EGeS Tartu osakonna ekskursioon 15.06.2020
Maarja-Magdaleena kihelkond (Maarja-Magdaleena, Saare, Kudina) ja Palamuse muuseum
Tartu osakonna kevadine väljasõit sai alguse juba sügisel, kui ühel hooaja esimestest kokkusaamistest kutsus Inga meid Kudinale oma kodumõisasse külla. Taolist pikemat sõitu ette võttes tundus mõttekas ehk muudki sealkandis leiduvat vaadata, liiatigi taipasime, et ega me Maarja-Magdaleena kihelkonnast kuigi palju ei tea – vahepealsele Maarjale taaslisandunud Magdaleena kiriku kaugele paistev sihvakas tornikiiver, Saare hull krahv ja tema õnnetu saatusega mõisakompleks – mis veel?
Kaardil on näha, et Tartu-Narva maantee jagab kihelkonna pooleks. Varasematele kogemustele tuginedes me väga suur ampsu ei kavandanud, seda enam, et plaan oli hüpata üle kihelkonna serva ka Palamuse uuenenud muuseumiga tutvuma. Seega piirdusime kihelkonna Vooremaa-poolse osaga.
Järgmiseks mõtteks oli selgust saada, kas kaunilt lainjas roheluses veel inimesi alles on, millega nad tegelevad ja eriti, et kuipalju nad oma pere ja kohaliku ajaloo vastu huvi tunnevad.
Jõgevamaa infopunktist saadud telefoninumber juhatas teiseni ja teine jälle kolmandani ning viimaks kujunes meil igavesti põnev päev omanäoliste, innustunud ja hästi toredate retkejuhtide saatel ja seltsis. Reisi kõrghetkel Kudina mõisas oli meid kõiki kokku vähemasti 13 inimest: meie võõrustaja Inga, nüüd Saarel elav Urve, kes oli sealsamas majas kunagi koolis käinud, Saare mõisa Mannteuffellite uurimisel süvitsi minev Marika, lisaks kõik meie oma reisisellid – saginat ja suminat oli palju nii majas ringkäiku tehes, pargis punamonumendi asjaolusid meenutades, lõunalauas kui ka veel rootsiaegse ehitise madalates keldrikäikudes kummargil liikudes. Aeg-ajalt ilmus järjekordest ukseavast üks või teine õhevil nägu ning päris, et kus kõik ülejäänud on?
Tublisti üle planeeritud aja minnes saime lõpuks kõik jälle kokku kogutud ning Palamuse poole teele asutud, vaid üks mahaununenud kollane kampsun jäi omanikku igatsema.
Lühidalt veel teisi meeldejäädvustunud pildikesi ajalises järjekorras.
***
Helehall ja avar jahe kirikuruum poole saalini ulatuva erakordselt laia kooripealsega, tilluke lagunenud orel eemalt üle serva paistmas – ning kummaliselt selle ümbrusega ühtesulav kirikuõpetaja, kes vaiksel mahedal häälel jutustab selle kunagi väga suurejoonelisena mõeldud pühakoja, selle koguduse, kohalike külade ja ka laiemalt usuelu olu ja lugu.
Õdusasti kordatehtud pastoraadimajas kaetakse meie tarvis kohe kohvilaud ning perenaine ei pea paljuks poodi lipata kohvikoort tooma. Maarja-Magdaleenast on värskelt valmis saanud juba teine(!) raamat – inimesed ise on selleks lugusid ja fotosid kokku kandnud ja külaseltsi kaasabil on mahukad köited huvilistele kättesaadavad. Esimese osa 400-ne tiraaž oli otsa saanud ning telliti sama suur kordustrükk. Maja pööningul on lugemispesadega raamatukogu, kuhu tahaks jäädagi (lae all on veel ka pikutamispatjadega poolkorrus).
Vt ka Maarja-Magdaleena Maarahva Selts (MMMS)
maarja-magdaleena.tabivere.net
***
Otslava külaplats ja Päikese park, kus iga puu ja põõsa all on tahvel liiginimega ning kes ja millal selle istutanud on. Teiste seas on ka suguvõsa- ja perepuud. Peale selle veel vibulaskmise ja muude murumängude kohad. Püssilaskmise võimalus sealsamas „natuke eemal“ tekitas küll väikese täiendava elevuse.
***
Kas see, kes laseb neile looklevatele külateedele servast servani toda jämedat, peamiselt kividest koosnevat kruusa vedada, on kasvõi üks kord proovinud seal ise jalgrattaga sõita? Aga võiks ehk katsetada, eriti sellise mõnusalt tolmava kuuma ja kuiva ilmaga.
***
“Keisrite tee“ – vana Riia-Peterburi postmaantee lõik Maarja-Magdaleenast Saare kõrtsi kaudu Saare mõisani. RMK matkateena on see taas laiemalt kasutusele võetud, nüüd küll muidugi „suurepäraselt“ kruusatatud ja vahepeal sõidukõlbmatuks kõdunenud puitsild on uuesti ehitatud. Kuidas omal ajal kõik need Katariinad ja Kutuzovid kogu õukonna ja killavooridega seda mööda olid logistanud! Ja igasuguseid toredaid lugusid, mis sellest ajast rahva seas liikvele jäänud.
***
Kunagisest Uhmardu õigeusu kirikust jäänud suurte puude sisse kasvanud kivivare. Seal seni koolis käinud lapsed olid aetud eemale vaatama, kuidas kirikut õhku lasti – kivist hoone tõusnud esmalt täies tükis jupp maad maapinnast kõrgemale, seisnud seal pisuke aega ja vajunud siis hääletult rusuhunnikuks. Hiiglakõmakas jõudis kohale viivitusega, kuid kostab see-eest siiani mõne tollase lapse kõrvus.
