Kui peaksin selle päeva ühe sõnaga kokku võtma, siis see oleks: suurepärane!
Hakkasime juba varakult kes-kust-ilmakaarest tulema, kaustad, raamatud, puud ja skeemid näpus. Vana-Võromaa Kultuurikoda majutav süngevõitu majalohmakas, kus Võru suguvõsauurijad kord kuus oma koosolekuid peavad, osutus seestpoolt soojaks ja südamlikuks, lahke perenaine juba uksel ootamas. Värviküllase raamatukogusaali lauale ilmusid kui nõiaväel kohvitermos ja suupisted ning ümbritsevatele kapipealsetele kujunes spontaanselt väike sugupuude näitus.
Järgnevalt said kordamööda sõna Võru ja Tartu uurijad – igaüks rääkis lühidalt, mis seisus ta oma tegemistega on ning jagas selgitusi kaasavõetud valmistööde kohta. Päris valmis ei saa ükski suguvõsalugu muidugi kunagi, kuid saime kinnitust, et mingis vormis ja kasvõi alateemade kaupa tuleb oma uurimused aeg-ajalt siiski kokku võtta – olgu need siis üldskeemid, suguharud eraldi võetuna, isikulood ja mälestused, kokkutulekute kroonikad, rännuteed kaardil, fotoalbumid – ja nii jõudsime sujuvalt päevakorra teise punktini ehk
koduste arhiivide saatuseni. Neid on nähtud katlamajade eesruumides ja vanapaberi hulgas, fotod, käsikirjad, kaustad läbisegi, aga kas mõni huviline või asjatundja pilk jõudis nad enne üle vaadata ja säilitamisväärse välja noppida?
- Kus üldse taolist materjali hoida?
- Ja kuidas teada saada, mis ja kus on?
- Mis saab uuritavatest nimedest, kui uurija on meie seast lahkunud?
Loodetavasti saame asja edasi arutada läheneval aastakoosolekul ning siis juba suuremas ringis.
Suur tänu Võru rahvale ja järgmiste kohtumisteni!
Osales 1 külaline ja 14 seltsilist - 6 Tartust, 7 Võrust ning Uuno Ojala, kes jõuab ikka rõõmsasti mõlema osakonna ettevõtmistele.
Fotod: Kalev Toom
P.S. Kuni märtsi lõpuni on Vana-Võromaa Kultuurikojas üleval silmapaistvalt kaunis läti rahvusliku käsitöö näitus!
