustikuks.

Siinkohal tahaks veelkord julgustada kõiki, kel huvi oma perekonnaloo vastu, mitte takerduma oma võimetes kahtlemisse või kõrvalseisjate hinnangute kartusesse, vaid julgelt asjaga peale hakata. Kõige kiireloomulisemana tuleks üle vaadata vanad fotod ja üles otsida vanad inimesed (sugulased, naabrid), kes võivad veel mäletada ja teada. Arhiivides talletatu on ikka olemas ning saab tänu digiteerimisele aja jooksul pigem üha paremini kättesaadavaks. Tekkivate küsimustega võib nõu ja abi saamiseks hakatuseks seltsi liikmete poole pöörduda – kõik me oleme kunagi algajad olnud ning

ikka on meist kellelgi lisaks kogemustejagamise soovile ka piisavalt aega, et ka kuitahes värsked kaashuvilised raja peale aidata.

Püüamegi edaspidi iga kokkusaamise teises pooles jätta ruumi kõikvõimalike väiksemate murekohtade arutamisele, kuid samuti on oodatud igasugused toredad leiud, ettepanekud ja soovitused.

Kõneks oli veel osakonna raamatukogu korraldamine, hauaplatside hooldus Raadil, kaastööde nõutamine blogisse. Selts tänas väikese kingitusega neid, kes olid aasta jooksul oma isiklikku aega ja raha korraliste koosolekute väliselt kulutanud; tee- ja piparkoogilaud oli aga kõigile meie armsatele suguvõsauurijatele, kes ühise huvi jagamisest rõõmu tunnevad.

Järgmine koosolek on kavas pidada Nooras neljapäeval, 23. jaanuaril 2020 kell 17.

Esialgse plaani järgi tuleb jutuks:

Osakonna raamatutele eraldatud nurgake ja võimalik koosolekuruum (õppeklass)

Seltsi liikmete kogemused arhiivi võimaluste kasutamisel

Uurijate tegevuse kaardistamine (sõna otses mõttes – punktidena kaardil)

Oma uurimistööd ja osakonna tegevust puudutavad küsimused-vastused-ettepanekud