***
Saare Vanamõis (Althof), millele vihjab vaid postmaanteelt kõrvale viiv ühepoolne vanade pärnade allee. Mõis ise oligi kasutusel enne suurejoonelise Saare mõisa häärberi ehitust ja siis ka pigem rendileantuna. Nüüdseks muidugi korduvalt ümberehitatud, suvekoduna kergelt hooles hoitud, igast küljest pealekasvava loodusega poeetiliselt kokkusulav.
Kuid siiski mingil moel olemas – erinevalt Saare (Sarenhof) peahoonest, mis jupphaaval oksjonil mahamüüduna laiali kanti. Nüüdseks on ka mõne aja eest veel suhteliselt esinduslikena välja näinud sammaskäiguga tall ja tõllakuur üle kõrgesse rohtu kasvanud omaaegse ringväljaku ja inimeste keerukate omandisuhete teineteise suremist tunnistamas.
Ning tõusva tormipilve all iidsete puude kohinas kuulavad lummatud rändajad Mannteuffellite arvuka perekonna seiklusi ja sekeldusi suurilma õukondades ja Maarjamaa varjulistes mõisamajades.
Säilinud gravüürid ja maalid koopialehtedel toovad nüüdishetke piltilusate krahvinnade ja rohkem või vähem hullude krahvide palgejooned ning maastikuvaated Saare mõisale ja mõisast – ajast, mil igast ilmakaarest mõisasüdamesse kokkujooksvate alleede pärnad olid alles noored ning üle nende lainetas silmapiirini Vooremaa oma puudesalude, põldude ja järvedega ning kus ühel äikeseööl oli välk löönud Saarjärve uppunud õnnetult armunud noore preili hauale püstitatud lumivalge marmorristi jalamil olnud suure halli kiviplaadi sisse suure mõra.
Vt ka Marika Jürgenson „Saare mõisa Mannteuffellid“ (Menu Kirjastus, 2019). Saksa keeles on Mannteuffellitest veel vähemalt üks väga põhjalik väljaanne olemas, kuid nende eesti-harust seal juttu pole – siinne suguvõsa (mille nime just eeltoodud kujul kirjutati) on välja surnud.
***
Palamuse on aga siiani väga elus alevik, väga ilus pealegi, eriti pärast vihma särama löönud värvides. Seekord piirdusime kihelkonnakoolimajaga ning kunagise leerimaja kohale värskelt kerkinud väljapanekuhoonega. Asjatundlik ja hästi konkreetse jutuga giid oskas igal sammul arvestada meie seltskonna varasemate külaskäikude kogemusega ning suguvõsahuviga – kes "Kevade" tegelastest kust pärit oli, mis nendega juhtus ja mis nende lastest sai.
***
Kellel seekord meiega kaasa tulla polnud võimalik, ei pea väga kurvastama – Palamusele kavatseme millalgi kindlasti tagasi tulla. Siis ka mõne muuseumiprogrammi võtta, Tõnissoni söögitoas einestades Amme jõge vaadata ja võib-olla enne kihelkonnaringile suundumist alevikus kohaliku saatjaga ringi jalutada. Ehk just tänu Lutsule ja „Kevadele“ on Palamuse kandi kodulugu paljudele tänuväärt uurimisteema olnud – seega varustasime endid müügiletis saadaoleva lugemisvaraga, et järgmisel korral veel paremini osata küsimusi esitada.
***
Hiljuti filmiks saanud „Talve“ on aga ositi hoopiski Maarja-Magdaleenas üles võetud. Ning „Seltsimees lapse“ koolitee kulges teatavasti piki Saarjärveni viivat Saare mõisa alleed.
***
Veidi numbreid ka.
EGeS Tartu osakonna kevadsuvisel eksursioonil osales 9 seltsi liiget ja 3 külalist-toetajaliiget. Liikusime kokku 3 autoga, lisaks vahepeal meie teejuhid enda omaga.
Alustasime kell 9 Tartu kesklinnas, tagasi jõudsime umbes 18.30. Ühtekokku läbisime 110 km.
Suur tänu kõigile, kes meie pärast välja tulid ja meile oma aega pühendasid – need olid väga ilusad hetked – ja kõigile osalejatele, kes kurtmata ja ärksameelselt selle pika päeva vastu pidasid.
Kõik olid ühel nõul, et paljude erinevate giidide kutsumine oli hea mõte.
Ajaloolisel Tartumaal on 16 kihelkonda. Kui me igal aastal kahes kihelkonnas käiksime, saaksime 8 aastaga Tartumaale ringi peale tehtud. Kuna mõned kihelkonnad on kas nii suured või nii huviväärsuste või nende tundjate rohked, siis tuleb nad võtta poolekaupa (nagu Maarja-Magdaleena), nii et arvestame 10 aastaga.
Kuid kohtume siis sügisepoole Võnnu kihelkonnas – halloo! Heldur! Kuidas Sul reisiplaani kokkupanek edeneb ja kas saaksime Sulle kuidagi omalt poolt abiks olla?
***
Rahalise poole pealt veel kõige lõpuks.
Ühiskulusid ei hakanudki lõpuks senditäpsusega kokku arvestama ja jagama – igaüks panustas millegagi (transport, lõunasöök, muuseumipilet); osakonna ühiskassast läks Palamuse giiditasu ja väiksed meened teistele giididele (kes kõik muidu tegutsesid meiega õhinapõhiselt).
***
P.S. Aitäh Edale ja Juhanile fotode eest ning Uunole, kelle reisimuljeid saame loodetavasti lugeda järgmises Põlvnemisloos!
