Pudeneva krohvi ja pleekinult rohelise katusega hoonelahmakast
Magasini tänaval linnaraamatukogu ja botaanikaaia vahel on ikka
olnud juhust mööda kõndida, kuid alati on ta jätnud ühtaegu
hüljatud ja tõrjuva mulje. Kõrge raudaed ka veel ümber ja värav
nagu igikestvalt lukus. Tavainimesele heal juhul teada kui kesklinna
vene kirik või paremal juhul Uspenski kirik. Nüüd, edasijõudnutena
oskame öelda, et tegu on Uspenski katedraali ehk Tartu Jumalaema
Uinumise katedraalkirikuga, mis on EAÕK Tartu piiskopkonna peakirik.
Sel talvisel detsembripärastlõunal marssisime aga uudishimulikult sisse, nagu me viimastel aastatel juba mitmeski pühakojas käinud oleme – paljuski ignorantsed, kuid siira teadatahtmisega. Nii hoone enda kui koguduse ajaloo ja tänapäeva kohta. Õigeusu kultuuriruum näib veel eriti salapärane ja sissepoole pööratud.
Siinkohal tervitused Kristjanile, kes meile just isa Stefani ehk Uspenski katedraali esipreester Stefan Fraimani soovitas. Heatahtlikult kannatlikul ja rahulikul moel jagas ta seletusi kõige kohta, mis kirikuruumis nähtav ja nii mõndagi ka selle kohta, mida hämaras ruumis lihtsalt kohe ei märganud või mis üldse altariseina või välise fassaadi taga toimub.
Kogudusel on ka oma
väga kena ja põhjalik koduleht ning facebooki leht.
Pärast istusime mõnusasti koos Ülikooli kohviku Drinkgeldi väikeses saalis õdusa pidulaua ümber.
Jutujõnga ühelt teisele edasi andes sai õhtu lõpuks justnagu
jõulupärg punutud – kõigist neist jõulu ja aastavahetuse
lugudest, mis meil kunagi kogetuna siiani nii elavalt värsketena
meeles seisavad.
Kaunist pühadeaega meile kõigile!
Osales 12 seltsilist ja 2 külalist.
Fotod: Kalev Toom
