Osales 12 seltsilist ja 5 külalist. Fotod: Kalev Toom
Mõned märksõnad, et muljeterohket õhtut lühidalt meenutada.
Heameel, et seekordne kohtumispaik nii paljudele huvi pakkus. Kuna me pole üle kümnega arvestama harjunud, siis läks lausa lugemine sassi, kuid köögipoolelt korraldati kõik sujuvalt ära, kõigile leidus koht ning traditsiooniline jõululaud oli igati oma nime väärt. Ja kui sageli meil seda ikka ette tuleb, et Pauluse kiriku õpetaja ise kogu laudkonna pikka jõululaulu laulma paneb ning õnnistussõnad peale loeb.
Ka ruumil endal, kus asusime – kunagises õpetaja ametikorteris – oli eriline aura, justnagu mingis aegadeüleses paigas – kõik, kes ja mis siin kunagi olnud ja olema saavad, olid korraga koos.
Nii et ei peakski vist eriti imestama, et kui Kristjan jutukera vaikselt veerema laskis, siis peagi leidsime end kui keset tulevärki. Üle peade käis selline lugude ja info pingpong, et kõrvaltvaatajana oli peamiseks tundeks
imetlus ja uhkus. Kui targad ja sõnaosavad on meie inimesed, kuidas neil on SELLISEID lugusid ja fakte SELLISE kerguse ja rõõmuga nii käepärast võtta! Nagu oleks tunnistajaks olnud mingile ühisele võrgupunumisele (ja seejuures mitte algajate pusimisele, vaid punusid professionaalid!) – piste siit, sõlm sealt, siuh-säuh Lüganuselt Tartusse, Tartust Rõngu, üks põige Läänemaale, teine Saaremaale, vahepeal sujuvalt Ameerikasse ja Riiga... Vaimusilmas kujunev võrk ei tule mitte pinnaline, vaid vähemasti neljamõõtmeline, läbi aastakümnete, ajahärmas niitidel kõikumas elutoa suur tiibklaver, mille all koolipõlves magatud; kõmutekitanud enesetapulood ja pajupõõsasse kinnijäänud vestinööp; hõlmade lehvides külgkorviga mootorrattal mööda munakivilist Riia tänavat matustele kiirustav pastorihärra, Krediitkassa kelder ja Rõngu kiriku vana altarimaal.
Õnneks on kõik see Kristjan Luhametsa Koguduse lugude sarjas kenasti asjalikult, ajalises järjekorras, täpsete daatumite ja nimedega jätkuvalt järelkuulatav Pereraadio kodulehel (15.10.2020) www.pereraadio.ee
Esmapilgul tõredate kindluselaadsete kivimüüride vahel leidub sõbralikult kohta nii lasteaialastele, kodututele, köögile, uhkele raamatupoele, tipptasemel helitehnikale, Lõuna-Eesti suurimale orelile kui ka kallitele kadunukestele (kolumbaariumis).
Põgusa ringkäigu järel said soovijad veel omal käel ringi vaadata, krüpti laskuda või torni tõusta, enne kui E-Stuudio kontserti kuulama asusid.
Pea kohal kahe kunstikoolitüdruku poolt maalitud 14 kilomeetrit trafarettmaalinguid. Kusjuures üks neist tüdrukuist on meie oma seltsilise tütar. Vaat nii väike see maailmakene on. Ning üle jõululaulude jääb peas kummitama hoopis Jaan Kaplinski (Valter Ojakääru viisiga):
Lööb kuskil vasar lokku -
kõigel on kõigega seos.
Et me jääksime kokku,
lõhnav maarjahein peos...
Rahulikku pühadeaega kõigile ja kohtumiseni uuel aastal!
