Thursday, November 20, 2025

18.11.2025 Nooras. Koduse arhiivi korrastamine

 

Esmapilgul ehk vaikset nokitsemist eeldav teema tekitas üllatuslikult tormilise koosoleku. Põhjuseks muidugi mitu kärukoormat vanavara, mille Eva meie õppeklassi kohale tõi. Võiks mõelda, et küll ikka mõnel inimesel veab – kui too majatäie esivanemate kogutut oma valdusesse saab. Samas tähendab see nii tohutut tööd kui ka vastutust: mida võtta, mida jätta, kuidas kõik see korrastada, et parimal võimalikul moel tagada edasine säilimine ning omada ka ülevaadet, mis kuskil on.

Toeks koduse ülesandena läbivõetud „Rahvusarhiivi juhised. Isikuarhiivi korrastamine” (saadaval nii paberkujul kui pdf failina) ning Siiri ja Vilja varasemad kogemused hakkasime aga julgelt peale.

Tõsi – kui esmalt tõstetakse välja kümneid maale, mapitäite kaupa graafilisi lehti, joonistusi, etüüde ning muud kunstiasjatundja hinnangut eeldavat materjali, siis jäime hetkeks tummaks, järgnev aga iseloomustab kogu kohtumise edasist kulgu: rõõmus elevus, uudishimu ning nõuandeid ja soovitusi seinast seina. Kõik kohe kirja panna. Kõik järjest ülespildistada. Kohe kunstimuuseumiga ühendust võtta. Jagada isikute kaupa. Jagada liigiti. Mida tähendab arhiivikindel pliiats, karp või ümbrik. Kas kirjad kohe ümbrikust välja võtta ja sirgeks siluda või las jäävad.

Viimaks võtsime lihtsalt ette ühe suure pappkarbi, kus eri aegadel eri inimeste poolt suvaliselt läbisegi ärapandud esemed, paberid, kaustad, kaaned ja lahtised fotod ning hakkasime neid ükshaaval uurima ja hindama.

Kuna hetkel pole Evalgi vähimatki ettekujutust, kui palju midagi üldse on, siis esialgu miskit üles kirjutama ei hakanud, vaid piirdusime karpidesse sorteerimisega – esemed, dokumendid, kirjavahetus, fotod, ajalehed (väljalõiked) ja muud väiksemad trükised, raamatud, kollektsioonid (kogutud postkaardikomplektid). Püüdsime küll silmas pidada ekraanil kuvatud spikrit, kuid jaotused 3 ja 4 (loomingulist tegevust kajastavad ning erialast ja ühiskondlikku tegevust kajastavad dokumendid) jäid esialgu eristamata. Lisaks võtsime ühe karbi „kahtlaste asjade” tarvis, mis edaspidi, kui üldpilt selgem, veelkord üle vaadata.


Kunsti puhul peatusime soovituse juures neilt puhta pintsliga tolm ära võtta, mahapildistada ning siis olenevalt teose materiaalsest olemusest kas vertikaalselt üksteise kõrval või horisontaalselt mappides tallele panna, kuni kunstimuuseumist keegi spetsialist oma hinnangu annab.

Kaks karbitäit filmirulle said Kalevile uurida.

Nii kohapeal tekkinud vastuseta jäänud (Kuidas kuivatada paksu niiskeks läinud kaustikut? Mis on sobivaim säilitustemperatuur?) ja Eval edaspidi tekkivad küsimused võtame ette mõnel järgmisel korral. 

Sorteeritud materjali karpidele kirjutasime ajutised märksõnad peale ja Juss aitas kõik jälle autosse tagasi kärutada. Aitäh ka Edale (meil on nüüd kaks Eda! Ja mõlemate perekonnanimi algab M-tähega, nii et ei teagi veel, kuidas hakkame vahet tegema), kes Evale antud nõuanded kirja pani; Jannele ja teistele, kes nobedasti karpe kokku voltisid; Siirile, kes oli praktilisi näidiseid kaasa võtnud, mida seekord küll tutvustada ei jõudnud; Kalevile, kes leidis mahti mõned pildid teha; ning kogu meie toredale ja toetavale seltskonnale, keda rõõmustavalt rohkearvuliselt kohale oli tulnud.

Osales 11 seltsilist ja 4 külalist.

Koosolek toimus tavapärasest erinevalt seekord teisipäevasel päeval, sest enamus arhiivikorrastamise huvilistest soovis osaleda ka järgneval salongiõhtul, kus Sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt rääkis oma uurimistööst Jüri Vilmsi ja tema kaaskonna saatuse selgitamisel. Ääretult põhjalik, tasakaalukas ning mõnusa huumoriga maitsestatud ettekanne sobis õhtu jätkuks suurepäraselt. Juhuslikult toimus just nimelt samal ajal ka üks kolmaski, võro keelega seotud ettevõtmine – ning paar tublimat meest meilt jõudsid veel sealgi ära käia.


Puhjas tehtava tulemusi saab jälgida aadressil www.puhjaajalootuba.ee


Tuesday, November 4, 2025

Raadil 3.11.2025

Juhtusin Raadile ning avastasin kaks üllatust. 

Esiteks – kui Talviku platsilt tuli kerge lehekiht kokku riisuda, siis Kampmaa juures oli keegi hiljuti käinud! Ilus puhas madala sambla pind, täpselt nii, nagu ta meist Virvega ka paar kuud tagasi jäänud oli. Võib-olla tõesti on Kirjandusmuuseumi inimesed jälle liikvel? Mis oleks ju üksnes tore.

Teiseks – Neumanni platsi servalt on need längus elupuuharud kadunud! Ka jälle näha, et värske töö, saepuru alles laiali. Avanev vaade on ootamatult avar ning nüüd paistab välja ka naaberplatsi betoonpiire, pehkinud pink, mitu reha, plastpudelid, erinevas lagunemisastmes mustad kilekotid, mõnes muld, mõnes neist (kunst)lilled (?!), ning veel kolm elupuud, igaüks ise nurgas. Kes oleks võinud kõike seda seal padrikus aimata? Kalmistuportaali järgi peaksid sinna olema maetud Amalie Feldmann (srn 1918) ja Hilda Nautras (srn 1973), kuid sealsamas maas on lahtiselt veel ka kellegi Ilmatsalu plaat. Tema eesnime ei lugenud kohe välja ja portaal ei paku ka mitte ühtegi varianti.
Kas on ideid? 

Kevadel läheme Raadile vast juba natuke suurema seltskonnaga vaatama.