Osales 10 seltsilist ja 1 külaline.
Koosoleku teates lubatud teema „Veskite revolutsioon XIX sajandil“ sai täidetud nii pereloolise sisuga (vt allpool Juhan Koni lugu) kui ka mõningate ajalooliste faktidega täiendavalt kinnitatud Uuno Ojalalt.
Esiteks võttis 1871. aasta 26. veebruaril tsaari allkirja saanud korraldus Balti kubermangude aadlilt veskite asutamise ainuõiguse ja andis võimaluse uute veskite rajamiseks teistele seisustele. Siit sai alguse ulatuslik taluveskite ehitamine, mida võiks Eesti külaelus pidada samavõrd murranguliseks nagu Venemaal XIX sajandi teisel poolel võidule pääsenud tööstusrevolutsiooni: sajandi esimesel poolel ka Balti kubermangudes kasutusele tulnud aurumasinatele lisandus nüüd sisepõlemismootorite ja elektrienergia kasutuselevõtt.
Ühe näitena tööstusrevolutsioonist Tartu linnas toodi esile enam kui sajandi töötanud Tiigi veskit, mille oli 1885. aastal asutanud eestlane Georg Riik (1842-1890). Algselt aurujõulise veski esimeses kahekordses puuehitises ja järgnevalt valminud kivihoones leiame kaasaegses uuskasutuses korterelamud. Eesrindlikumates mõisates oli rajatud auruveskid (auru jõul töötavad veskid) nt Raadil juba 1861, Võrumaal registreeritud 1866. aastal Vana-Roosa, Tsooru ja Kaagjärve mõisas.
Tööstusrevolutsiooniga läksid nii jõumasinate kui sisseseade poolest ajapikku kaasa ka maal asuvad taluveskid. Vesirattad vahetati välja tootlikumate turbiinidega, vajadusel kasutati jõuseadmena aurumasinaid ja sisepõlemismootoreid. Suuremates veskites seati kivijahvatuse kõrval sisse valtsveskid.
Ettekannete järel kerkis mitmeid huvipakkuvaid küsimusi.
Kui palju üldse meil veskeid on olnud? Kus ja mis nimega? Mitte kõiki veskeid Eesti Vabariigi ajal ei registreeritud ühte viisi: leidus neid, mis tootsid tööstuspatendiga, kuid neidki, mis jahvatasid üksnes oma tarbeks. Jutuainet jagus jahvekividest tuulegeneraatoriteni. Ühel või teisel moel on maastikul maamärkidena alles endised tuuleveskid, mõned, mis maalt pea jäljetult kadunud, veel ainult fotodel näha. Veskivaramu kodulehel tutvustas Juhan Koni Veskiwiki andmebaasi eesti tuule-, vesi-, mootor- ja auruveskitest.
Nenditi, et veskid olid minevikus sama olulised kohtumispaigad kui kõrtsid ja mõningatel juhtudel isegi seltsielu keskused.
Tõstatati küsimus: kes meie kirjanikest on mõne veskiga seotud – veskis sündinud/kasvanud või koguni ise mölder olnud?
Veskiteema näib ühel või teisel moel puudutavat kaugelt rohkemaid, kui esmapilgul arvata võiks ja kuna paljutki jäi seekord õhku rippuma, siis jääme põnevusega sellel alal järge ootama.
Üksjagu küsimusi leiab vastuse Veskivaramu kodulehelt ja näoraamatust; otsingutes võib abi olla ka vanadest kaartidest.
Veskivaramu kodulehega paralleelselt on netis ka „weskiwiki“, mõlemaid haldab Riho Vahtre. Ta on kogunud veskite nimede esitähtede järgi veskite loendi, kus olemasolevad kohad on antud sinise värviga, nende vahel aga hoopis arvukamalt nimesid, mis kaduvikku rännanud. Veskivaramu suve- sügis- ja talveseminarideks tekitab Riho meile kaardid, et mugavam oleks mööda endisi veskikohti rallida.
 |
| Jaan Koni (1851-1912) |
Juhani vana-vanaisa Jaan Koni abiellus Järvaküla Kihu talu perenaise Mari Mülleriga (1852-1951), kelle 1871. aastal sündinud poeg esimeset abielust pidi 25-aastasena saama Kihu peremeheks. Vanaperemees koos oma Mariga panid siis 1893. aastaks Kavilda vallamaja taha püsti tuuliku, mis, praeguseks tiibadest ilmajäänuna, seisab taluhoovil keset juurviljaaeda, meenutades väliselt kunagise „tuulikute buumi“ relikti. Tegelikult on see veski ühe mehe usu monument! Kuigi ta oli ateist.
Juhani isa Jaan Koni (1915-1995) laenas 1940. aastal oma tädilt üheks aastaks 1000 eesti krooni, mille eest oli võimalik saada liitumine elektrivõrguga, soetada 9kW mootor ja seada üles servi-veski. Säilima pidi ka tuulega jahvatamise võimalus, sest vana mölder, Juhani vanaisa lahkus alles 1940. aasta novembris.
Puhja lahingus 1944. aasta augustis sai üks tuuleveski kividest mürsuga pihta, veski õnneks ei süttinud. Tuuleveski aeg oli muidugi läbi ja tänu möldri arendavale tegevusele omandas veski pidevalt uut sisu, mis seda ka kolhoosiaja kestes lagunemast hoidis.
 |
| P. Turm-Umboja. Puhja vaade Koni ja Valgepea tuulikuga |
